Süüdi oled sina, laisk inimõiguslasest diivaniaktivist

Üks kirjutab Twitteris, ja ma ei ole Twitteris vaid looduses, aga seda ma tean, et paremäärmus aitas vasakpoolsetel võita, ja need neli sõna hargnevad 10 minutiga läbi 10 000 tviidi, sest muidugi see üks pole lihtsalt üks vaid staarajakirjanik Jordi Evole, aga need sõnad on lihtsad ja ilmselged, liiga lihtsad, liiga ilmselged Evole kohta, kuid tuhanded tvitterid saavad aru, tunnevad hea tviidi kohe ära, ja need sõnad lendavad netisoontes sama kiirelt kui voolab adrenaliin keha siseteedes, sest nad võitsid, nad ju ometi võitsid neid, teisi, kurjajuuri, mis sest et strateegia oli täpselt samamoodi kui teistel üles ehitatud hirmule, et kui sa ei hääleta meie poolt, siis tulevad teised võimule ja süüdi oled sina, laisk inimõiguslasest diivaniaktivist, ja mõnes mõttes on neil muidugi õigus, sest pole sugugi sama kui valitsusse saab Vox, Hispaania päris oma EKRE, kelle programmis seisab sõna sõnalt, et naistelt võetakse kätte võidetud õigused ja migrandid saadetakse sinna, kust nad tulid, ja nad igaks juhuks ei täpsusta riike, sest nad ei tea geograafiast suurt midagi, või saavad valitsusse hoopis sotsialistid, kelle programmi eesmärk oli samuti selgelt raamistatud; “võita valimised ja moodustada valitsus” seisis paberil ja ei midagi rohkemat, ent analüütikute ja hääletajate jaoks sellest piisas, nad ei tajunud seda nende intellekti solvamisena ja nad ei kritiseerinud poliitilisi esindajaid inspireeriva programmi puudumise pärast vaid pühendusid süsteemis pettunute ja muidu alternatiivsete tagumiku kuumaks kütmisele, sest nad täiesti rahulikult kavatsesid kasutada oma kodaniku õigust mitte hääletada ja see oli muidugi lubamatu.

Samal ajal hakkas ajakirjandus Voxi pakkuma söögi alla ja peale, sest taolist kõige sügavamate primitiivsete instinktide kõva häälega väljaütlemist, “rääkida asjadest nii nagu nad on”, pole keegi kaua aega endale lubanud, ja tuleb välja, et liiga kaua, sest meedia haaras võimalusest välkkiirelt kinni ja pakkus Voxile lahkesti saateminuteid ja ruumi ajalehes, ning see oli vabastav paljudele, mitte ainult vokslastele endile ja nende hääletajaile vaid ka temale, kes end töö juures nimetab paremtsentristiks või vasaktsentristiks arvates, et sõna tsentrism on see, mis näitab tema arukust ja mitte tema asukohta, ja kodus laseb rusikad käiku, sest naisi ja lapsi on tõesti liiga palju kuulda ja näha, ning sisistab hammaste vahel mõne koleda sõna, kui akna alt möödub naabrist marokolane, sest kas pole tõsi, et too käib viimasel ajal liiga rahulikult ja liiga naeratavalt, lausa ülbelt tänaval ringi.

Tagasi vaadates võis olla küll, nagu meedia kinnitas, et Voxi üledoos, sest need kõvahäälsed poliitikute karikatuurid olid korraga igal pool, rahuldas esialgu inimeste haiglaslikku huvi moonutuste, värdjalikkuse, koleduse vastu, mis kohati mõjus lausa hüpnootiliselt, nagu juhtus Rahvapartei uue noore liidri Pablo Casadoga, kes kukutas end õndsalt naeratades paremäärmusluse rüppe, tal oleks meelest kui peoga pühitud oma partei aastate eest märgitud paremtsentristlik suund, ei jälgegi mõõdukusest ega konsevatiivsusest, ja pärast tema langemist hakkasidki kulmud ükshaaval kipra tõmbuma ja suud viltu, sest karikatuurist oli saanud tegelikkus, poliitika oligi nüüd selline groteskne, ja see oli tõsine asi.

Tuleb välja, et sotsiopaate elab meie seas ikka palju rohkem kui me arvasime ja neid, kes pole demokraatia põhiolemusest veel siiani aru saanud, leidub samuti kohutaval arvul aga kummalisel kombel pole mitte keegi meie muidu diagnoose kõrgelt hindavas ühiskonnas pannud neile veel diagnoosi, mis võtaks neilt valimisõiguse või vähemalt raskendaks end kandidaadina üles seadmast, ei midagi taolist, nad elavad meie kõrval majas ja nende lapsed käivad meie omadega ühes koolis ja nüüd võivad neist saada ministrid, ja on muide riike, kus nad seda juba on, näiteks Eesti, ja see teadmine oli hispaanlaste jaoks liig mis liig ja nad läksid pühapäeval valima, rohkearvulisemalt kui eales varem, ja mõned paremäärmuslased pääsesid küll parlamenti, kuid mitte rohkem, ei kuhugi kaugemale, sest enamik, vähemalt piisav arv hispaanlastest mäletavad kui kiiresti võib demokraatlik õigusriik kaduda, selleks ei lähe rohkem kui paar aastat, võib-olla ainult mõned kuud, ent selle ajaga kaoksid teatud õigused ja vabadus ja koos nendega sajad tuhanded inimelud, ja see kõik tähendab, et hirm naiste ja võõramaalaste ees on täna veel õnneks väiksem kui hirm terrori ees: juhhei…

Aga, aga, aga.

See on endiselt hirmu võit ja võim. Hirmust ajendatuna tehtud valik, antud hääl. Hirmu poliitika. Hirmuga tihedalt seotud identiteet.

Ja ma aiman, et sellisel võidul on liiga kõrge hind, sest eesmärk ei pühenda abinõu, sest rahu ei ole sõja puudumine vaid maailmas olemise-elamiseviis, sest eufooria taandub igapäeva askelduste ees, kuhu nüüd kuulub paratamatult üks hirm veel, nagu meil oleks neid veel vähe, kuid hirmust läbiimbunud elu pole Elu.

Elu on midagi muud.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s