Emaduse sõlm (II)

Erik on auto peatnud ja surub nüüd mingis kummalises muiges suud kokku. Alles siis näen, et peateest paremale jääb kurviline, nõiduslikust metsast ääristatud tee. Erik näib kaaluvat, kas sõita tunnelist läbi või keerata täiesti ootamatult paremale. Ta silmitseb mind rõõmsalt. Ta rohelised silmad ei küsi, lihtsalt tahavad teada, kas ma olen seal koos temaga, olgu ta otsus, milline tahes, nii et ma naeratan talle. Nüüd ma enam ei lähe kuhugi. Ma ei taha minna, ja ega ma ei saa ka. Erik suunab pilgu tagasi teele ja keerab paremale. See rõõmustab mind. Tuleb välja, et me sarnaneme üksteisele rohkem kui ma arvasin. Suvelõpust saati saadab mind sügisese metsa lõhna igatsus, tema värvide ja etapilõpu märkide melanhoolia. Ma ei ole seda kellelegi maininud, kuid Erikule piisas ühest pilgust, et teha just see otsus. Ta on tundlik ja seiklushimuline nagu minagi.

Me liigume käänulisel teel aeglaselt, niivõrd tasakesti, et mul on aega näha kõike seda, mis meid ümbritseb, palju selgemalt. Sulgen silmad, tõmban kopsudesse niiske puu lõhna. Iga allakäik, ka kõige väiksem mandumine, pisim närtsimine hakkab mingil hetkel eritama magusat lõhna. Tavaliselt just enne lõppu. Sellepärast inimesed rahus surevadki, magusus tõotab midagi paremat kui see siin, midagi uut.

Saabuvad pühad andsin mu viimasele surmale ootamatu sügavuse. Kui kirjutamine polnud minu koht selles maailmas, siis pidi see olema kusagil mujal. Kui vastused mu oivalisuse ja vabaduse kohta ei peitunud väljas, siis pidid nad olema sees. Mõtleme vastandite abil sellest ajast saati, kui meile kinnitati, et me teame headuse olemasolust vaid seetõttu, et tunneme kurjust. Nii et läksin mööda kõrvalteed, väga sarnane sellele, mille valis Erik, ja mis viis mind sisemetsa, nähtamatuse rüppe selle asemel, et minna tagasi tööturule. Surnuna oli suhteliselt loomulik alustada identiteedist loobumise protsessi siltide, mille enda külge rebenemiskindlalt riputamine oli mult nõnda palju vaeva nõudnud, ära rebimisest. Mul läks selle kõigega aega, sest õmblustöö oli puhas ja korralik, läbi mitme kihi ja tugeva niidiga.

Vahepeal jätsid mu sõnad mu keha maha. Ma kirjutasin palju, ent kui kohtusin teise kehaga ei osanud ma enam rääkida. Tegemist oli elava hääle probleemiga, armastussuhtega, mis omakorda viitas sellele, et see oli poliitiline teema. Ühes töötoas õppisin, et taoliste veritsevate eraldatuse haavade ravimiseks oli teraapiline sisetöö hädavajalik, kuid ennekõike tuleb meile taastada ühendus oma kehaga. Nii et lülitasin oma igapäeva rutiini metsiku seksi, söögitegemise ja Kariibi mere saarte järele lõhnavate roogade maitsmise, ning poja imetamise. Elusolemise kogemus käib paratamatult läbi keha. Keha on see, millega kogeme elu, millega osaleme selles, ütles töötoa juhendaja, ja tema sõnades oli võimatu kahelda, sest ta pikad lokkis juuksed langesid vabalt ta seljale ja olid nii sassis justkui oleks ta meie ette tulnud otse voodist.

Esmakordselt hakkasid protsess ja eesmärk ühinema, omavahel sujuvalt segunema, ja see taastas mu lootuse ja vabaduse tunde. Minus oli jälle ruumi, et teha uusi, võib-olla mu hingele tõepoolest lähedasemaid, tõesemaid asju. Avastasin teadliku kasvatuse otsatu maailma, mis polnud mulle eales huvi pakkunud, kuid nüüd emana, kinnitasin iseendale, peaks see mind vähemalt natukenegi huvitama, ja samal ajal lõikasin end grupiteraapiates pikkupidi lahti, ja nutsin ja nutsin kõige pärast.

Möödusid talv ja viimaste aastate vihmaseim kevad, kuid ma isegi ei märganud seda. Teraapiline sisetöö on täiskohaga amet. Vaadelda, analüüsida, lasta minna, et terveneda; peatumiseks polnud võimalust ega põhjustki. Igal hommikul lükkasin lapsevankri pargi poole ja rääkisin linnahaljastusele kõval häälel mind vaevavate eksistensiaalsete, spirituaalsete ja eetiliste teemade sõlmpunktidest. Vahete-vahel rääkisin tänaval kohatud kasside ja koertega lihtsalt selleks, et kaugeneda ekraanide vormitud suhtlusest. Mõni teinekord jälle jälgisin pilvede triivimist samasuguse tähelepanu ja huviga nagu enne lugesin ajalehti, et treenida oma võimet lugeda mittekodifitseeritud märke. Ma tundsin end rohkem elus, rohkem ühenduses kui eales varem. Mul läks hästi.

(Jätkub...)

(I osa siin)

One Comment Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s