Me pole harjunud oma kalleid kaotama

Surm.

Mis me temaga teeme?

Ja lein? Kõik see, mis oli enne, mis on ja mis jääb pärast. Kõik see, mille surm valguse kätte toob, millele armutult osutab.

Ja mida teha raske haigusega? Statistilise tõenäosuse ja seletamatute imede intervalliga. Hirmu ja lootusega. Meid endasse neelanud teadmatusega.

Kas oleme nüüd keskealistena, emade ja rasedatena, lõpuks leppinud võimetusega kontrollida elu, ja seega surma?

Täna taipasin, et mu kolm viimast loetud raamatut räägivad surmast: Ida Hegazi Høyeri “Unnskyld” (“Armuandmine”), mis võitis 2015. aasta Euroopa Liidu Kirjandusauhinna; Joan Didioni “Blue Nights” (“Sinised ööd”), mis on järg tema kriipivalt vapustavale “The Year of Magical Thinking” (“Maagilise mõtlemise aasta”), ning Marta Orriolsi “Aprender a hablar con las plantas” (“Õppida taimede keelt”).

See muidugi ei ole juhuslik.

Agnes on haiglas tilgutite all juba kolmandat päeva. Ma proovin sel ajal – ja see tähendab tervet (töö)päeva, 8 pikka tundi – olla hetkes, olla elus täielikult kohal ja tunnetada. Milline on minu kurbus. Minu teadmatus, minu armastus, minu hirm. Ma uurin haiguse kohta, loen arstide arvamusi ja teiste kogemusi, loen raamatuid ja kirjutan. Ma nutan ja ahastan, siis süütan küünla ja usun. Näen seoseid, tõusen kõrgemale, laskun sügavamale pimedusse.

Päev päeva järel, samm sammu haaval, kordan endamisi mantrat. Sest me ei tea. Sest me ei tea veel mitte midagi.

Õhtuks toome Agnese koju. Ta jalutab ringi, hõõrub ennast siia-sinna enne kui end kerra tõmbab. Ma ei lase teda silmist. Hoian tema sooja ihu lähedale, sulgen silmad ja surun huuled õrnalt vastu ta pead. Siis annan talle ruumi, lähen kaugemale, ent ainult nii palju, et saan talle aeg-ajalt jälle pilgu visata. “Söö, mi amor, palun, söö midagigi,” sosistan, ent tal pole isu. Kellelgi pole haigena isu, ma tean, aga sosistan uuesti. Meelitan erinevate maiuspaladega, paitan teda ja musitan. Ta vaatab mind pikalt ja langetab seejärel oma imelised rohelised silmad. Aeglaselt, elegantselt. See murrab mu südame iga kord. Aga ma teen kõike jälle uuesti.

Päev päeva järel, samm sammu haaval.

Autorid räägivad surmast valusalt, sügavalt, ja selles on lõputu ilu. Sest nad on tervenemas. Tükk tüki haaval pakivad nad lahti mälestusi, pilte, lõhnu, puudutusi ja sõnu, nagu teeme meiegi. Me ei plaani seda, aga ühel hetkel otsime väsimatult vastuseid noile vastusteta küsimustele: kui ma oleksin varem taibanud, teinud, öelnud, kas siis oleks olukord teine? Kas arst ikka teab, mida ta teeb? Kas leidub kõrgemates sagedustes kedagi, keda appi kutsuda?

Me peame seda tegema, küsimusi esitama. Otsima tähendusi ja lohutust. Peame leidma elumüstika, selles ääretus valus peituva ääretu ilu. Ühenduse, seotuse millegi suuremaga kui meie ise. Vähemalt millegi suuremaga kui see füüsiline plaan siin, milles valitsev praktilisus, ametlikkus, asjalikkus on pealiskaudne ja sellisena täielikult suutmatu üht leinajat ta valus kandma, teda hoidma.

Me peame võtma pimedusest seal peituva valguse.

Autorid räägivad – ja taipan seda kirjutades, et sama teen ka mina – füüsilisest surmast: pikaaegse elukaaslase surm, tütre surm ja sina… elus. Aga surm on alati ka sümboolne. On metafoor. Samamoodi rahutukstegev, kõikehõlmav ja valus. Ilus on alles siis, kui kõik hakkab mööduma.

Sest me pole harjunud kurbuses olema. Me pole harjunud oma kallemaid kaotama.

Alati saabub lõpp liiga äkki, liiga vara.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s