Meie suurim hirm

Liiga palju suuri naisi elavad väikest elu.

Oma suurte kätega küpsetad sa teistele päevast-päeva tillukesi toite, sest tähtsustada menüü planeerimisele, ostmisele ja valmistamisele kuluvat aega ja tööd olla naeruväärne nii et sa ei tee seda.

Oma suurte rindadega täidad sa teiste kääbusfantaasiaid, kuid toita inimhingi olla intiimne teema, mida avalikus kohas pole vaja demostreerida nii et sa peitud imetamiseks eraldi ruumi või otsustad lutipudeli kasuks.

Oma suurel seljal kannad sa teiste vähendavaid reegleid, pisendavaid hinnanguid ja hirme, ent sinu enda täitumata soovid ja luhtunud unistused on ainult sinu enda asi nii et sa ei räägi neist isegi mitte iseendale, rääkimata sõpradest.

Oma suurte silmadega vaatad sa ainult lähedale, sest pilku kõrgele tõsta, kaugele, siit eemale, ära, on esiti väga valus nii et sa ei lase teadlikult silmist tolmurulle, rasvavolte ja pangakonto numbreid.

Oma suures südames valutad sa miniatuurseid probleeme, sest kui minna sügavamale, teha süda päris lahti, võib hakata hirmus nii et sa hoopis kritiseerid alkoholi hinnatõusu, kellegi kuulsa riietust ja naabritüdruku ütlemisi.

Meie kõige suurem hirm on hirm meie enda suuruse ees.

Meie tugevuse, jõu ja tiivaulatuse ees. Sest sellele järgneb kohe küsimus, et miks olen ma siin, kus on kitsas, kui mu süda ja hing tahavad lennata. Ja kui see küsimus on kõvasti välja öeldud, teadvusesse toodud, siis on edasi elamiseks vaid kaks võimalust.

Esimene on matta see tunne maha, suruda tuhande teki, veiniklaasi, shoppingupäevade alla, ja loota, et see iha läheb ära. Ta muidugi ei lähe, sest see vabaduse iha oled sina ise nii et varem või hiljem lööb ta kusagil mujal välja. See muu on tavaliselt su enda keha. Mõne mööduva või raskema haiguse näol, sõltuvusena ja/või depressioonina.

Teine, tervislikum variant on ennast kuulda võtta.

Hinga sügavalt sisse, löö selg sirgeks, käed ja jalad harki, venita end nii-nii suureks kui vähegi saad ja valmistu õhku tõusmiseks. Tõsta pilk horisondile, mis on alati su silmapiiril lubavalt sillerdanud, ja hakka jooksma. Jookse nii kiiresti kui suudad, hinga teadlikult, hinga suurelt, ja siis tõuka end kõvasti ülespoole.

Šahhh! Su kuldsete tiibade sahin.

Nüüd sa lendad.

Nüüd oled sa jälle sina ise. Suur, võimas, imeline.

Sa ei lenda ainult enda pärast. Sa lendad meie kõigi eest, sest sinu lend näitab meile, et see on võimalik. Et lendamine pole mitte ainult mõeldav vaid teostatav.

Nii saame lennata koos, lennata kõrgelt.

Nagu monarhliblikad.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s