Sibul

Terve meie maja lõhnab sibula järele.

Kui naabritüdruk Manuela – kes eile tahtis uudishimulikult nina kirtsutades väga teada mismoodi lõhnab Eriku kodu – peaks täna külla tulema, saaks ta unustamatu elamuse osaliseks. Ma ei räägi tingimata meeldivast kogemusest vaid millestki, mis kleepub su mäluseina külge, tahad sa seda või mitte, ja sinna ta jääb. Aastaid hiljem poleks Manuela peas jälgegi “kinnise nina korral hingamise hõlbustamiseks magamise ajaks voodi kõrvale asetatud lahti lõigatud sibulast aurustuvate gaaside” tõhususest. Meie tervendavast looduslikust aroomiteraapiast, mis selgitab emotsioonitult spetsiifilist lõhna.

Sellest kõigest poleks mingit kasu, sest sibulal on kord juba see omadus seostuda tunnete, suhete, sotsiopoliitiliste süsteemidega. Nagu küüslaugulgi. Maitse on täiesti teisejärguline. Nii et kui Manuela täna tuleks, siis ta mäletaks vaid sibulalõhna ja seda, mida Erik ja terve meie perekond teda hetkel tundma paneme.

Ma väga loodan, et see on midagi ilusat.

Miguel Hernándeze mälu seostas sibulat vaesuse, nälja ja kannatustega. Seetõttu küsis Maroto köögis sibulat lõigates kohe, et mida me pärast, järgmisel päeval, öö otsa aurustunud sibulaga teeme. Kas seda veel praadida saab? Salatisse enam ju ei kõlba, ent midagi peab selle sibulaga igal juhul tegema.

Sellele mõeldes avan kõik majaaknad ja viskan närtsinud sibula ajalehte pakitult prügikasti.

Ma väga loodan, et Manuela täna ei tule.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s