Hüvasti, mu arm

Ma pean karjuma. Karjuma su nime. Karjuma sind.

Pean karjuma metsikult, üsa sügavusest, aegade tagant. Loomaliku hääle ja ehtsusega.

Samamoodi nagu siis, kui Erik siia ilma tuli. Et siis pärast nutta. Nutta kogu universumi armastuse ja õrnuse pisaraid.

Nüüd tunnen, kui väga sarnaneb sünnitus surmale. See on üks ja seesama protsess. Seesama jõgi, kanal, tee. Algus ja lõpp. Pimedus ja valgus. Valu ja ilu.

Ainult et hetkel, olles siin, sosistad “Tere, mu kallis” asemel “Hüvasti, mu arm”.

Sest surma pole olemas. On ainult Elu.

Agnes Fátima (märts 2015 – 28. jaanuar 2019)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s