Sevillas ei saja kunagi

Ma segasin köögis Galiitsia piruka täidist ja vaatasin aknast välja. Vaatasin Noelia maja poole ja mõtlesin soojalt, kui hea on teada, et nad seal on. Kõik kuus. Nii lähedal. Läbi udu oli maja nägu vaevu näha, aga see teadmine ei tulnud nägemisest. Taolised teadmised ei tulegi kunagi nägemisest.

Seejärel vaatasin pikalt, kuidas Pepe oma kaksikute seljakotte ja jalgrattaid autosse pakkis. Tema kaksikud, nagu Noelia tütredki, pole üldse ühtemoodi. Isegi mitte sarnased, nagu sageli on erivanuses õed-vennad. Kohtad neid kogemata tänaval ja sulle ei tuleks pähegi, et nad on õde ja vend, veel vähem, et kaksikud. Igaüks on täiesti omaette ooper.

See mõte pani mind muigama. Eriku ja Milo kohta öeldakse sama. Täiesti omaette ooper. Ei grammigi sarnasust. Nüüd, kui Milo on ka siin, on näha, et Erik on M-i moodi. Enne oli Erik ilmselgelt minu suust kukkunud. Nüüd on minu suust kukkunud Milo.

Ilmselge on muidugi hoopis see, et mõlemad tulidki minu seest, ent see tõsiasi kaob kuidagi väga kergelt kahe silma ja kõikide kasutatud sõnade vahele.

Siis nägin, kuidas Sonia lonkis oma kolme lapsega mikrobussi poole. Aeglaselt, väsinult, otsekui vastutahtmist. Nemad seitse tahavad siit tänavalt ära. Nende punane, kitsa köögi ja kõrge palmiga siseõuega maja on juba paar kuud müügis. Nende mineku põhjused on kuulu järgi muud, ulatuvad aastate taha ja neil on vimma maitse. Ja on suur vahe, kas minna seetõttu, et ei saa vanas kohas enam elada, et peab minema või seetõttu, et uues kohas nii väga meeldib.

Üks lööb hinge haava alatiseks, teine tervendab.

Nii ma segasin Galiitsia piruka täidist, vaatasin aknast välja ja pomisesin nostalgiahõnguliselt endamisi: “Tihe udu ei jõudnud oma lopsakat keha linna katustelt veel tagasigi tõmmata, kui naabermajade rauduksed järgemööda avanema hakkasid. Lapsed ehitasid õhinal sihtkoha hüpoteese, pakkusid välja parimaid logistilisi lahendusi – ja nad tegid seda hästi, neil olid head mõtted, sest kuhu veel ühel jaanuari pühapäeval Dos Hermanases minna kui mitte Dehesa parki ja sõita sinna üle silla tõukerattaga? -, ent see kõik läks kurtidele kõrvadele. Emad-isad vaatasid kulm kortsus taevasse, pooleldi murelikult, pooleldi etteheitvalt, sest viis päeva järjest oli sadanud kui oavarrest. Viis päeva järjest! Ja Sevillas ei saja kunagi!

Pärast selliseid asju, hoiatas nende turvalisust otsiv meel, ei saa enam millegi peale kindel olla. Isegi Jumala peale mitte”.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s