Ajakirjanduse ülbe keel

Kas ajakirjanikud on alati olnud nii ülbed, sarkastilised ja pealiskaudsed nagu mulle täna Jot Downi lugedes tundub? (Tegelik küsimus on muidugi hoopis sügavam – kas mina ajakirjaniku rollis olen alati olnud nii ülbe, sarkastiline ja pealiskaudne nagu täna mulle sarnaseid tekste lugedes tundub? -, kuid teis(t)e abil on iseennast kergem näha.)

Ühed ja samad teemad, ühed ja samad (mees)nimed, üks ja sama lugude ülesehitus.

Üks ja seesama irooniline-humoorikas-ülev toon.

Võimatu on eraldada ühte autorit teisest. Puudub oma hääl. Puudub ehedus, äratuntav toon või jutustamisviis. Kõik kordub, on juba olnud, kirjutatud, äraproovitud valem. Tohutu arv numbreid, lauseid, vaimukusi. Tsitaatirohkus ja metafoorikirevus. Kerge põnevus, mõned krõbedamad sõnad, tabav võrdlus… Aga ei ühtegi hinge.

Puha maskid, maskid, maskid.

Ja nii ma keeran pakse lehekülgi, peatumata pikemalt ühelgi. Loen ajakirjanduslikke tekste nagu loeksin neid vähekasutatavas ja seega võõras keeles (ja see oli minu keel!). Esimene lause hoiab tähelepanu, sest teema ju tõotab, kuid edasi lugedes lõikab autori mask läbi igasuguse hinge liigutava ühenduse tekkimisvõimaluse ja mina kaotan huvi. Sest pole sügavust, tundlikkust, meie elu, meie kõigi mitmetasandilist mõõdet.

On meelelahutus. Meele lahutus. Lahutus (tundmis?)meelest.

Nüüd näen selgelt miks ei saagi see tunnustus saabuda, ja see selgitab praegust heaolu kunagise ebamugavustunde asemel, kui oli vaja millestki kirjutada nii et “hoida lugejahuvi”.

Õige otsus toob alati rahu.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s