Üksindus on olematu mõiste

Ma tõmbun tasahaaval ja kindlalt endasse. Nüüd, 36. rasedusnädalal.

Tõmbun täiesti, läbinisti, lõpuni. Kaugele välismaailma mürast, värvidest, sõnadest, suhetest. Eemale igapäevasest rutiinist, praktilistest toimetustest, logistilistest korraldustest.

See pole kerge, sest väljas on Erik ja… kõik teised. Osa minustki.

Kuid looduse vastu pole tark mässata; teda tuleb kuulata. Kui keha ja hing vajavad ruumi ja aega, et olla eraldi, vaikuses – ja nad vajavad seda sageli, palju sagedamini kui me seda endale lubame -, siis tee seda. Ole omaette. Omaette nagu loom, kes hakkab surema või sünnitama. See on üks ja seesama püha rännak: tuttav maailm kaob, et saaks esile tõusta uus.

Ja sel hetkel pole olemas midagi tähtsamat. Mitte midagi.

Aga ma pole üksi.

Kuigi arvatakse, ja alati traagiliselt, teatud nukruse ja paratamatusega hääles, et me sünnime ja sureme üksi. See pole tõsi. Siin, selles siseruumis, välises vaikuses, asetsevad niivõrd suured asjad – avanevad ajatud tõed, piiritud taipamised, näitavad end teised hinged, koged sügavat ühendust Kõigega -, et üksindus on olematu mõiste.

Selle märkamiseks ja hiljem välismaailma kaasa toomiseks – et elu kokkulepitud normide, jagatud reeglite all poleks nii ränkraske ja valus, vaid annaks valgust ja jõudu -, peab aga astuma aeglaselt. Väga aeglaselt. Astuma praktiliselt selleks, et seisma jääda.

Päriselt.

Nii ma tõmbun endasse. Nagu loom, pühal rännakul.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s