Maarja Kangro “Minu auhinnad”

Tunnustus on suur teema; selle puudumine veel suurem.

Ometi me räägime ja kirjutame tunnustusvajaduse tähendusest ja tagajärgedest meile ja meie loomingule vähe. Veel vähem teeme seda ausalt, haavatavalt. Tundetõe lähedaselt. Kes see ikka tahab oma kunagi veritsenud või ikka veel veritsevates haavades sorkida. See on ebamugav ja pisut piinlik, pealegi teeb haiget, on valus. Parem peitume küpse inimese maski täitvate sarkasmi ja iroonia varju, mida me nii hästi valdame ja millega on nii kerge kolleeg-semude suudele muhe muie joonistada. Seda isegi siis (või just pigem siis?), kui me ise kuulume võitjate, väljavalitute, esiletõstetute sekka, kuhu Maarja Kangro ja suur osa tema raamatus “Minu auhinnad” mainitud kolleeg-sõpradest kahtlemata kuuluvad.

Nii et võib-olla ei peaks üllatama, et Kangro ei mõju oma tunnete kirjeldamisel ehedana, ausalt. Mitte päriselt, mitte lõpuni ja sellest on kahju. Ega ta ei peagi, muidugi ei pea; see on ikkagi tema süda, tema kunstnikuhing ja ennast tuleb hoida. Ent kui kirjutada niivõrd põnevalt delikaatsest ja potensiaalselt sügavast teemast nagu seda on inimese tunnustuse (ja sellega läbinisti seotud kuulumise) vajadus, ning teha seda osaliselt autobiograafilises võtmes, siis ju võiks.

„Nii tähtis on see tunnustuseküsimus, et tahaks väikest lahtimonteerimist. Ükskõik mil määral see mul õnnestub, loodan ma – heauskselt –, et teema käsitlemine suurendab lõpuks solidaarsust, mõistmist ja võibolla isegi võrdsusetunnet loojate vahel. Või lausa loojate ja mitteloojate vahel“ (lk 14).

Mulle oleks nii väga meeldinud, kui Kangro võinuks.

Tendents: kolmveerand võitjatest on mehed

Raamatu teine osa lubab auhinna- ja seega tunnustuskultuuri käsitleda üldisemalt, ühiskondlikus plaanis, teha seda voolavalt, kergelt ja on sellisena esialgu paljutõotav lugemine. Tunnustuesküsimuse lahti monteerimisel lisanduvad Kangro käe all sinna isikliku identiteedi, võimu ja vastastikuse sotsiaalse sõltuvuse keerulised kihid. Reputatsioonimõõtmise dimensioonid, ringid, sest pole sugugi ükskõik, kas sind kiidab taevani su kallim või kolleegid. Surematuse, enesepettuse ja jälje jätmise teemad. Mingil hetkel ta muigab õigusega meie, lääne inimeste, pimeduse üle, kes elame veendumuses, et „me lihtsalt olemegi paremad kui teised“. Ühiskondlikult avaram, kaugem pilk selgitab osaliselt meie intiimsuses läbielatud tundetoonide intensiivsuse eriastmeid, sest meie siseelu on ehitatud suuresti sotsiopoliitilise tingimuste ning kultuuriliste väärtuste poolt. Kõik on omavahel seotud, ja selle seaduspärasuse samm-sammu haaval avastamine on igati huvitav ja hariv.

Kuid, mida sügavamale teemasse ma kaevun, seda enam on tunne, et midagi olulist on puudu. Miski jääb pidevalt ja järjekordselt ka Kangro statistika ja tsitaatide rohke uurimus-arutluse ääremaale või arutluse alt otse välja: „Meie suurte võitjate juures hakkab muidugi silma, et kolmveerand neist on mehed. Naised, kes on saanud suhteliselt palju auhindu, on pigem lastekirjanikud ning valdavalt ka vanemad kui rohkelt pärjatud mehed. (-) Selle üle, et naistel võtab kirjandusauhindadeni jõudmine rohkem aega kui meestel, on kunagi Die Zeitis kurtnud Iris Radisch. (-) Tendents on olemas, kuigi alati võib leida ka vastupidiseid näiteid. Austria eksperimentaalluuletaja H.C.Artmann, mees, sai oma Brüchneri samuti alles siis, kui ta oli juba 76 aastat vana – eksperimentaatorite ja avangardistidega kippus vähemalt varem samuti minema nagu naistega: suuri peavoolu-auhindu anti neile alles vanemas eas, kui nad olid küllalt kaua vastu pidanud ja tõestanud, et nende ürituses on iva“ (lk.213).

Ja ma taipan: Kangro kirjandussotsioloogilisel esseel puudub feministlik sissevaade. Kuid tänapäeval, meie teadmiste, silmaringi avaruse ja sotsiaalselt tundliku närvi erksuse juures, jäävad kõik raamid, teooriad, arutlused kitsaks, kui neid ei kanna vähemalt osaliselt ka feministlik mõttelugu. Sest sellistena kordavad nad juba olnut, vana maailma, mitte ei loo uut.

Olen aus: see avastus üllatab, sest raamatu esimeses, autobiograafilises osas annab Kangro isiklik kogemus lootust: „Ilmselt käituksin praegu nominentide osas teisiti, nimelt valiksin nende hulka rohkem naisi. Vähemalt luules oleks kaks meest saanud vabalt kahe naisega asendada, asendamatud olid ainult Mart ja Hasso.(-)Luule Epner käitus igati kiiduväärselt ja tõstis oma algses nimekirjas naisi esile, aga mina, pooldades küll poliitiliselt sookvoote, jätsin siin sooküsimuse kõrvale, enda arvates igati relevantselt. Tõenäoliselt olin lihtsalt negatiivse eelhäälestuse osas tume. Pidu ei parane, kui me ei hakka ühiskonnale naisloojate kohta positiivsemat signaali saatma. Uskuda kunstide vallas üksnes tublidust ja annet on piinlik hämarus“ (Lk.104) Raamatu edenedes aga selgub, et sooküsimuse kõrvale jätmine on Kangro jaoks endiselt igati relevantne ja siis hakkab ebamugav.

Hakkab kurb…

(Edasi loe “Loomingu” 2019. aasta veebruarikuu numbrist)