Meie intiimsed paigad

Ma unistasin neist saalidest. Suurtest maailma lavadest, kus publik istub varjus samal ajal kui mina seisan nende ees heledas valgusvihus. Saal on hoolimata rahvarohkusest surmvaikne, ning kõigi uudishimust helkivad silmad on minule naelutatud.

Minule, kes ma räägin millestki vaimustavast. Õigemini räägin millestki tuttavast, kuid teen seda vaimustavast vaatenurgast. Annan mõnele terminile uue tähenduse, kingin uue pilgu, millega iseennast ja maailma vaadata. Sütitan teis sädeme, mõjun välgulöögina.

Räägin näiteks, nagu täna siin, vastutustundest. Mitte kui kohustustest olla “korralik” kodanik/tööline/ema, et saaksid vastutasuks nautida teatud Teise sulle antud õigusi ja mis baseerub selgelt hirmutundel, vaid kui oma jõu tagasi võtmisest. Räägin taasühendumisest oma sisemise tugevusega selliste eluliste protsesside juures nagu rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne periood. Aga ka abort ja surm.

Vastutustunne kui oma keha usaldamine ja oma keha tarkuse eest seismine.

See on ainuke viis, kuidas pääseda ebaolulisusetundest ja alistumisest Teisele. Teise väärtustele, jõule, staatusele. Ja saada võimsaks ise.

Ma räägin kõike seda ja saal püsib haudvaiksena ja mulle meenub, kuidas ma sellest hetkest unistasin oma teisele lapsele köögis rinda andes sel ajal kui laste isa vannitas üleval korrusel me esiklast ja pannil küpses omlett, sest ühe vaba käega oli see ainuke mõeldav õhtusöök. Aeg näis seisvat ja samas tormavat liiga kiiresti.

Ma räägin kõike seda siin täna ja mõtlen, kui eksinud ma olin. Suurtel maailma lavadel ei toimu midagi tõeliselt tähtsat. Täna ma ei muuda kellegi elu ega räägi asju, mida te niigi juba ei teaks, kuigi teie istute hämaras ja mina seisan valgusvihus. Tegelikult võiks igaüks teist olla siin minu asemel ja mina istuda saalis, sest kõik olulised, sügavad, elulised sündmused leiavad aset meie köökides, meie vannitubades ja voodites. Just seal, meie intiimsetes paikades, avalduvad olulised tõed ja tarkused.

Ilmselt selleks ma täna siin räägingi, et öelda kõvasti välja see, mida me kõik varem või hiljem avastame: Elu sügava tähenduse leiame me tõenäoliselt just öösärgis köögilaua taga istudes.

See on ilus ja samal ajal päris irooniline, kas pole?

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s