Emaduse sõlm (V)

Tegemist oli Joanna Russi 35 aastat tagasi ilmunud essee reklaamiga. Kusagilt lugesin, et kolm tuntud kirjanikku esitlevad mõne päeva pärast raamatut linna teises otsas, ja ma ei kahelnud hetkekski. Kuid ürituse õhtul, seigeldes autoga öises linnas, mis säras ja vaevles ummikutes nagu minagi, tundsin end naeruväärsena. Mida ma teen? Mul pole ühtegi kirjatööd pooleli, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi kirjutanud, tõlkinud ega toimetanud, end see-eest olen ma rase. Jälle. Kuhu ma ometi lähen?

Kõik minus oli naeruväärne: mu peokleit, mu värvitud silmad ja suu, mina üksi autos minemas inimesi kuulama, kes kirjutavad, kellel on oma hääl ja kes seda kasutavad. Ma ei ole enam kirjanik. See oli ühes teises elus. Nüüd ma olen ema, ja peagi kahekordselt.

Ma tõstsin jala gaasipedaalilt, et ots ümber keerata, kuid liiklus oli umbes, minu manööverdamiskatsed kasutud ja siit-sealt hakkasid kostuma rahutud signaalid. Ma tahtsin karjuda. Ma olin vihane ja mul oli häbi. Ja ma olin üksi.

Valgusfoori punane tuli sundis mu peatuma. Kust tulevad kõik need kohutavad sõnad, laused, mõtted? Kes see räägib mu sees nii külma, kalgi, julma häälega?

Tol õhtul, esimest korda üle pika aja, jõudsin koju pärast südaööd. Russ küsis, inspireeris, puhus elule tule. See on hea raamat, ütleme. Aga mille jaoks hea? Kelle jaoks hea? Kui meil on tugevalt maskuliinne kaanon, seksistlikest eelarvamustest pungil kriteerium, mis alavääristab, vaigistab ja välistab naisautorite panust, siis kuidas me teame, et meie kirjanduslik panus on väärtuslik? Et meil on annet. Et oleme loonud midagi ainulaadset, transendentaalset. Kelle sõnu usume, kui meid kiidetakse või kritiseeritakse või kui meile öeldakse ära? Kuidas me teame, et meie teos on tõepoolest halb või keskpärane või suurepärane? Millele me saame toetuda? Me oleme orvud, ja süstemaatiline hüljatus teeb alati haiget.

Mu pea töötas, mu veenides voolas jälle kirjandus, kuid teistmoodi, teise häälega. Voodisse maandudes olin rampväsinud, kuid ma ei olnud enam üksi.

 

Erik on otsustanud. Enne keele huulte vahelt välja pistmist, nagu tavatsesin ühes eelmises elus keskendumist nõudvate olukordadega toimetulekuks isegi teha, kaaludes kordamineku võimalusi ja vaadates läbikukkumistest sinisilmselt mööda, sest meie perekonnas ei tehta vigu, on vaid õppetunnid, vaatab ta mind uuesti. Ma naeratan ikka veel samal ajal õrnalt silitades ta otsmikule langevat heledat lokki, ta õrna ihu vaevu sõrmeotstega puudutades. Erik näib mulle maailma ilusaim inimene. Seejärel surub ta sõrmed kokku, kiirendab käiku ja proovib. Ta ei näe, et see vana sügisene leht, niiske mulla ohver on kõigele vaatamata inimese kätetööle liiga suur suutäis. Auto põrkab vastu tunneli halli seina ja jääb nõutult seisma. Erik vaatab toimunut mõistmatult, ja pöördub siis minu poole. Segaduses, üllatunult, pinges.

Ma enam ei naerata talle, mul hakkasid põsed valutama. Nüüd ma tahaksin talle hoopis öelda, et seda oli ju ette näha, see oli ilmselge, kuid teadliku kasvatuse käsiraamatud on taolise õnnetust ja vägivaldsest lapsepõlvest tuleneva automaatse reageeringu ära keelanud. Mu sisemine laps vajab veel palju tööd ja tähelepanu, ma tean. Seejärel torgatab mulle pähe, et võiksin talle selgitada mis juhtus ja miks, rääkida matemaatilistest dimensioonidest, kuid samal hetkel kostub ekspertide hääl, kes soovitavad kasvatusteel astuda aeglaselt ja oma osalist tõlgendust maailmast lapsele mitte peale suruda. Tuleb välja, et eriti emad on väga valmid oma nina laste eludesse (valesti) toppima ja nende (valesti) kasvatust enda kätesse haarama, kuid see pole hea, sest emad ise ei tule heast kohast. Niisiis ma annan Erikule ruumi ja aega, et ta saaks hinnata oma kogemust, tunda oma tundeid, konstrueerida ise oma esimesi mõtteid sellest, mismoodi toimib ja toimub see, mida nimetame eluks.

Korraga vaatab Erik mind võidurõõmsalt, nagu oleks taibanud mõne keerulise geomeetrilise kujundi valemit, ja mulle tundub, et seda ta just tegigi nii et ma saadan ta avastust vaikimisi, võib-olla liigagi vaikselt, ma pole kindel, kui ta võtab pikemalt mõtlemata oma auto ja proovib uuesti tunnelist läbi minna. Ja siis veel kord. Esiti raevukalt, jõuga, seejärel aga aeglaselt, eheda uudishimuga uurides, mis juhtus ja miks ta imeline auto sinna pimedasse tunnelisse ei mahu.

Ma naeratan taas. Ta on kõigest kahe aastane. Ja juba teab paremini kui Aleksander Suur, kuidas lahendada elu suuri dilemmasid, kuidas harutada lahti Gordioni sõlm.

(Algab siin)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s