Trauma sümptomid

Su käed ja jalad on külmad, sest su keha tajub ohtu. Külmusest hoolimata sa higistad, sest sa ei tunne ennast turvaliselt. Sa värised, sööd magusat, jood alkoholi, nutad südantlõhestavalt, neelad telesaateid, istud sotsiaalmeedias, suitsetad ja vihastad nii et silme eest must, sest sul on hirm.

Su keha räägib. Püüab ellu jääda.

Ja sa juba tead, et ta räägib millestki sügavast. Hoovusest, mis tingib su praegused terviseprobleemid, su suhete iseloomu, sisemise rahutuse. Poliitilise maastiku, ühiskondliku närvilisuse, viha- ja raevuhood. Masenduse. Sõltuvused. Sisemise tühjuse. Elumõtte kaotuse.

Sa oled kindel, et reageerid nii ärritunult sellele, mis juhtus just praegu või eile tööl, partneri või mõne lähedasega, sest sa ei mäleta. Sul pole mälestusi piltide ega sõnadena sellest, mis juhtus palju varem, varajases lapsepõlves või emaüsas. Või su esivanematega.

Seda nimetataksegi traumaks, aga sa ei tea, mida see tähendab ega mida sellega peale hakata. Trauma on varjatud ja kivikujuks külmunud, kuid pulseerib pealispinna lähedal. Trauma pole see, mis juhtus vaid see, mis toimus sinu sees juhtunu tulemusena. See on ellujäämisstrateegia, sest see, mis juhtus, oli sinu jaoks tol hetkel liiga suur, liiga valus, väljakannatamatu.

Trauma on protsess, mil kaotad ühenduse iseendaga, kõige elavaga, universumiga.

Seetõttu ei suuda sa suunata oma südant ka sellele, mis juhtus eestlaste kui rahvana. Üksinda ja ühenduse kaotanuna ongi seda raske teha. Seda tuleb teha meil koos, grupiti, teadlikult ühenduses kõige sellega, mis on.

Ainus viis traumavälja mõistmise – ning seega tervenemisega – algust teha, alateadlikke protsesse teadvusesse tuua, on kuulata oma keha. Siin ja praegu, valus ja kurbuses tervenisti kohal olles. Õrnalt, mõistvalt, armastusega. Mis just juhtus? Kuidas sa toimunut tõlgendad? On tal värv, omadus, hääl? Millal tundsid sa esimest korda seda, mida tunned praegu? Millise jälje see sündmus sinusse jättis? Kas see uskumus peab paika ka praegu? On see sinu jaoks ikka veel tõde?

Tee seda vaikselt, tasapisi. Keharütm on aeglane. See on küll sinu keha, kuid ära unusta, et samas on ta midagi palju enamat. Su keha on sajade tuhandete aastate vanune inimkeha, kuhu on talletatud kogu meie areng, tarkus, valu ja haavad. Rutakas, rahutu lähenemine viib meie närvisüsteemi kokku kukkumiseni.

Märka keha sümptomeid, võta neid tõsiselt, et seejärel saaksid vaadata kaugemale, sügavamale, laiemalt. Et saaksid vabaks.

Kõigepealt lähed iseendasse, ja läbi iseenda jõuad ühise teadvusvälja põhjatusse ookeani. Alustame alati sellest, mis on nahale lähemal kuni taipame, et vahemaid pole, et kõik on siin ja praegu. Mina ja sina, meie ja nemad. Et minu trauma on nende trauma ja kui sina saad terveks, terveneme meiegi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s