Jüri läks metsa ja ta ei tule enam tagasi

Ümmarguste prillidega mees, kes võis olla Juhan Liiv, vaatas korra paremale, siis vasakule ja sosistas mulle midagi. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis nii et ta pidi ennast kordama. Lõpuks hakkasid ta kõhnade huulte vahelt lausutud sõnad tähendust evima: “Jüri läks metsa ja nüüd arvatakse, et ta ei tulegi enam tagasi”.

See polnud teadaanne, see oli küsimus.

Ma siis vaatasin hetkeks metsa poole. See oli tihe ja vaikne. Oli päike ja linnulaul ja lõputu rohelus. Seal sai olla iseendaga, teiste silme alt ära, nii nagu parajasti tunne tuli.

Ma noogutasin, asi oli selgemast selgem: Jüri läks metsa ja ta ei tule enam tagasi.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s