Emaduse sõlm (IV)

Erik on mäele ringi peale teinud ja me oleme seal samas, kus enne: ta vana, värisev auto vaatamas näljase hundi suhu. Ei aeg ega elu ole lineaarsed. Me liigume ringiratast, tuleme alati tagasi samasse kohta lootes seekord saabuda targemana, õrnemana.

Pakun talle kerge uhkustundega hommikul küpsetatud kaerahlebeküpsiseid, tema lemmikud. Mängisin retseptiga, koostisosadega ja kaunistasin kuldsed pätsid šokolaadiste tähtedega. Pärast asetasin nad ilusale taldrikule ja tegin neist teistega jagamiseks ilusaid pilte, mida on professionaali omadest raske eristada. Ma olin silmapilguks väga rahul, et suudan oma väljundit otsivat loomingulisust rakendada niivõrd argiselt.

Erik võtab ühe küpsise ja, nagu alati, esimese asjana ta nuusutab seda ja alles siis kaob A-täht ta suhu. Kõik aeglaselt, hoolikalt. Talle ka ei meeldi, et küpsisepuru maha pudeneb või puhtalt särgilt saab lugeda söödud menüüd. Nüüd tõstab ta uuesti käe, et võtta veel üks küpsis.

Ühest ei piisa kunagi, öeldakse. Üks ei suuda täita tervet, hoomamatut elusolemise kogemust, seda oleks sellelt ühelt liiga palju nõuda.

Ja Erik teab seda.

Kui suvi algas, oli mul kuupuhastus juba ära jäänud. Ei piiskagi oodatud punast voolamist. Oli veel teisigi märke. Nädalatepikkune palavikuline lugemine minu Gordioni sõlmest, mis oli selleks ajaks levinud kõrist tervele elule. Pea märkamatult naasesin kirjanduse armsalt tuttavate käte vahele, sest kogu selle kehalisuse keskel ja üksinduse sees oli vaja ellu jääda. Alustasin Simone de Beauvoir’iga, kes pidas intellektuaalset elu ja emadust ühildamatuks, ja ajas mind lohutamatult nutma. Ma olin lõksus. Lõks oli küll värvitud kuldseks ja palistatud suhkruvatiga, kuid see ei lakanud olemast lõks.

Samal õhtul asusin uuesti teema kallale Betty Friedaniga, ja sattusin veel suuremasse meeltesegadusse avastades, et need samad fantaasid, mis töötasid möödunud sajandi koduperenaiste peades, õitsevad uhkelt ka minu sees. Siin ja praegu, kõigis meis, kes me arvame, et oleme vabad, kui oleme täiesti eksinud. Jätkasin Jane Lazarre’i ja Silvia Nanclares’i lugemisega. Seejärel tulid Rachel Cusk, Lina Meruane ja Orna Donath. On täiesti mõistusevastane, et naised endiselt sünnitavad, et mina seda veel teen. Minuga pole kõik korras, ütlesin endale õrnalt, me kõik oleme segased. Aga ma ei suutnud ka nende lugemist jätta, nad hoidsid ja kandsid mind mu rahutuses, tegid seda mõistvalt, turvaliselt, ja ma vajasin neid aina juurde.

Nädala eest nägin tänaval plakatit, mille roosalt põhjalt võis lugeda: „Kuidas lämmatada naiste kirjutamist“, ja mu silmadest purskasid suured paksud pisarad. Lugesin lauset uuesti, lugesin kohe mitu korda, kuni sõlm lendas suure kaarega mu kehast välja jättes asemele silmipimestava selguse.

Ja kui terve see aeg, mille pühendasin sisetööle oma varjudega, oma rõhujate ja rõhututega, pole olnud muud kui põgenemine, objektiks muutumine, sest ma ei suutnud subjektina vaadelda välise maailma karmust?

Ja kui ei ole sugugi tõsi, et mul pole annet ja mu hääl on kõlanud kõik need aastad vales kohas, vaid ma andsin alla ja jätsin kirjutamise kõige selle tõttu, millele viitab loetud lause?

Mis siis, kui mind lämmatati?

Kui meid kõiki lämmatatakse?

(Jätkub…)

(Algus siin)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s