Nagu mustlased

Me tulime mööda Montserrat Caballé tänavat. Ma kandsin unist Erikut süles ja lükkasin samal ajal vankrit, milles magas Milo ning kelle jalgadel seisis omakorda vaevu-vaevu tasakaalu hoidev Eriku mootorrattas.

Nagu mustlased, mõtlesin muiates.

Ma olin ainus, kes astus laste ja kuhjaga käru lükates mööda teed, aga ikkagi mõtlesin, et “nagu mustlased”.

Tänava lõpus, alatasa tühjana seisva meditatsioonikeskuse juures, jõudsime okupa pere emale ja isale järele. Nad jalutasid kahekesti, aeglaselt, käest kinni. Nad naersid millegi üle, naersid südamest.

Nagu mustlased.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s