Ma tahan veel siin olla

(182 216 kinnitatud juhtumit, 19 130 surma)

“Sa olid väikene, kui sa ära surid ja taevasse läksid, aga siis tulid sa tagasi.”

Erik vaatab seda öeldes minust läbi. Tal on rohelised silmad. Nagu minul. Nagu mu emal. Talle otsa vaadates on mul tunne, et vaatan põlvkondade taha, otse geenikoodi sisse nii et ma jään neisse sageli kinni. Mida sa teed, küsib seepeale Erik alati. Mida ma teen, naljanumber! Ajalugu meenutan.

Erik sündis kaheksa kuud pärast vanaisa Elmari surma. Kuu aega arstide pandud sünnitähtajast varem. Vanaisa Elmar sai kaks päeva enne surma 100-aastaseks. Ma küsisin ta käest tol päeval, kas ta näeb viimasel ajal kedagi unes. Ta ei öelnud, et näeb vanaema. Ütles hoopis, et oma kallist venda. Aina sagedamini. Seepeale ma teadsin kohe, et surm on lähedal. Teda juba oodati.

Silmad ei valeta. Unes või ilmsi, silmad ei valeta. Lapse suu ammugi mitte nii et ma võtan täie tõsidusega kõike, mida lapsed ütlevad. Ühes eelmises elus olin ma alles laps, kui ma ära surin, ja siis tulin tagasi.

Kas me kõik pole mõnes elus olnud laps, kes ära suri, ja nüüd oleme jälle tagasi?

“Mina ei sure ära. Ma tahan veel siin olla,” lisab Erik tõsiselt, nagu oleks mu mõtteid lugenud. Ma noogutan, sest seda ta ilmselgelt just tegigi, luges mu mõtteid, ja seda on hea teada. Väga hea. Et ta tahab veel siin olla. Mitte seal. Ega seal. Ega seal. Vaid just siin.

Javier küsib, kas tema ka oli väike, kui ta ära suri.

“Ei. Sina olid vana. Nagu praegu.”

See muretu “nagu praegu” ehmatab Javieri tunduvalt rohkem kui “vana”, ent ta on siiski näitleja ja peidab üle selja jooksnud hirmujuti kenasti pehme naeru sisse. Ta naer kähiseb, ta naer nakatab. Tumedad silmad tõmbuvad veel tumedamaks, neisse voolab vesi ja ma hakkan ka naerma, sest tema katse lapse ees oma hirmu varjata on tõesti naljakas.

See on naljakas, sest see on võimatu.

Aga sellega kloun mängibki. Meie maskide, saamatuse, ebaküpsusega. Ta kisub meid alasti. Kogu meie naeruväärsuses, rumaluses, haavatavuses. Kogu meie olemuses. Sest ta teab, et seal peitub tõde. Mitte raamatutes ega tarkade meeste peades. Vaid meie enda ihus. Silmades ja suus.

Kloun teab, et armastuse kõrval on naer ainus, mis leevendab kõikvõimsa hinge valu oma piiratud, hirmukütkes inimkeha sees.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s