Väline ja sisemine liikumisvabadus

Mul hakkas pea ringi käima, kui kinosaalis lõpuks koha leidsin. Esiti arvasin, et see on ekraanil katkematult plinkiva filmifestivali reklaami tõttu nii et surusin end sügavale tooli ja sundisin end saali hämaruses mujale vaatama.

Oli teisigi üksinda tulijaid, kuigi enamus olid vanemad sõbrannad või armupaarid ja mu kõrvale maandusid kolm prisket prillide ja vuntsiga noort sõpra. Publiku välimuse järgi oli algava filmi sisu, žanri ja ootusi võimatu määratleda: “Scary mother“. Õudustäratav ema. Kes peavad seda ühel kolmapäeva õhtul, kõigi teiste pakutavate filmide kõrval huvitavaks? Infoks ainult see, et tegemist on Gruusia filmiga. Kas nad üldse teavad, kus Gruusia asub?

Samas, kas see teadmine saabki filmivalikul olla oluline, kui pealkirjas figureerib sõna “ema”, mis töötab meis kõige varjatumal, sisemisel tasandil kustutades otsustusprotsessis enda kõrvalt kõik muu?

Mu mõtted olid võtmas huvitavat suunda, tõsi, kuid uimane pilv mu otsmikult ei taandunud nii et jõin pisut vett, toetasin pea tooliseljale ja sulgesin silmad. Hakkas parem. Ma taipasin küll, et mu keha püüab mulle märku anda, et ma elurütmi aeglustaksin, et teadlikumalt söögikordi planeeriksin, kuid sel hetkel polnud mul selle muutmiseks suurt midagi teha. Ma unustasin jälle midagi näksimiseks kotti pista ja ma pean praegust hetke, seda sügist, võimalikult aktiivselt ära kasutama, et teha asju ja käia kohtades, kuhu ma peagi enam ei saa minna.

Sest värske emadus on selline.

Ka algava filmi sisu võis peapööritust tekitada, sest räägib sisemisest liikumisvabadusest. Õigemini, osade vahelisele liikumisvabadusele (meie? ühiskonna poolt?) pandud piirangutest. Korraga on ema, kirjaniku ja siseelu uurija rollide vahel tallamine mitte ainult võimatu vaid kõigi teiste jaoks täiesti arusaamatu vajadus. Nagu oleks tegemist eraldi terviklike asjadega, kui nad ometi moodustavad ühe terviku erinevad osad.

Aga see mõte tuli mulle alles hiljem, pärast filmi vaatamist ja kehaliste sümptomite analüüsi. Mu keha teadis. Ta rääkis sisemist liikumisvabadust võimaldava pidepunkti puudumisest või vähemalt tema ilmselgest ebakindlusest tükk aega varem, kui see teadmine tänu filmile ja hilisemale mõtisklusele mu teadvusesse kinnistus. Ja see on igati tähelepanuväärne.

Laps mu kõhus mässab samamoodi. Veel on tal ruumi, et siia-sinna liuelda, hüpata, astuda. Veel on ruumi, et end vabalt vasakule-paremale, üles-alla kukerpallitada. Ma pole kindel, kas ta teeb seda seetõttu, et mina nii tunnen ja mõtlen või teeb ta seda minust sõltumatult, ent tõsi on see, et ta teab samamoodi nagu mina, et varsti saab üks meie baasinimõigustest välised füüsilised piirangud peale.

Sest elu emaüsas on selline.

Sest Elu on selline.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s