See ongi see, mis meid siia tõmbab

Kaks sajandit tagasi ei teatud sellest ilust ja rikkusest Euroopas muidugi veel midagi. Terve Aafrika oli üks tume, tundmatu, müütidest ja legendidest läbi põimunud muinasjutt. Osaliselt on ta seda siiani. Graham Greene kirjutas tabavalt, et Aafrika jäävat alati selleks Viktooria ajastu atlase Aafrikaks, tühjaks ja avastamata kontinendiks, millel on inimese südame kuju. See ongi see, mis meid siia tõmbab, armastatakse öelda. Süda.

Varem, kui ma veel ei teadnud, kui ma alles tulin Ugandasse elama ja otsisin nagu me kõik midagi, mida on raske kirjeldada, kuid mis hirmsasti meenutab kojujõudmist, oleksin sellele mõttele pimesi alla kirjutanud. Sest kus siis veel seda nimeta tunnet leida, kui mitte siin, südamekujulises Aafrikas? Enam mitte. Nüüd tean, mida arvasin siit otsivat ja et seda ma ei leidnud. Aga ega iseenda juurde olegi lühemat teed. On see, mis on oma kurvide, aukude, lahkumistega, paigalseismistega, äkkvihmade ja kõrvetava päikesega, võhivõõrastelt abi saamistega. Tagasipöördumistega. Selle taipamine ja selle teadmisega leppimine mõjub alati vabastavalt, kuid see tarkus tuleb tavaliselt alles ajaga. Inimestel aga pole kannatust oodata. Seepärast ei üllatagi mind, et mõtlen just siin, kuus aastat hiljem hotelli augulise sääsevõrgu all lebades, et ei minul ega Ugandal pole vaja pingutada, et me üksteisele ilmtingimata meeldiksime. Et end teise pilgus või ilmes või mõnes juhuslikult lendu lastud kommentaaris ära tunneks. Et me armuksime. Kõik me vahel on nagu ta on. Ei rohkem ega vähem. Ja niimoodi vabade, voolavate, lihtsatena on see parim, mis meie vahel üldse sündida saab. Oh, mu elutarkus hämmastab mind ennastki! Oleksin ma tookord seda kõike aimanud, oleksin lahti lasknud valge maadeavastaja uhkusest ja osanud juba tol elu esimesel safaril, mis algas nõnda rõõmsalt ja õhinal varahommikuses hämaruses looduspargi tolmustel teedel, nautida Aafrikaga esmakohtumise võlu. Aga ei. Kui ei ole antud, siis ei ole antud.

(“Kes kardab Aafrikat?” 2. osa)

Advertisements

Surm tuleb ikka ootamatult

Kui juhtub, ütlevad ugandalased lahke naeru saatel, juhtub niikuinii, ette pole mõtet karta. Ja neil on ses suhtes ometi tuline õigus!

Kõike ei saa ega olegi vaja ühel inimesel siin elus kontrollida, armastas ka meie endise Kiwatule korteri perenaine, Estheri sõbranna Sarah öelda. Veel vähem homset, järgmist nädalat, tulevikku üldisemalt. Seda teevad esivanemate hinged, jumal, hea õnn või kuidas iganes seda võimsat energiat nimetada, mille kükitav, uhkete sulgede, käevõrude ja kaelakeedega ehitud ning silmavalgeid välgutav nõidtohter kanaveristamise kohal lendu laseb. Kuigi alles ühel nädalavahetusel nägid kõik Kiwatule linnaosa elanikud, ka meie, kel vähegi oli oidu chapata küpsetaja ahju kõrvalt algava teeraja hõivanud inimahelale järgneda, et isegi värskelt tapetud kana soolikad, silmad ja madratsi kohale riputatud palmilehe kiudude abil kimbuks seotud kanavarbad ei päästa sind surmast. Oleks härra Muhinda seda ette teadnud, oleks ta need viis tuhat šillingut, mis ta austatud nõidtohtrile peo peale ladus, hoopis tavapärase máwá peale kulutanud aga, näed, ei teadnud. Surm tuleb ikka ootamatult, öeldi üksteisele vaikiva peanokutuse saatel.

Meie iidvana naabriproua Flora, kes oli seda kõike pesu kuivama riputades ja pead vangutades pealt vaadanud, polnud selle väitega aga sugugi nõus. “Lollus,” hüüatas ta endamisi aga piisavalt kõvasti nii et möödaminejad teda kuulsid. Proua Flora elas meie maja vasakpoolse kivimüüri vastu püsti pandud hütis, kust avanes vähemalt kuue aasta eest veel vaade kaugetele rohelistele, vahel sinakalt võbelevatele küngastele, mille taha kadus õhtuti kuldseks värvuv päike. Tema hütt, millel Estheri sõnul polnud sel kohal enam pikka pidu, sest hiinlased olla juba maaostuhimus seal kandis ringi nuuskimas, jäi chapata küpsetajast vaevu kuuekümne sammu kaugusele. Ja seal, meie koduhoovis, pesi ta iga päev teiste inimeste pesu ja hiljem suundus küürima nende põrandaid. Ka meie korteriomaniku Sarah’i valgeid, läikivaid marmorpõrandaid, teenides sellega piisava summa, et oma kolme lapselast toita ja koolitada. Kuid kõik teadsid, et proua Flora on palju rohkem kui meie tänava pesunaine.

„Pole mõtet süüdistada vaest kana kui ilmselged märgid eesootavast on alati ja igal pool näha,“ teatas proua Flora kindlameelselt, kui uudis härra Muhinda saatusest tema kõrvu jõudis. Kuulsime teda hämariku eel läbi elutoa avatud akna selgitamas igaühele, keda tema arvamus huvitas ja neid oli palju.

“Tuleb osata vaid vaadata.”

Ja proua Flora juba vaadata oskas. Sest öelgu keegi teine, et millest muust kui surmast jutustas kaks päeva enne teise ilma minekut härra Muhinda vasaku jalalaba alla teab kust ilmunud verevalum? Millest ometi võis selline asi märku anda? See polnud retooriline küsimus. Ta tegelikult ka tahtis seda kohalolijate suust kuulda. Küsis kõva, selge häälega aga mitte keegi ei osanud vastata. Proua Floral oli õigus. Nagu alati.

Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind

Ma ei teagi, mulle hakkab aina enam tunduma, et me ei ole teineteist algusest peale mõistnud. Rääkisime ennist autos näiteks lemmikloomadest. Õigemini koertest. Täpsemalt Charity peres elavas koerast, kes olla suur nagu hobune ja kes Charityle seetõttu eriti ei meeldi. See lugu riivas väga mu hinge. Mis argument see selline on, et suur nagu hobune? Asetasin käe ta õlale, et miks sa küll nii käitud, Charity, ava oma hing tingimusteta armastusele, ja siis patustasin pisut ta õlga, ega ma täpselt teadnud ka, mida teha, teadsin vaid, mida öelda. Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind. Seepeale purskas Daina niimoodi naerma, et pisarad voolasid. Ta vappus naerust tükk aega. Ma olla öelnud seda sellisel toonil nagu tavaliselt öeldakse, et Jeesus armastab sind. Ja naeris edasi. Nii, palun väga! Ma ei saa enam mitte millestki aru. Vaatasin teda sama pilguga, millega tema äsja mind.

Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!

Ootan, et Charity söömise lõpetaks ja salvrätikuga suud tupsutaks. Ootan oma arust tunde. Olen temaga kummaliselt kannatlik, sest siiani pole märkigi sellest, et ükski neist kahest asjast peagi aset leiaks. Nii kükitabki ta punaseks värvitud suurnugas pisike valge saiakübe terve see aeg, kui ta jutustab naerdes, kuidas siin linnas jalutavad ringi verinoored emad, sest õhtul pole siin mitte kuhugile minna ja mehed on alalõpmata täis, kuidas raha teenitakse toore jõuga, et minemiseks osta kasutatud mootorratas, sest teised siin ei käi ja kuidas kõik tunnevad siin kõiki nimepidi. Mõtlen hämmastunult, et just praegu saaksin öelda: “Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!” aga taipan hoobilt, et siin pole sellel lausel mitte mingisugust tähendust ja jätan ütlemata. Ja siis kukub saiakübe ise laualinale.

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.

Ta ei tea, kes on see Ülle

Olen selle üle nüüd mitu päeva pead murdnud, ja lõpuks tabasin ära: kuigi vaid väga ähmaselt, meenutab Daina mulle Kauksi Üllet. Nii see on. Siis kui Ülle veel noor ja heledapäine oli ja tuli lagedale selliste väidetega, et loomad on talle rohkem toit kui sõbrad ja et ta armastab seetõttu põrsaid ja lambatallesid, kuigi mõni tark kiuslik kass on ka meeldinud. Ent kass ei tohi Ülle oma olla. Sest omasid sa, jah, nahka ju ei pista. Või siis seda, et hasartmänge Ülle ei mängi. Aga mitte moraalsetel veendumustel, vaid seetõttu, et ei saa seda endale lubada.

Ma tahaksin seda leidu Dainaga jagada ning vahelduseks ugandalastes kahtlustamisele ja demokraatial silma peal hoidmisele hea kõhutäie koos naerda, kuid ma kardan, et ta ei pruugi taolises kummalises seoses midagi vaimukat leida. Ta ei tea, kes on see Ülle ja ta ei taha teada, miks ma arvan – kuigi ma nii ei arva aga mulje oleks küll selline, et täpselt seda ma silmas pean -, et temas avalduksid koheselt mängur ning kassisööja, kui ta teel ei seisaks teatud praktilisi tõkkeid. Ma pole isegi enam kindel, et see avastus väga vaimukas on. Meil on pikk päev selja taga, mis pole veel sugugi läbi, ja ma olen väsinud ja näljane. Need faktorid häid nalju ei loo.

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.

Ja ma leidsin selle.

Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Raamatuesitlus 3. augustil Tallinnas

Kas me teame, kuhu me teel oleme?

Me oleksime pidanud varem sekkuma – ja ma kasutan siinkohal mitmust oma heatahtliku loomu pärast, kuigi on selgemast selgem, et see oli Daina kui logistika eest vastutaja ülesanne taibata, et asi kiskus viltu juba esimesest hetkest peale. Oleksime pidanud olema tähelepanelikumad, kontrollima, juhendama täpsemini, paremini. Ärkama unelemisest juba siis, kui Charity küsis suunda kolme lapsega heinamaale siirduva naise käest, kes pärast mõttepausi, mis oli ilmselgelt liiga pikk, juhatas meid vasakule ja kui tükk aega hiljem polnud otsitud teeotsa mitte kusagil näha, pidasime kinni vanema jalgrattaga mehe, kelle päevinäinud pintsak läikis päikese käes võidunult ja kes mõjus seetõttu kohe tunduvalt usaldusväärsemalt, hakkas pead raputama ja meid tagasi paremale suunas. Või vähemalt siis, kui iga Daina aina enam murest kantud küsimusele: “Kas me teame, kuhu me teel oleme?” – taipasin kohe, et ka tema kasutas mitmust lingvistika asemel psühholoogiast lähtudes ja nii võimalikku konflikti juba eos ära hoides, ent oli ilmne, et küsimus oli mõeldud sina-vormis ja suunatud otse Charityle – vastas Charity, et teame küll, samuti mitmuses, kui ometi oli selgelt näha, et ka temal pole õrna aimugi.

Me mõlemad tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju

„Ma tegin enne nalja.“

„Ma tean.“

„Ma mõtlen seda, et abielu oleks justkui viga.“

„Ma tean.“

„Tegelikult ma ise alles hiljuti lõpetasin ühe väga pikaajalise kooselu. Nii et praktilist vahet pole. Ka mina teen selliseid vigu.“

Siin see on. Minu poole väljasirutatud ürgne käsi. Daina hakkab naerma ja mina hakkan naerma ja me naerame koos, kui ma end jälle sirgeks ajan. Tundub, et me mõlemad tõepoolest tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju. Avastada, kuidas me oma teistes eludes, neis, mis olid enne siinset hetke ja jätkuvad pärast, ühtaegu nii erinevad ja sarnased oleme. Nüüd võiksin talle rääkida Bwindi rahvuspargi gorilladest ja Bunyoni saarel veedetud võluööst. Ja Mukono naistegrupist. Tema tunnistaks, et ta tegelikult elab hoopis Pariisis ja jutustaks oma vallatust elust seal, kõigi pikantsete detailidega, ja võib-olla mainiks oma juustukirge.