Me pole harjunud kurbuses olema

Teraapia, töö iseendaga on sageli valus, üksildane ja raske tee. Rahulolu, imetlus ja rõõm tulevad alles hiljem. Siis kui protsess on (selleks korraks, sest pea kõik tuleb ringiga tagasi) lõppenud, ja me tunneme ennast tugevamana, vabana.

Kui oleme uued.

Kergem hakkab alles siis, kui mõistame, et kõige suurem nähtus sisaldab seda sama, mida kõige väiksem. Et meie elu, mis on galaktikatega võrreldes imepisikene, pea nähtamatu, saab meie sisemusse, hingeellu sukeldudes kõigi oma erinevate maailmade, mitme eluga sama suureks kui kosmos. Hoomamatult suureks.

Alles siis, kui me enam ei karda tunda neid tundeid, mida me ei taha tunda. Näiteks kurbust.

Selle asemel, et tunde eest põgeneda, ta muude tegevuste alla matta, oleme hoopis rahulikult ja tunnetame, milline on see meie kurbus, kus ta meie kehas asub. On tal värv, on ta soe või külm, on tal meloodia?

Esiti tulevad mõistuspärased selgitused “ma olen kurb sellepärast, et…”, mis põhinevad varem kogetul, kusagilt loetul või teistelt kuuldul. Õpitud vastused, mis ei pruugi olla valed, kuid pole veel Tõde. Sest igas tundes peitub aare.

Reedel olin ma südamest kurb, sest kaks erilist inimest, kes pidid terveks nädalavahetuseks külla tulema, jäeti Valencias lennust maha. M, keda mu kurbus ärritas, lohutas mind, et kindlasti mõnes teises, suuremas plaanis, oli see esiti suurena näiv takistus millekski hea. Ta tegi seda, sest me pole harjunud kurbuses olema. Ei enda ega teiste omas. See oli tema protsess.

Mina aga mõtlesin, et kui ma lähen sellest läbi, jõuan paika, kus kurbus on klaar, puhas, ehe. Kus avastan kurbuse ilu, tema aarde. Need võivad olla pildid, kujundid, millest hiljem saavad metafoorid, mis aitavad kogetut kinnistada ja teistelegi edastada. Või sõnad. Või tunne.

Igal juhul teeb ta mu vabaks, mõtlesin. Puhtaks, terveks. Ja targemaks.

Nii ma istusin oma kurbuses edasi. Nutsin, ohkasin, valutasin. Lasin kõikidel mälupiltidel endast läbi käia. Ma olin haavatav. Ma igatsesin neid. Tunnetasin teravalt sügavate sõprussuhete füüsilist kaugust ja sellest tulenevat hingelist üksindust…

Ja seda mõeldes, sellele tundele nime andes, seal ta oligi: mu kurbuse aare, tema ilu.

Avar, otsatu võime luua teise inimhingega sügav, tähendusrikas, turvaline side. Võime armastada, puudust tunda, lasta teine endasse, kogeda piiritut lähedust, toitvat üksolemist Teisega. Õrnust, hinge rahulolu, elurõõmu.

Sealt, armastuse hetkelisest samastamisest konkreetse inimesega, edasi objektitu armastuses olemisena oli juba väga väike samm.

Ma olen jälle natuke vabam, tervem, targem. Olen Elu ise.

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s