Raske on vaadata neid, kellel pole

Okupa perekonna isa istus hõivatud maja trepil, kui ma Miloga jalutamast tulin. Hallisegused juuksed, kortsud silmanurgas, kanep huulte vahel. Nägin esimest korda ta lokkides halli ja neid kortsukesi väsinud silmade juures, mis tegid ta minu sarnaseks.

See taipamine ehmatas.

Pärast autode põletamisjuhtumit vaatan teda ja ta perekonda teisiti. See on tõsi. Vaatan päriselt, siira uudishimuga nagu vaatame kedagi, keda meile äsja tutvustati, kuigi ta ajab endiselt oma tütred vandudes autosse, et nad kooli viia, ja keerab muusika (ka talle meeldib Mahmood’i “Soldi”, mis ei peaks mind üllatama, aga teeb seda ikkagi) põhja, kui pärast seda sõidab naabruskonna prügikonteinereid sorteerima.

See kõik tekitab minus samaaegselt ebamugavust ja kaastunnet.

Kui nad meie tänavale ilmusid, siis hirmutas mind mitte tema vaid see, mida ta sümboliseerib. Haavatavus, ebakindlus, meeleheide, vaesus. Sellepärast ma vaatasin teda varem sõjakalt, kui kohtusime, sest minu (kas see tähendab automaatselt, et tema oma mitte ja seega võin teda rünnata, kuigi “kõigest” pilguga?) puutumatus on püha, seda on vaja kaitsta iga hinna (kelle? tema? süsteemi?) eest. Ma ei mõelnud tema ja tema tingimuste peale (milles ma otseselt ja kaudselt osalen), mul polnud ruumi tema vaatamiseks, sest nägin vaid enda võimalikku haavatavust, ebakindlust, vaesust.

Nii võiks kõlada rõhujate definitsioon.

Käruga lähenedes naeratasin talle, ikkagi peaaegu naabrid ja sest ma tegelikult ei tea mismoodi (temasugustega? kes on temasugused? okupad? kõik vaesed? kes?) sellises olukorras suhelda, ja tervitasin: “¡Buenos días!“. Ta nägi mind küll, ta silmad mõõtsid mind pealaest jalatallani, kuid kui temani jõudsin ja tervitasin, keeras ta pilgu ära.

See oli inimlik reaktsioon. Raske on vaadata neid, kellel pole. Kuid veel raskem on taluda nende pilke, kellel on kõik.

Ja mina vaatasin teda nii nagu oleks mul kõik. Kuigi ma ei tahtnud, kuigi mu plaan oli teine, midagi lähenemislaadset, midagi, mis annaks talle mõista, et ma mõistan… Tema reageering rääkis aga muust, ja tal on õigus. Me ei seisa teineteise staatuse ega saatuse lähedal, ja see teeb meid mõlemaid teineteise suhtes pimedaks. On võimatu, et ma mõistan.

Kognitiivsel tasemel, lisasin ma mõttes.

Ma muidugi võiksin talle rääkida hingetasemest, kuid ka see on privileegiküsimus. Sest sisemine jõud on privileeg, mis ei sõltu küll sotsiaalsest ega majanduslikust staatusest vaid teadlikkusest. Iseenda tundmisest ja oma erinevate rollide, privileegide ja staatuste aktsepteerimisest.

Et oleme õpilane ja õpetaja.

Oleme tugev ja haavatav.

Oleme rõhuja ja rõhutu.

Sest me oleme mõlemat, alati. Me oleme kõik.

Ja samas oleme me palju rohkemat.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s