Teisenenud meeleseisund

Ma mõtlesin su peale. Ma mõtlesin su peale, sest hommik tõi jälle tuule, selle tuule, mis ajab inimesed hulluks, imelikuks, ja see tähendas, et Erik ärkas oksendades. Ta on oksendanud enne seda vaid korra elus, siis kui tulime šamaanirituaalilt ja Maroto nägi kuidas maa hingas nagu magava looma rind. “Nagu Agnese kõht,” ütles ta võlutult ja me ei nutnud seda nime öeldes kumbki, sest siis me veel ei teadnud, et Agnes sureb.

Seejärel hakkas siseõuest kostuma bulgaarlaste, keda pole mitte kunagi kuulda ega näha, tüli. Ma ei teadnud neist kaks esimest aastat mitte midagi. Naine rääkis kiiresti, palju ja kõvasti, tal oli tugevate töökätega naise hääl, viha ja valusegune, ja see miski, mis iganes see oli, oli ta sees liiga kaua käärinud nii et nüüd ta oksendas selle välja. Kergendustunne oli käegakatsutav. Mees pomises midagi vastu, ja ma ei saanudki aru kas see oli tema temperamendi omapära või pohmell, kuid ta rääkis vähe ja arusaamatult. Tundus, et naine tülitseb üksi ja see lisas mu kujutluspildile temast põnevaid psühholoogilisi jooni, mis hakkasid üsna kiiresti hargnema väheuuritud teemadele. Nagu näiteks migrantide vaimne tervis ja selle eest hoolitsemise teema. Kahe kodu(maa) küsimus: füüsiline ja emotsionaalne haav, mis on samaaegselt ka vastus, ravi universaalsele inimhinge vajadusele, nagu eile Lara mulle Argentinast rääkides avaldas.

Kuid mu mõttelõng katkes, sest juba kisas naaber Sonia oma laste peale, keegi oli jälle liiga laps olnud, liiga jooksumaias, liiga valju, liiga jalus, ja kuigi sealsamas, nende kõrvalmajas okupade juures mängis õõtsuv flamenko-reggeaton, tõsi, pisut natuke liiga valjult, ja õhus hõljus pehmet kanepilõhna, tõsi, pisut liiga tugevalt, hakkasid sealgi hääletoonid ähvardavalt riiakaks tõmbuma.

See on tuul, ma räägin, see on tuul, kuid keegi ei võtnud mind tõsiselt.

Pärastlõunaks valutas mul pea ja Marotol ka. Ta küsis meelekohti sõrmedega mudides: “Kas see võib olla kinoast lilla kapsaga, mida sõime?”. Ma vaatasin teda, pikalt. Ei, ei see ei ole sellest.

Erik läks magama kell 6 õhtul ja mina kell 9. Tund aega hiljem hakkasid noored armastajad tänaval vaidlema ja kohe nii tuliselt, et nad pidid lausa seisma jääma, minu akna alla. Nende vaidlus võttis kiiresti teadmata suuna, kumbki ei mäletanud enam kust see algas ja kuhu nad jõuda tahtsid, nad olid ilmselgelt eksinud, aga kumbki ei suutnud ka peatuda, nagu oleks nad millestki-kellestki vaevatud. Nagu nemad ei oleks enam nemad.

Mul oli nende pärast valus, nagu meil ikka vahel on armastajate pärast valus, ent ma ei hakanud neile selgitama, et see on välja-efekt, mis neid oli endasse haaranud, ja et enne kui nad sealt välja ei astu, pole midagi teha. Teisenenud meeleseisund, ebatavaline teadvus. Mingil hetkel saatis noormees neiu Kuu peale ja neiu noormehe ka, ja pärast kaugenevaid samme saabus vaikus.

Mu pea ikka veel valutas, kui juba und nägin.

Hommikuks oli kõik rahunenud. Erik terve, Maroto pea korras, naabrite tülid vaibunud.

Tuul enam polnud nii tugev, aga ta puhus endiselt, ja minul valutas ikka veel pea.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s