Is this love?

Juba ammu enne kui okupade kaks autot põlema süüdati, tundus mulle, et meie väike vaikne tänav on ühiskonna sotsiopoliitiline miniatuur. Seesama, millest kirjutavad ajalehed. Millest ajalehed aga ei räägi on see, et samas on see meie sisemaailma psühholoogiline peegel, sest pealtnäha ühise vaikse pinna all mulksuvad, sisisevad kümned subjektiivsed maailmad.

Mul läks selle taipamiseks kaks aastat.

Kaks kuud tagasi, kui meie tänavale ilmus kolme tütrega okupapere, sai kahtlusest veendumus. Kes nad olid? Kust nad tulid? Tanksärgid, vandesõnad kell 10 õhtul, tätoveeringud, retuusid, suured konksus ninad. Sõidauto tagaaknal punane litritega padi, millele kirjutatud “Love”. Kes ostab selliseid patju? See kõik ei sobinud siia, meie naabruskonda. See oli esteetiliselt lausa valus. Mida nad siin teevad? Kes nad siia kutsus?

Miks nad ära ei lähe?

Siis ma veel ei teadnud, et nad olid ühel ööl aastaid juba tühjalt seisva viimistletud keskklassi elamu luku murdnud ja selle elamiseks hõivanud. Sellest rääkis mulle Pepi, kes meil koristamas käib, kellele omakorda rääkis seda Rosa, meie ületänava naaber, kelle 90-aastane voodihaige ema suri möödunud sügisel ja kelle eest Pepi hoolitses. Ühele vabanemisele järgnes paar kuud hiljem teine: Rosa jäi pensionile. Nüüd käib ta kaks korda nädalas pilateses ja inglise keele tunnis, sest meie tänaval ei toimu midagi. Vähemalt mitte midagi märkismiväärset peale koerajuuksuriks kohandatud karavani, mis oli enne okupade saabumist ainuke tänava näilist idülli lõhkuv element.

Nüüd aga olid okupad.

Ja üleeile kukkus Erik meie maja ukse ees kärust näoli vastu asfalti.

Sellist asja pole siin kunagi juhtunud, mis on kummaline, sest meie koerajuuksuri omanikest naabritel, Sonial ja Oscaril, on kolm last ja ületänava Noelia ja Manueli kolm last, rääkimata nurgapealse pere kahest tulevasest punkarist. Ja kui ka kunagi juhtus, siis keegi enam ei mäleta.

Õnnetus oli monumentaalne: suur käru kummuli, selle all karjuv laps, mida kõhukotis tukkuvat beebit kandev tänava ainuke migrandist ema püüab püsti tagasi saada. Edutult. Aeglaselt, liiga aeglaselt, sest käru oli 5 sekundit hiljem ikka veel kummuli ja laps nuttis lohutamatult.

Kõigepealt tormas oma laiast uksest, põll ees ja kogukas õetütar sabas, välja Rosa. Tundus nagu ta oleks meid aknast jälginud. Seejärel avas akna Noelia, kes hüüdis murettekitavalt murelikult, ja ma saan sellest aru, sest see kõik nägi kohutav välja, kas mul on abi vaja, sest tal on kodus kõike. Näis, et ka tema oli aknal valvel, mis on üllatav, sest me elame ju väikesel vaiksel tänaval.

Ma kuulsin neid küll, kuid kusagil kaugel, teises aeg-ruumis, ja silmanurgast nägin kuidas Rosa õetütar käru üles tõstis, kui ma lõpuks Eriku välja sain, ja selle meile tuppa viis, mis tähendas, et mingil hetkel andsin talle võtmed, ning nägin kuidas Rosa korjas kokku autoteele veerenud auto ja virsikuseemnega väikese lillepoti, kuid see polnud oluline.

Oluline on see, et õnnetusega seisame silmitsi alati üksi.

Ma kükitasin nutva Eriku ees ja vaatasin ta keha üle. Keha on füüsiline ja sümboolne. Keha on identiteet. Väike kriimustus lõual, verevalum vasaku käe väikesel sõrmel ja teine vasaku jala põlvel. Ei midagi hullu.

“See vist oli väga valus, mu kallis. Las ma vaatan sind! Usu mind, kõik saab korda,” kinnitasin talle rahulikul häälel, otse silma vaadates. Erik vaatas mind pikalt, nuttis edasi, kuid hingamine rahunes. Tundsin seda selgelt läbi ta väikeste sõrmede mu peos.

Mina olin see turvaline, õrn paik, mida on sellistel hetkedel meil kõigil vaja.

Keegi, kes hoiab meid õrnalt.

Keegi, kes ütleb, et kõik saab korda.

Keegi, kes usub meisse siis, kui me ise ei oska.

Love.

Päev hiljem süüdati põlema okupade kaks autot. Kell viis hommikul. Osad aluspükstes meesnaabrid ja öösärkides naisnaabrid tõid suuremate leekide kustutamiseks kaussidega vett ja vahukustuti, teised seisid oma majade uste ees ja vaatasid pealt, kuidas saabus politsei ja seejärel tuletõrje. Mina olin magamistoa aknal ja nägin, et Rosa öösärk oli ilus lilleline ja ta ei jooksnud õnnetuse suunas. Meesokupa kükitas ometi keset tänavat, oma valge vana suitseva furgoonauto kõrval, ja nuttis kõval, kähedal häälel. “Kes seda tegi? Kes küll ometi seda meile tegi?”. Nii nagu nutetakse lähedase hinge haual.

See vaatepilt oli ilus ja lõputult kurb.

Mitte keegi meist ei läinud ja ei istunud ta juurde. Mitte keegi ei öelnud, et kõik saab korda. Mitte keegi polnud tema turvaline, õrn paik.

Naisokupa käis skvoti ja autode vahel veeämbriga ja needis aina kõvema häälega süüdlase maapõhja. Ükskõik, kes seda tegi, maksab selle kõige eest veel kõrget hinda. Nii naisokupa lubas. Oma surnud vanaema nimel. Oma kõikide surnute nimel.

Järgmisel hommikul lebas auto asemel sõiduteel punaste litritega riidetükk, millel oli veel selgelt näha “Love”.

Love…

Kui me näeme nutvat inimest, siinsamas, meie kõrval, kes on kaotanud kodu ja seejärel muu vara, ja me keegi ei paku talle turvalist, õrna paika, kus raskel hetkel olla, siis… is this love?

 

 

 

 

One Comment Add yours

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s