Me tulime mööda Montserrat Caballé tänavat. Ma kandsin unist Erikut süles ja lükkasin samal ajal vankrit, milles magas Milo ning kelle jalgadel seisis omakorda vaevu-vaevu tasakaalu hoidev Eriku mootorrattas.
Nagu mustlased, mõtlesin muiates.
Ma olin ainus, kes astus laste ja kuhjaga käru lükates mööda teed, aga ikkagi mõtlesin, et “nagu mustlased”.
Tänava lõpus, alatasa tühjana seisva meditatsioonikeskuse juures, jõudsime okupa pere emale ja isale järele. Nad jalutasid kahekesti, aeglaselt, käest kinni. Nad naersid millegi üle, naersid südamest.
Nagu mustlased.
