Elamisväärne elu

Su hääl peab kõlama, et edasi elada.

Sa pead laulma, kirjutama, sõna võtma. Pead hääletama. Et oleks vähem valus, et oleks lausa ilus. Ilusam kui muidu.

Su hääl peab kõlama, et elada paremini.

Sest Elu on haavatav ja lõplik. Elu on ebakindel, kui tema eest ei hoolitseta, pole ta mõeldav.

Eluline ebakindlus sisaldab ja samal ajal ületab tööalase ebakindluse. Tööalane ebakindlus pole oluline iseenesest vaid niivõrd kuivõrd töökoht on sissetuleku, õiguste ning identiteedi allikas. Hirm väljajäetuse ees, selle vähesegi ees, mis meil on, paneb meid kramplikult kinni hoidma ängistavatest elu ja töö situatsioonidest, ning uskuma meie hinge määrivaid valesid ja viha levitajaid.

Mitte kuuluda väljavalitute ringi, kes naudivad õiguseid ja vabadusi, takistab meid nägemast teisi samaväärsetena ja see on ohtlik meile kõigile. Mitte ainult ühiskonnana vaid ka indiviidi tasemel. Aga majandusteoorias ei räägita emotsioonidest ega kaastundest. Ei räägita inimeseks olemise juurde kuuluvast haavatavusest, ega meie sõltuvusest teistest ja nende sõltuvusest meist.

Sellest, et oleme üks.

Peame oma mõtetesse, vestlustesse, avalikku arutellu tooma sagedamini “elamisväärt elu“ mõiste. Sest kui me vaatame ainult neid käsitlusalasid, mida peetakse leppeliselt majanduslikeks, siis me ei mõista, kuidas inimesed tegelikult hakkama saavad. Ainult siis, kui vaatleme neid sfääre, mis on tavaliselt varjatud ning millest ei räägita, võime mõista, kuidas olukordi lahendatakse ja kuhu on ühiskondliku tugivõrgustiku abikätt vaja, sest sinna see lihtsalt veel ei jõua. Tegelik hakkama saamine toimub kodudes läbi sageli ebainimlike ellujäämisstrateegiate, mis on ennetatavad.

Iga endast lugupidav ühiskond – ja meie seda kahtlemata oleme – peab varem või hiljem jõudma punkti, kus esitatakse endale kõlavalt eksistensiaalne, ja ometi äärmiselt praktiline, küsimus: mida mõistame elu all, mis väärib elamist. Me peame enestelt küsima, mille jaoks me tahame elada. Küsima mille ja kelle jaoks, kuidas ning mis eesmärgil pühendame oma aja, anded ja südame. Ja siis suunduma sinna.

Probleem ei ole seega ainult majanduses ega poliitikas. Probleem on väärtustes, mida hindame ja ülistame sisimas. Eetikas. Me ei saa avalikus ruumis premeerida süstemaatiliselt hoolimatust, hingetust ja ebasolidaarsust ning eeldada, et sellel pole sotsiaalseid, majanduslikke ega kultuurilisi tagajärgi.

Võitlusväli on palju laiem.

Ainuüksi riiklike institutsioonide rünnak või eiramine on sügavama muutuse saavutamiseks tupiktee. Sest tähtis pole see, mida me arvame valitsevast ideoloogiast. Tähtis on käituda, teha ja tunda teistmoodi. Iga päev. Iga mõtte, sõna ja teoga.

Meil tuleb hüljata meid teistega vastandava äärmusliku individuaalsuse, metsiku konkurentsi ja alati kasu saamise eesmärgil tegutsemise. Ja see kõik on palju raskem. Sest siin ei käi kriitika ainult poliitikute ja turgude vastu vaid me sihime palju avaramalt, palju kõrgemale.

Sihime meie ihule tunduvalt lähemale.

Meie tajutud võimatust ja võimetust ümbritsevat keskkonda, oma elujärge, homset päeva mõjutada, põhjustab kriisi ja polariseerumist. Totalitaarne režiim on meid selles mõttes edukalt vorminud, voolinud, kasvatanud, ent ta ei ole selles kunagi lõpuni edukas olnud: meis kõigis tuksleb vastupanuvõime ja võime ehitada elu paremaks. Enda, sinu, meie kõigi jaoks.

Meeleavaldused, avaliku ruumi protestikehadega täitmine on iseenesest oluline, väärtuslik õigus ja vabadus, mitte ainult konkreetse eesmärgi saavutamiseks ja meeleseisundi väljendamiseks vaid võimaluste tõttu, mida nad ühiskondlikus plaanis avavad. Nende sees ja ümber tekivad uued reaalsused.

Uus pilk, uued elud.

Küsimus aga ei ole, ega saagi olla, ainult selles, mida me teeme, vaid peab hõlmama ka selle kuidas me seda teeme ja mille nimel. Poliitiliselt ja eetiliselt. Meie töö ja tee peavad pakkuma teistsuguseid igapäevaseid suhtlemis- ning tegutsemisviise, et luua uusi arusaamu ja tähendusi sellele, mis on meie jaoks iseenesestmõistetav ning mis ihaldatav. Peame muutma väärtuste võrgustikku ja asetama kapitali kogumise asemel keskseks teemaks elamisväärse elu võimaldamise.

Sest kõige keskel on Elu.

Seega, meil tuleb rääkida protsessidest ja institutsioonidest, milles osaleme ja mida taastoodame. Rääkida sellest, mis toimub, olles teadlikud oma osalusest selles, mis meiega toimub.

Rääkima elamisväärsest elust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s