Argipäev on metafooridest pungil

Ma kirjutasin sulle eile öösel kirja.

Siis ma muidugi ei teadnud, et see on kiri, sest kell oli 3:37 ja ma lebasin voodis. Unetult. See pole haigus, insomnia, diagnoosi pole vaja panna. Lihtsalt pärast Milo mähkmete vahetamist ja talle rinna andmist oli ta endiselt rahutu ja mul tuli majas koos temaga paar ringi teha. Maja oli pime ja vaikne ja mina muudkui astusin ja astusin jahedal kivipõrandal. Pole ühtegi teist kohta, kus ma praegu olema peaksin, mõtlesin peaaegu pühalikult. Pole ühtegi teist asja, mida ma praegu tegema peaksin ega kedagi teist, kelle juures olema. Ainult siin, Miloga.

See mõte rahustas mind, sest andis igapäevaseks ja seega piiratud tähtsusega toiminguks peetavale tegevusel väga sügava, ajatu tähenduse.

Siis ma hakkasingi sulle kirjutama. Oma peas, sest viimasel ajal on see ainus viis, kuidas ma kirjutada saan ja teadmata, et see on kiri. Aga kui telepaatia eksisteerib ja mõtted on energia, mis ei seisa kunagi paigal, siis sa saad mu sõnad niikuinii kätte. Kuidagi, mingil moel. Mõne teab kust tulnud pildina, mõttevälgatusena, lõhnana. Või külmavärinana ihul, õrna puudutusena su kuklas.

Nii et kui sa mulle hiljuti mõtlesid, siis tea, et see olingi mina.

Mina, kes kirjutasin sulle öösel kirja möödunud päevast, mis ei olnud kõige parem aga sugugi mitte ka kõige halvem päev, kuid mis vajas oma tavalisuses väljendamist. Detailid, millest ma sulle kunagi ei räägi, sest sind polnud sel hetkel seal ja konteksti panek nõuaks liiga palju aega ja sõnu ja seega, ei tundu see kõik üldse oluline, kuigi tegelikult on seda. Sest räägivad minust ja meist ja elust laiemalt rohkem kui ükskõik milline tegevus või uudisväärseks peetav sündmus.

Argipäev on metafooridest ja sümbolitest pungil.

Niisiis keskpäeval, nagu alati, sõitsin Miloga Erikule järele. Päike paistis ja ilm oli pärast mõnepäevast vihmasadu jälle ilus. Ma olin vähe maganud, aga see pole erakordne, sest nüüd ma magangi teistmoodi. Episoodide kaupa, tihedate pausidega, mis hoiab mind tavareaalsuses kummalisel moel aga hoopis rohkem erksana ja ärkvel. Varem poleks ma seda märganud, kuid nüüd nägin sotsiaalmajade linnaosa ühe ehitise ees üht meest pooleldi sulgedest puhtaks kikutud kukega jalutamas. Kas kukkedega jalutatakse? Kiremist kuuleb nende majade juures tihti. Esiti ajab see naerma, kuid päriselt on sellega võimatu harjuda. Mida teevad kuked sotsiaalmajade tillukestes köökides ja paberilehe suurustel rõdudel? Miks neid niimoodi piinatakse ja mitte keegi ei tee mitte midagi? Tänaval polnud ma neid veel kunagi sel viisil kohanud ja see pilt, pooleldi paljast kukest, tõi mulle pisarad silma.

Raadiost hakkas Bonnie Tyler laulma “Total eclipse of my heart” ja kui ta jõudis teise reani, nutsin ma juba lörinal. Kui keegi söandab siin kohal ainult mõeldagi sõnale “hormoonid”, saab ta minu ja kõigi naiste intelligentsi solvamise eest kohe vastu pead, sest me läheme sügavamale, kaugemale, inimhingele lähemale.

Seega, kust tulid need pisarad? Millest räägib see sügav valu?

Sel hetkel kangastus mu ette Agnese ilus nägu. Armastus. Valgus. Elu on püha. Elu eest hoolitsemiseta pole meid, pole midagi. Need polnud sõnad ega terminid, mis korraga esile tõusid vaid tunnetus, ja ma otsustasin, et kui me Eriku peale võtame ja tagasi koju sõidame, ning see mees kukega on ikka veel seal, siis ma ostan talt selle kuke ära. Mul on rahakotis 50 eurot. Jah, selle üle on tal kindlasti hea meel, nii et ma ostan selle kuke ära, et päästa ta sellest elust, viia ta kohta, kus teda armastatakse ja puhastada seeläbi mõnel kõrgemal tasemel natukenegi inimkonna hingesagedust.

Päevaema kodu oli juba lähedal. Kuivatasin pisarad ja raputasin pead, et tulla tagasi siia maailma, kus inimesed piinavad loomi ja raadios pannakse Queeni “Show must go on”. Nii ma läksin Erikule järele, kes mu poole käed laiali, rõõmsalt naerdes jooksis, ja ma haarasin ta hoogsalt sülle ja kallistasin kõvasti-kõvasti, sest elu läheb edasi. Show must go on.

Tagasitee koju läks aeglaselt. Sotsiaalmajade akende taga, autodest, inimestest ja prügist täis tänava kohal rippusid roosad, väikeste lilledega voodilinad ja turult ostetud riided. Olid põlledega naised ja pikkade juustega suitsetavad noorukid. Meest kukega aga enam polnud. Aeglustasin käiku ja vaatasin tähelepanelikumalt kuni vaimustunud “Emme, vaata kraana!” hüüd mind äratas. Ma naeratasin, sest kraana oli tõesti suur ja kollane, ja ma tean, kuidas Erikule kraanad meeldivad.

Kuked ja kraanad. Kuked ja kraanad! See ongi elu?

See ongi elu. On ka elu.

Lõpuks Milo uinus ja mina lebasin silmad pärani voodis nende nelja kõrval. Kes nohises, kes korises, kes nurrus. Mitte keegi ei nõudnud emmet ega tissi, ei nõudnud läbi une oma õigust punasele autole ega naernud laginal.

Ja see eluhetk oli täiuslik.

 

 

2 Comments Add yours

  1. Karin Penu ütles:

    aitäh, väga ilus kiri oli!

    Kontakt Anna-Maria Penu () kirjutas kuupäeval N, 11. aprill 2019 kell 13:03:

    > annamariapenu posted: “Ma kirjutasin sulle eile öösel kirja. Siis ma > muidugi ei teadnud, et see on kiri, sest kell oli 3:37 ja ma lebasin > voodis. Unetult. See pole haigus, insomnia, diagnoosi pole vaja panna. > Lihtsalt pärast Milo mähkmete vahetamist ja talle rinna andmist oli ” >

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s