Maa Kolmas Silm

Ma sündisin Maa Kolmanda Silma sees. Ja mu emakeeleks on haldjate keel.   (Vastused küsimusele miks just selles kohas ja miks just selles keeles) Foto: Karin Penu

See ongi see, mis meid siia tõmbab

Kaks sajandit tagasi ei teatud sellest ilust ja rikkusest Euroopas muidugi veel midagi. Terve Aafrika oli üks tume, tundmatu, müütidest ja legendidest läbi põimunud muinasjutt. Osaliselt on ta seda siiani. Graham Greene kirjutas tabavalt, et Aafrika jäävat alati selleks Viktooria ajastu atlase Aafrikaks, tühjaks ja avastamata kontinendiks, millel on inimese südame kuju. See ongi see,…

Surm tuleb ikka ootamatult

Kui juhtub, ütlevad ugandalased lahke naeru saatel, juhtub niikuinii, ette pole mõtet karta. Ja neil on ses suhtes ometi tuline õigus! Kõike ei saa ega olegi vaja ühel inimesel siin elus kontrollida, armastas ka meie endise Kiwatule korteri perenaine, Estheri sõbranna Sarah öelda. Veel vähem homset, järgmist nädalat, tulevikku üldisemalt. Seda teevad esivanemate hinged, jumal,…

Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind

Ma ei teagi, mulle hakkab aina enam tunduma, et me ei ole teineteist algusest peale mõistnud. Rääkisime ennist autos näiteks lemmikloomadest. Õigemini koertest. Täpsemalt Charity peres elavas koerast, kes olla suur nagu hobune ja kes Charityle seetõttu eriti ei meeldi. See lugu riivas väga mu hinge. Mis argument see selline on, et suur nagu hobune?…

Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!

Ootan, et Charity söömise lõpetaks ja salvrätikuga suud tupsutaks. Ootan oma arust tunde. Olen temaga kummaliselt kannatlik, sest siiani pole märkigi sellest, et ükski neist kahest asjast peagi aset leiaks. Nii kükitabki ta punaseks värvitud suurnugas pisike valge saiakübe terve see aeg, kui ta jutustab naerdes, kuidas siin linnas jalutavad ringi verinoored emad, sest õhtul…

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest….

Ta ei tea, kes on see Ülle

Olen selle üle nüüd mitu päeva pead murdnud, ja lõpuks tabasin ära: kuigi vaid väga ähmaselt, meenutab Daina mulle Kauksi Üllet. Nii see on. Siis kui Ülle veel noor ja heledapäine oli ja tuli lagedale selliste väidetega, et loomad on talle rohkem toit kui sõbrad ja et ta armastab seetõttu põrsaid ja lambatallesid, kuigi mõni…

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu. Ja ma leidsin selle. Siin raamatus põimuvad…

Ei, pole lugenud. Jah, enamus inimesi pole

„Ahsoo. Ma loen palju. Kuidas selle sinu raamatu pealkiri on?“ „“Kes kardab Aafrikat?““ „Ei, pole lugenud.“ „Jah, enamus inimesi pole.“ Ja sellele vaatamata toimub 3. augustil Tallinnas “Kes kardab Aafrikat?” 2. osa esitlus.

Kas me teame, kuhu me teel oleme?

Me oleksime pidanud varem sekkuma – ja ma kasutan siinkohal mitmust oma heatahtliku loomu pärast, kuigi on selgemast selgem, et see oli Daina kui logistika eest vastutaja ülesanne taibata, et asi kiskus viltu juba esimesest hetkest peale. Oleksime pidanud olema tähelepanelikumad, kontrollima, juhendama täpsemini, paremini. Ärkama unelemisest juba siis, kui Charity küsis suunda kolme lapsega…

Me mõlemad tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju

„Ma tegin enne nalja.“ „Ma tean.“ „Ma mõtlen seda, et abielu oleks justkui viga.“ „Ma tean.“ „Tegelikult ma ise alles hiljuti lõpetasin ühe väga pikaajalise kooselu. Nii et praktilist vahet pole. Ka mina teen selliseid vigu.“ Siin see on. Minu poole väljasirutatud ürgne käsi. Daina hakkab naerma ja mina hakkan naerma ja me naerame koos,…

Kui siis ainult rohkem palvetada

Jälgisime neid oma kõigi mugavustega autodest teatud paternalismiga. Valgete jumalatena vaatasime alla maailma peale ja nägime kollastes särkides inimkonna esindajaid. Nad pidasid endid meiesugusteks ja tahtsid meiega mängida meie reeglite kohaselt meile loodud mängu. Aga meie ei suutnud nendega seda mängu võrdsetel alustel mängida, sest nägime nende elude kõledust, nende kehade haavatavust. Suutsime vaid küsida,…