Hispaania karantiinipäevik 5

(19 980 kinnitatud juhtumit, 1002 surma)

Ma vaatan ennast peeglist. Oma ilusat, imelist keha. Oma tugevat ja tundlikku keha.

Kas praeguses olukorras sinust piisab? Kas piisab selgusest, teadlikkusest, energeetilisest puhastusest ja kaitsest, ökoloogilisest toitumisest? Või tuleb meil kõigil tulest läbi käia, et puhastena valmistuda järgmiseks eluetapiks? 

Ma olen 41-aastane. Ma olen sünnitanud kaks korda. Usaldanud keha tarkust uue elu ilmale toomise protsessis, mis on samaaegselt taevalik ja kohutav. Sünnituskogemus kinnistab meis sügava teadmise, et pole midagi – ja ma kordan, mitte midagi! -, mida me ei suuda, mida peaksime kartma.

Sünd pole ainult elu algus. Uue elu sünd on elu tulemus, elamise tagajärg. 

Inimkogemuseks vajame füüsilist keha. Elu kogemiseks vajame keha; tema pärast tuleme me ikka ja jälle siia tagasi. See on tähtis, sest näeme kui kergelt materialiseerus virtuaalmaailmast tuttav kehade range sotsiaalne eraldatus, ja mis hoolimata näilisest pidevast ühendatusest maailmaga hoopis süvendab meie üksindust. Üksindus muutub talumatuks kui vaimuvaesusele lisandub füüsilise läheduse puudumine. Eriti rasketel hetkedel. Kui oleme kurvad, hirmul, eksinud. Kui oleme haavatavad. Kui oleme raskesti haiged, haprad.

Kui oleme suremas. 

Keegi, kes hoiab su kätt, silitab pead, vaatab silma. Naeratab soojalt. Keegi, kelle õlale toetada oma pea. Keegi, kes kinnitab oma kohaloluga seda, mida sa juba tead, kuid võib-olla unustasid: et sa oled tähtis, sa oled eriline. Et ta armastab sind. Siin ja praegu. Sellisena nagu sa oled. Sa ei pea midagi õigesti tegema ega ütlema, kuidagi teistmoodi olema. Ta armastab sind sinu enda pärast.

Keegi, kes tänab sind kogu hingest, et sa siia ilma tulid; et käisid osa eluteest koos temaga.

Kas me riskiksime, kui keegi väga kallis oleks viirusesse suremas? Kas me läheksime hoolimata nakkushirmust ja väljamineku keelust ta juurde, et leevendada üksindust? Kas me protesteeriksime ja tooksime oma vajaduse läheduse, teise keha järele julgelt nähtavale, avalikku ruumi?

Kas me praeguses olukorras rikuksime reegleid meie keha ja südame pärast?

Kas mina seda teeksin?

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s