Emaduse sõlm (III)

Ühel päeval võtsin julguse kokku ja esitasin tänavanurga lopsakale roosipõõsale kõige minuga toimuva taustal tuksleva põhiküsimuse: kui mul on nii raske kirjutajana tööd leida ja end kirjanikuna tunnistada, siis võib-olla on see nii seepärast, et ma pole seda, ning seetõttu otsin tunnustust väljastpoolt. Öelge mulle, kes ma olen. Torkiv valu käis kõhust läbi ja hakkas kurgu poole ronima, kuid ma jätkasin meelekindlalt koolnuvaatlusega.

Ja kui ma pole kirjanik, siis kes ma olen?

Mitte keegi.

Ma pole mitte keegi, tuli kusagilt igast küljest sügav, ja arvatavasti tõene, vastus. Vaatasin ehmunult ringi. Koeraga jalutava naabrinaise tervitus tõi mind roosipõõsa ette tagasi. Ja kuigi ta ei öelnud midagi muud, ta vähemalt tervitas mind ja see tähendas, et ma olen siiski olemas.

Koduteel ei pööranud ma oma vankris magavalt pojalt silmi – ta oli sellest elust valgusaastate kaugusel -, ja tundsin kuidas ennist ronima hakanud sõlm end mu kurku sisse seadis. Iga katse sellest mõne täiskasvanud inimesega järgnevatel nädalatel rääkida oli kangelastegu iseenesest. Ma uurisin, kuidas pidasid nemad iseendaga läbirääkimisi, kuidas tulid õhtul voodi üksinduses toime eraldatusega, selle pulbitseva ebamugavustundega kultuuris ja emaduses. Ehk olid nad jõudnud mõne saladuse jälile, miski mis võiks aidata meid kõiki. Minu jaoks pole emadus ega kirjandus ainult kogemused, tegemist on isikliku valuga, ma elan nende sees. Lisasin, et ma ei taha neid sugugi ennast halvasti panna tundma, lihtsalt jagada oma tundmusi, näidata oma haavu, ja see, muidugi, pani neid kõiki ennast halvasti tundma.

Otsisin liitlasi, kuid kobasin pimeduses. Nad ei teadnud, millest ma räägin. Kus mujal ma tahan olla, kui mitte kodus oma pojaga? Maailma päästmas? Nende soovitus seda etappi nautida, sest see läheb nii kiiresti mööda ja pärast ma kahetsen, ning meeldetuletus, kui tähtis olen ma oma pojale, oma emale, oma sõpradele, kõlasid ähvardustena. Miks on mul vaja, et mind kuulataks, tunnustataks ja lõpuks mäletataks väljaspool neid selgepiirilisi lähijooni? See on kõigest mu ego, mu uhkus! Mis on olulisem: ööd ja päevad õdusas kodus oma pere seltsis või kusagil halvastimakstud töökohal, mis võtab mult hinnatud koosveedetud tunnid pojaga?

Ma lõpetasin sõlmest rääkimise. Seejärel lakkasin kirjutamast. Ilmselgelt polnud see minu jaoks.

Ühel hommikusel jalutuskäigul pojaga jõudsin järeldusele, mille oma eelmises elus oleksin koheselt hullumeelsuseks tembeldanud: kirjandus on ülehinnatud, ma ise olin ta tõsnud kunstide tippu, kui tegemist oli ainult ühe teega niivõrd paljudest. Kuid nüüd oli selles oma tõde. Nii oli kergem. Tapsin kirjutamise nagu tema oli tapnud minu.

Ja ma ei valanud mitte ühtegi pisarat.

(Jätkub…)

(Algus siin)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s