Joonistada näpuga su huultele joon

Ma ei tea, kust alustada. Ja ma ei tea, sest ma pole enam kindel, mis on see kõige tähtsam. See esmane. Mis on õige. Ja kui ma olen aus, ja sel kaunil õhtul tuleb olla aus, siis mulle meeldiks hoopis joonistada näpuga su huultele joon. Jah, nagu Cortázar. Ja Lispector ja Pizarnik ja Benedetti ja Belli… Nagu Beth Hart:

 

Advertisements

Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind

Ma ei teagi, mulle hakkab aina enam tunduma, et me ei ole teineteist algusest peale mõistnud. Rääkisime ennist autos näiteks lemmikloomadest. Õigemini koertest. Täpsemalt Charity peres elavas koerast, kes olla suur nagu hobune ja kes Charityle seetõttu eriti ei meeldi. See lugu riivas väga mu hinge. Mis argument see selline on, et suur nagu hobune? Asetasin käe ta õlale, et miks sa küll nii käitud, Charity, ava oma hing tingimusteta armastusele, ja siis patustasin pisut ta õlga, ega ma täpselt teadnud ka, mida teha, teadsin vaid, mida öelda. Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind. Seepeale purskas Daina niimoodi naerma, et pisarad voolasid. Ta vappus naerust tükk aega. Ma olla öelnud seda sellisel toonil nagu tavaliselt öeldakse, et Jeesus armastab sind. Ja naeris edasi. Nii, palun väga! Ma ei saa enam mitte millestki aru. Vaatasin teda sama pilguga, millega tema äsja mind.

See on valus, aga see on tõde

Seda kõike oli Talle ja teistele väga keeruline selgitada. Ma proovisin mitu korda, ent nad ei saanud aru. Kuni ma lõpuks mõistsin, et tõeline kunst ongi selline, keeruline. Arusaamatu. Autor on teinud sinise vaala, ent näituse külastaja näeb vaid pisikest musta täppi valgel paberil. Kui autor läheb libedale teele ja lisab pildi alla „Sinine vaal“, ütleb naine koju jõudes mehele: „See punkt kohe sundis mind paigale, ta neelas mu endasse ja mu sisemusse voolas soe valgus. Sinine vaal tähistab lootust homse suhtes ja see on imeline.“ Ta on juba suunatud nii mõtlema. Jätab autor „Sinine vaal“ pildile lisamata, on julge, riskib ta sellega, et naine ütleb mehele kodus: „Meie viie-aastane tütar tuleb su juurde sama pildiga ja on kohe selge, et ta vajutas pintsliga vaid korra paberile. Et ta ei viitsinud rohkem teha.“ See on valus, aga see on tõde. Seega, ainult sel viisil tõuseb pinnale ehedaid selgitusi, mille peale polnud autor luues kordagi mõelnud. Peegeldub meile meie ajastu tõde. Nii ma siis lakkasin selgitamast ja hakkasin ootama oma kunstiteole seletusi. Üsna varsti sain aru, et mu kunst on liiga komplitseeritud. Mitte keegi ei näinud seal sinist vaala. Kõik raiusid kui tulist rauda, et tegemist on lihtsalt musta täpiga valgel lehel.

Ja ometi olin ma teinud sinise vaala.

Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole

Empaatiat on vaja. Ruumi. Vaikust. Sest olukord pingestub iga hingetõmbega ja maad on võtmas üleüldine rahutus, viha, kurbus, meeleheide ja lootusetus.
Kui homme sõjavägi Katalooniasse ei lähe, siis on see ime. Samasugune ime, kui see, et esmaspäeval ei kuulutata välja ühepoolset iseseisvust. Isegi, kui arreteeritakse katalaanide juhid.
Olukord muutub iga mööduva tunniga aina teravamaks ja seetõttu tuleb meil olla väga ettevaatlik oma seisukohavõttude, arvamusavalduste või poolte valimistega. Õli tulle juurde valamine on praegusel hetkel lihtsalt vastutustundetu. Peame mõtlema, kaaluma hoolega, mida me ütleme ja millised võivad olla öeldu tagajärjed. See, mis tundub õige või parem meile, väljaspoololijaile, täna ei pruugi seda olla asjaosaliste ega meie kõigi ühise homse jaoks.
Me kipume asju nägema nii nagu oleme meie, ja mitte nii nagu nad tegelikult on. Kuid me ei tohi unustada, et Hispaania ei ole Nõukogude Liit ja Kataloonia pole 27 aasta tagune Eesti. Ei sisult ega vormilt.
Kataloonia pole iseseisvust välja kuulutanud ja seega pole midagi tunnustada. Pühapäeval toimunud ebaseaduslik hääletus oli poliitiline protest, et saada iseseisvuse üle hääletada-otsustada ehk et korraldataks seaduslik ja kõigi demokraatlike garantiidega referendum, kus hääletaksid kõik Kataloonia elanikud: kas siis iseseisvuse poolt või vastu. Järgenenud streigid olid aga juba politsei kasutatud jõumeetmete vastased protestid.
Sõnadel on jõud ja hetkel ainukesi sõnu, mida vajavad katalaanid, hispaanlased ja ülejäänud inimkond, on need, mis aitavad valitsevat pinget maandada. Sõnu, mis räägivad ennekõike rahu(meelsuse)st, sellest, mis meid ühendab. Et saaks tekkida uus, ühine ruum, kus rääkida ja ära kuulata, tunnustada. Selle ruumi võimaldamiseks-vahendamiseks oleme eurooplastena alati olemas ja valmis.
Pinge maandamine, rahunemine on hetkel esimene, peamine ja võib-olla ainukene samm, mida teha. See samm ei vii küll kumbagi osapoolt sinna, kuhu nad tahaksid minna, kuid vähemalt juhib nad ära sealt, kus nad praegu seisavad.
Meie eksimused, vead on suurepärased õpetajad. Selleks, et oma vigu tunnistada, vajame julgust, vaprust ja tugevust. Kuid vaid targad mõistavad, et mitte ükski eksimus ega läbikukkumine pole lõplik. Olnut-tehtut ei saa muuta, kuid võime alustada uuesti täna, nüüd, siin ja praegu, et edasine saaks olema teistsugune: rahumeelne, läbiräägitud ja teineteist arvestades.
Toimuv on meeldetuletus meile kõigile, kes me oleme oma kogukondades, ühiskonnas mingis mõttes teenäitajad: head liidrid ei juhi oma rahvast vastamisi relvastatud üksustega. Vägivaldne õhustik, milleks on igasugune tugev sotsiaalne polariseerimine, teeb haiget meile kõigile. Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole.

Teistsuguse poliitika võimalikkus

Seni ühiskonda juhtinud põhimõte seisnes frankismi järgse üleminekuaja eliidi pakutud „kokkuleppel“, mis teatas, et „asjad käivad nii“ ja „selline ongi elu“. Hispaania astus modernsuse suunas ja seda usuti. Millist elu silmas peeti ehk mida väärtustati? Esiteks, kultuurilist-intellektuaalset hierarhiat ehk eksperte, kes on asja õppinud ja kellel on kõrge ametikoht. Jagades ühiskonna elitaarselt „nendeks, kes teavad“ (vähesed, ennekõike mehed) ning „nendeks, kes ei tea“ (valdav enamus rahvast). Teisalt oli raha kõige ühiskondliku ja ühise mõõdupuu.

Trabajare para no depender economicamente

Väljakutele tulnud eri vanuses, erinevate ametite ja veendumustega inimesi ühendas arusaam, et ekspertide ja raha kultus allutab, muudab nähtamatuks ja jätab välja teised eluks hädavajalikud väärtused. Näiteks, nagu õpetab meile feministlik majandusteooria, pole taolises ühiskonnas hoolitsuseetikal olulist kohta. Laste, vanurite, haigete ja loomade eest hoolitsemine ehk teisisõnu elu alalhoidmine eeldab kindlaid teadmisi ja oskusi (meditsiinilisi, pedagoogilisi, emotsionaalseid, empaatilisi, intellektuaalseid), millel pole valitsevate kultuuriliste ega rahaliste autoriteetide silmis mingit kaalu.

Kuus aastat hiljem võib filosoofiliselt tõdeda, et Indignadose liikumine tõstis esikohale elumõtte küsimuse. Teisisõnu, kui see pole elu, mida me tahame elada, siis milline on ja kuidas, milliste väärtuste, praktikate, suhete ja poliitkate abil teistsuguse eluni jõuda. See polnud kindlasti automaatne vastus(t)e otsimine lokkavale korruptsioonile, parteisüsteemi vähesele legitiimsusele ja olukorra üldisele tõsidusele, vastasel juhul oleks see toimunud varem ja toimunud rohkemates riikides, kus esinevad samad probleemid. Teisalt mõistetakse meie demokraatia(te)s poliitikat kui „ekspertide“ katset ohjata kapitalismi fataalseid nõudmisi. Indignados seadis kõik need uskumused ja praktikad küsimärgi alla ning pakkus asemele midagi uut: poliitika kui avatud küsimus ühiselu eri tahkude ja nüansside kohta, st poliitika, mis on igaühele käeulatuses. Sest me kõike teame midagi ja mitte keegi meist ei tea kõike.

Niisiis oli tegemist tugeva ühise impulsiga vabanemaks uskumustest, milles pole teragi tõtt, kuid mis ometi omavad meie üle võimu ning suunavad meie valikuid, suhteid ja käitumist. Hakati kahtlema valitsevates väärtustes. „See pole kriis, vaid pettus“, „Ots otsaga mitte välja tulemine – see on vägivald,“ hüüti igas suunas ajal, mil riik kärpis sotsiaalkulusid ja andis samas pangasektorile 80 miljardit eurot. Nii paljude inimeste tänavatele kogunemine tekitas üle pika aja lootuse kogu elanikkonnas.

Lootus nakatas, valgus üle riigi, sest inimesed tajusid, et see, mis toimub, see meeletu kriis, teeb ühtemoodi haiget nii mulle, sulle kui talle. Seega, see on meie kõigi probleem. Oma viha ja nördimust ei suunatud teiste süsteemi ohvrite (immigrantide, naiste, põgenike jne.) vastu, vaid toimuvat mõtestati ühise probleemina, millele järgnes(id) tegevusplaan(id). Taoline kollektiivne ümbermõtestamine nihutas radikaalselt senini ühiskonnas toiminud identiteetide ja poliitika piirjooni: seda, mida sallitakse, mida mitte; keda-mida on näha, keda-mida mitte; millest räägitakse ja millest mitte. Nihutati riigi, rahva ja poliitika võimalikkuse raame ajal, mil Euroopa Liit ja Hispaaniat valitsevad parteid teatasid, et „alternatiive pole“.

(Ilmunud täispikkuses Müürilehes)

Sõnad on olulised. Sõnades on võim.

Ma olin äsja sünnitanud, kui vanglaraamatu käsikiri minuni jõudis. Lamasin värvilises emade hotellis, nagu seda osa haiglas nimetatakse, samal ajal kui mu pojale manustati kümme meetrit eemal isoleeritud tsoonis antibiootikume. Kuseteedeinfektsioon.

Kahtlesin igal leheküljel. Mitte ainult, kas tahan seda raamatut toimetada, vaid kas suudan üldse edasi lugeda. See viha, see meeletu raev ja kättemaksuiha, mis sealt vastu paiskus. Mürk, mis immutas läbi iga järgneva rea ja pani mind alatasa õlgu väristama. Elu ei peaks selline olema, kisendas mu värskelt elu (k)andnud keha otsekui vabandades. Aga on.

Leila purskab, pritsib, keerleb. Neab. Palvetab ja armastab. Leila on metsik loodusjõud. Võimas tulemäng. Kuid head tüdrukud tulega ei mängi, mõtlesin mina.

Jah, seda oli palju, seda oli noore ema jaoks ilmselgelt liiga palju. Võtsin seedimiseks aega.

“Sõnad on olulised,” kirjutasin Leilale, kui olin otsustanud. Sõnades on võim, kirjutasin, kuigi ta teadis seda. Ta oli seda omal nahal vanglas kogenud, need tagajärjed on raamatus kirjas-näha, ent ikkagi ta ei arvestanud sellega.

Mõtle alati – jätkasin eatu tarkuse kordamist, kuid siis juba meie mõlema, võib-olla terve inimkonna jaoks -, milliseid sõnu sa kasutad, millist energiat sa maailma juurde luua tahad. Mida on siin küllaga, ja mida napib. Kuula ennast! Kuula kasutatud sõnade sagedust, nende kõrget või madalat helinat! Kuula erilise hoolega sõnu, mille jätad must-valgele kirja, mida loevad teiste avatud hinged ja mis jätavad neisse jälje!

Leila sõnades on väge, sest ta on aus. Üdini aus oma varjupoole ja helguse suhtes, siiras oma avastamis(t)es, muutumis(t)es, ütlemistes. Ja see kõik on ilus, kuigi kohati kohutavalt kole.

 

 

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse.

Täna on rahvusvaheline abordi legaliseerimise päev.

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse. Sosistatakse sõbrannale, günekoloogile ja perekonstellatsioonis osalejatele. „See on isiklik teema,“ öeldi varem, samal ajal kui avalikult käisid vihased debatid elu poolt ja elu vastu. Meid sõimati mõrvariteks, samuti avalikult, ent me ise otsustasime oma keha üle, seadus kaitses meid. Olime vabamad kui praegu, kuigi ega seegi vabadus polnud piisav. Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et  esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi, ja teeb naistest endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega kohutav.

Madridis inimhinge sügavusse

Madrid. Päev pärast Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist Eesti parlamendis viib EIGE ajakirjanikud visiidile inimhinge sügavustesse. Eesti on Euroopa Liidu eesistujamaa, kuid nelja põhieesmärgi seas pole naistevastast vägivalda. Ja seda aastal, mille Euroopa Komisjon on kuulutanud naistevastase vägivalla vastu võitlemise aastaks.

Päev, mil alustan Thedore Zeldini “Inimkonna intiimajaloo” lugemisega ja satun kohe esimestel lehekülgedel orjusele. Orjad. Orjameelsus.

Keel on oluline. Mitte prostituut vaid prostitueeritud naine. Pean Keiti Vilmsiga nõu pidama ja selle sõnade monstrumi asemele midagi leidlikumat, vaimukamat, kõlavamat välja mõtlema ehk siis ärkab huvi teema vastu ka neis tuhandeis, kes teda jälgivad.

Mitte naiste varjupaik vaid täielik taastumiskeskus, täpsustab 85aastane aktivist Ana María Pérez del Campo Noriega. Keel on oluline. Me ei varja naisi ega probleemi, me muudame ühiskonda.

Retiro park laupäeva õhtul kubiseb õnnelike nägudega emast-isast, vanaisast-vanaemast koosnevatest perekonnapiltidest. Kus on vägivalda, seal pole isadust. Kui paljud neist perekondadest peidavad vägivalda?

Aasta eemal aktuaalsetest teemadest ja värske emadus on mu naha muutnud õrnaks, läbilaskvaks lubades valusatel teemadel mind raputada, liigutada, neist kirjutada.

Leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe

On täiskasvanud inimesi, kes ei loe raamatuid. Mitte kunagi. Vabatahtlikult. Ma tean seda, olen selliseks aususeks valmis. See ei vii mind endast välja. Suudan seejärel inimesele isegi naeratada ja teema kenasti mujale juhtida. Kuid see, et leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe raamatuid, võttis sõnatuks. Seda ausust oli korraga liiga palju ja naeratamisest ei tulnud muidugi enam juttugi.

Miks, küsisin ma siiralt nagu inimene ikka. Ta ütles, ja tal olid ilusad suured silmad, et teismelisena tundis ta end seetõttu tõepoolest ise ka halvasti, kuid enam mitte. Terapeut aitas ka selle omapära omaks võtta. Tal olla neid veel, kuid meie esimesel kohtumisel ei hakanud ta ennast kohe alasti võtma.

Mis on aga huvitav, on see, et tema raamatukoguhoidja kutsumus seisneb hoopis muus. Arhitektuuris. Samas pisut ka idees, mida raamatukogud endas kannavad.

Ja siis nad räägivad, et ideed ei loe. Loevad küll.