Emaduse sõlm

Erik heidab enne tunnelisse sisenemist mulle kiire pilgu. Ma naeratan talle, kuigi näen sedasama, mida tema, või pigem just sellepärast: tunnelisuu on pime ja kõle nagu hundi kõht samal ajal kui ta auto meenutab sügisest värisevat puulehte, mis kohe-kohe lõpetab oma elupäevad niiskel mullal taeva üle mõtiskledes. Kas taevas on olemas, kas on kunagi üldse olemas olnud ja ainult temal ei õnnestunud pehmet avarust katsuda, või oligi kõik vaid tema kujutluste vili. Raske on puulehte taolises lapsikuses, looritatud, romantilise, kaastundliku pilgu pärast enda ja maailma suhtes just nüüd, enne surma, mitte süüdistada. Surm peaks meid pöördumatult üles äratama ja mitte laskma meil edasi uneleda.

Minu viimane surm leidis aset aasta tagasi. Eelmises elus tundus mulle, et ma olin keegi tööturule kuulumise tõttu. Mõni päev olin ajakirjanik ja siis toimetaja või tõlkija, ja mõni kord lausa kirjanik. Viimast silti kannab üliolendi jõud ja kui mind nõnda nimetati, tundsin end samal ajal petise ja ainulaadsena. Ma ei saanud sinna midagi parata, meid pole palju.

Kõik mu ametid olid prekaarsed ja võltsid, kuid vähemalt oli mul midagi, millega õigustada linnatänavatel jalutamist, üritustel osalemist ja rohke veini kõrval võimudünaamika ja vabaduse, minu lemmikküsimuse, üle arutlemist. Ma lootsin, et minust õhkus entusiasmi. Rääkisin välisriikidest ja suurtes inimkonda vaevavatest küsimustest imetlusväärse kergusega, nagu oleks tegemist endiste koolikaaslastega. Demokraatia paremas rinnas avastati mitu kahtlast moodustist, võisin ma täiesti tõsiselt öelda, või et arstid teatasid soolisele võrdõiguslikkusele, et tema vähk on lõppstaadiumis ja seetõttu nad loobusid edasisest ravist, et kuulajad end teema abstraktusesse ära ei kaotaks. Abstraktsus paneb inimestel pea valutama ja ajab haigutama, sest nõuab pingutust. Seepärast me taipamegi rohkem haigustest ja jumalikest karistustest kui rahust ja vabadusest. Inimesed naersid mind lugedes või kuulates, neil oli mugav, sest nii rahuliku sarkasmiga räägitakse ainult teiste saatusest, uskudes, et meie pääseme. Ja mina olin puutumatu.

See välisilmele rõhuv maailm, samaaegselt lihtsameelne ja masendav, tekitas kusagil kõhuõõnes kindluse, et me kõik, või vähemalt mina, oleme edukusele määratud. Hommikuti jõin mandlipiimaga kohvi ja sõin kaks röstisaia avokaadoga. Õigemini, ühe röstsaia, sest ma olen naine ja sellel iseärasusel on omad tagajärjed. Vaevu hoomatavad, ent lõplikud. Tol ajal võeti minuga sageli ühendust, et rääkida kaastöödest, mu säravatest silmadest, kas tahaksin kirjutada jalgpallist, kas ma olen neljapäevaõhtul vaba või kas ma olen nõus rääkima feminismist, tasuta. Jah, jah ja jah, heameelega, kuulsin enda liiga sensuaalset, liiga vastutulelikku häält vastamas turunõuetele nagu rõhutud tavatsevad vastata kaasamise lubadusele. Seal teiselpool polnud mitte midagi ahvatlevat, millega liituda, mida imetleda, ent see polnud oluline. Palju raskem on loobuda sisemisest fantaasiast kuuluda kuhugi kui konkreetsest reaalsusest.

Ega ma arutlenud selle karmi, kuid õiglase isa rolli riietatud maailma loomuomase julmuse üle, isegi siis mitte kui ta meenutas nõidadele jahti pidanud jumalat, mille olime ametliku diskursuse kohaselt juba ammu maha matnud, sest see jumal oli ainuke, mis meil oli. Tegelikult näib mulle, et oma eelmises elus ei mõelnud ma üldse millelegi transtsendentaalsele. Ma ei osanud, või ei suutnud, tõmmata ühendavaid jooni kahe pealtnäha teineteisest kaugel seisva nähtuse vahel, kuid samal ajal nõustusin pimestava kergusega intelligentsust solvavate lihtjäreldustega. Kui mu loomingut ei tunnustata, siis on see sellepärast, et ma pole piisavalt andekas. Kui mulle aina harvemini helistati ja aina vähem maksti, siis oli see majanduskriisi süül, kes kui kuklas ohtu aimav haavatud loom muutus aina metsikumaks, ning võimu omavatel inimestel polnud sinna midagi teha.

See tegi haiget ja häiris mind, ning vähemalt teoreetiliselt mässasin oma töö ja ande tähtsusetuseks tunnistamise vastu pärast kõiki neid aastaid, ent sisimas, kõige sügavamal iseendas uskusin ma iga sõna noist tõekspidamistest. Ma ei teadnud, kuidas selle kõigega toime tulla. Mu tagasihoidlikud protestid, mis kõlasid peamiselt armastuse ja sõpruse turvaliste müüride vahel, ei põlenud iial piisavalt kirglikult, piisavalt tuliselt maailma suurel laval. Mitte miski polnud kunagi piisav, mina ka mitte. See siin oli rohkem džungel kui päris džungel ise, ja ma sain sellest alles nüüd aru. Ainult parimad, tõeliselt andekad jäävad ellu. Teistel meil tuli suureks saada, küpseda.

Ma mäletan täpselt, kuidas see juhtus. Istusin oma toas, uks kinni ja kõrvaklapid peas – et summutada isaga kõrvaltoas mängiva poja rõõmuhõigete saatel ärganud võitmatut kutset mu üsas -, ja küsisin endalt kuidas pääseda tähtsusetuse tundest ja allasurutusest. Püüdsin lahti haruta seda kognitiivse kapitalismi ühiskondlike põhjuste ja intiimsete valusate tagajärgede keerulist sõlme. Püüdsin mõista, mis asi see on, mis minuga toimub, kui Remedios Zafra mu tappis. Hoop oli täpne, puhas, vaevu 300 lehekülje pikkune. Surmapõhjus: teeseldud entusiasm.

Ma olen surnud, mõtlesin pisut hiljem toapõrandal lage silmitsedes vaimustunult, sest see polnud esimene kord, kui ma surin. Ja nagu varasemategi surmade puhul, tundsin ebareaalset kergust. Ma olin unustanud, et vabadus oligi selline: kerge ja ebareaalne. Sest elu on raske.

(II osa siin)

6 Comments Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s