Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind

Ma ei teagi, mulle hakkab aina enam tunduma, et me ei ole teineteist algusest peale mõistnud. Rääkisime ennist autos näiteks lemmikloomadest. Õigemini koertest. Täpsemalt Charity peres elavas koerast, kes olla suur nagu hobune ja kes Charityle seetõttu eriti ei meeldi. See lugu riivas väga mu hinge. Mis argument see selline on, et suur nagu hobune? Asetasin käe ta õlale, et miks sa küll nii käitud, Charity, ava oma hing tingimusteta armastusele, ja siis patustasin pisut ta õlga, ega ma täpselt teadnud ka, mida teha, teadsin vaid, mida öelda. Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind. Seepeale purskas Daina niimoodi naerma, et pisarad voolasid. Ta vappus naerust tükk aega. Ma olla öelnud seda sellisel toonil nagu tavaliselt öeldakse, et Jeesus armastab sind. Ja naeris edasi. Nii, palun väga! Ma ei saa enam mitte millestki aru. Vaatasin teda sama pilguga, millega tema äsja mind.

Advertisements

Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!

Ootan, et Charity söömise lõpetaks ja salvrätikuga suud tupsutaks. Ootan oma arust tunde. Olen temaga kummaliselt kannatlik, sest siiani pole märkigi sellest, et ükski neist kahest asjast peagi aset leiaks. Nii kükitabki ta punaseks värvitud suurnugas pisike valge saiakübe terve see aeg, kui ta jutustab naerdes, kuidas siin linnas jalutavad ringi verinoored emad, sest õhtul pole siin mitte kuhugile minna ja mehed on alalõpmata täis, kuidas raha teenitakse toore jõuga, et minemiseks osta kasutatud mootorratas, sest teised siin ei käi ja kuidas kõik tunnevad siin kõiki nimepidi. Mõtlen hämmastunult, et just praegu saaksin öelda: “Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!” aga taipan hoobilt, et siin pole sellel lausel mitte mingisugust tähendust ja jätan ütlemata. Ja siis kukub saiakübe ise laualinale.

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.

Ta ei tea, kes on see Ülle

Olen selle üle nüüd mitu päeva pead murdnud, ja lõpuks tabasin ära: kuigi vaid väga ähmaselt, meenutab Daina mulle Kauksi Üllet. Nii see on. Siis kui Ülle veel noor ja heledapäine oli ja tuli lagedale selliste väidetega, et loomad on talle rohkem toit kui sõbrad ja et ta armastab seetõttu põrsaid ja lambatallesid, kuigi mõni tark kiuslik kass on ka meeldinud. Ent kass ei tohi Ülle oma olla. Sest omasid sa, jah, nahka ju ei pista. Või siis seda, et hasartmänge Ülle ei mängi. Aga mitte moraalsetel veendumustel, vaid seetõttu, et ei saa seda endale lubada.

Ma tahaksin seda leidu Dainaga jagada ning vahelduseks ugandalastes kahtlustamisele ja demokraatial silma peal hoidmisele hea kõhutäie koos naerda, kuid ma kardan, et ta ei pruugi taolises kummalises seoses midagi vaimukat leida. Ta ei tea, kes on see Ülle ja ta ei taha teada, miks ma arvan – kuigi ma nii ei arva aga mulje oleks küll selline, et täpselt seda ma silmas pean -, et temas avalduksid koheselt mängur ning kassisööja, kui ta teel ei seisaks teatud praktilisi tõkkeid. Ma pole isegi enam kindel, et see avastus väga vaimukas on. Meil on pikk päev selja taga, mis pole veel sugugi läbi, ja ma olen väsinud ja näljane. Need faktorid häid nalju ei loo.

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.

Ja ma leidsin selle.

Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Raamatuesitlus 3. augustil Tallinnas

Kas me teame, kuhu me teel oleme?

Me oleksime pidanud varem sekkuma – ja ma kasutan siinkohal mitmust oma heatahtliku loomu pärast, kuigi on selgemast selgem, et see oli Daina kui logistika eest vastutaja ülesanne taibata, et asi kiskus viltu juba esimesest hetkest peale. Oleksime pidanud olema tähelepanelikumad, kontrollima, juhendama täpsemini, paremini. Ärkama unelemisest juba siis, kui Charity küsis suunda kolme lapsega heinamaale siirduva naise käest, kes pärast mõttepausi, mis oli ilmselgelt liiga pikk, juhatas meid vasakule ja kui tükk aega hiljem polnud otsitud teeotsa mitte kusagil näha, pidasime kinni vanema jalgrattaga mehe, kelle päevinäinud pintsak läikis päikese käes võidunult ja kes mõjus seetõttu kohe tunduvalt usaldusväärsemalt, hakkas pead raputama ja meid tagasi paremale suunas. Või vähemalt siis, kui iga Daina aina enam murest kantud küsimusele: “Kas me teame, kuhu me teel oleme?” – taipasin kohe, et ka tema kasutas mitmust lingvistika asemel psühholoogiast lähtudes ja nii võimalikku konflikti juba eos ära hoides, ent oli ilmne, et küsimus oli mõeldud sina-vormis ja suunatud otse Charityle – vastas Charity, et teame küll, samuti mitmuses, kui ometi oli selgelt näha, et ka temal pole õrna aimugi.

Me mõlemad tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju

„Ma tegin enne nalja.“

„Ma tean.“

„Ma mõtlen seda, et abielu oleks justkui viga.“

„Ma tean.“

„Tegelikult ma ise alles hiljuti lõpetasin ühe väga pikaajalise kooselu. Nii et praktilist vahet pole. Ka mina teen selliseid vigu.“

Siin see on. Minu poole väljasirutatud ürgne käsi. Daina hakkab naerma ja mina hakkan naerma ja me naerame koos, kui ma end jälle sirgeks ajan. Tundub, et me mõlemad tõepoolest tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju. Avastada, kuidas me oma teistes eludes, neis, mis olid enne siinset hetke ja jätkuvad pärast, ühtaegu nii erinevad ja sarnased oleme. Nüüd võiksin talle rääkida Bwindi rahvuspargi gorilladest ja Bunyoni saarel veedetud võluööst. Ja Mukono naistegrupist. Tema tunnistaks, et ta tegelikult elab hoopis Pariisis ja jutustaks oma vallatust elust seal, kõigi pikantsete detailidega, ja võib-olla mainiks oma juustukirge.

Kui siis ainult rohkem palvetada

Jälgisime neid oma kõigi mugavustega autodest teatud paternalismiga. Valgete jumalatena vaatasime alla maailma peale ja nägime kollastes särkides inimkonna esindajaid. Nad pidasid endid meiesugusteks ja tahtsid meiega mängida meie reeglite kohaselt meile loodud mängu. Aga meie ei suutnud nendega seda mängu võrdsetel alustel mängida, sest nägime nende elude kõledust, nende kehade haavatavust. Suutsime vaid küsida, kuidas nii saab? Miks inimesed niimoodi üldse elavad? Tundus, et neil oli meid väga vaja. Seejärel pakkusimegi endid nende elusid parandama. Meil oli muidugi palju erinevaid ettepanekuid, kuid esimene oli alati see, et nad võiksid kõigepealt tööle minna. Meie jaoks, kapitalismi heaks, seda küll, ent töö on töö. Ja töö teebki neist inimese. Samuti teeb neist inimese see, kui nad kellegi juurde külla minnes kingad jalast ära võtavad. Nii me siis neid aitasimegi. Andsime neile riiklikke õppetükke pureda, ajasime üheskoos näpuga demokraatia järge, sundisime õigeid lauseid õigesti välja hääldama. Korraga tundus, et asi edenebki soovitud suunas, ent siis toimusid järjekordsed valimised või puhkes kusagil sõda ja me mõistsime, et meie maailmade vahel haigutav lõhe on ikkagi palju suurem ja sügavam, kui olime osanud karta. Meie heldelt pakutud abi õppetükkide õppimise juures näis olevat meie suhtele siiski vale suund, kuid ega me ei saanud enamat teha. Kui siis ainult rohkem palvetada, ent selle peale ei vaadatud jälle meie oma kodus hästi. Ja et vältida mõttetuid vaidlusi, me ei teinud enam ka seda.

Peaksin tundma kergendust, aga ei tunne

Korraga näen lapse ema paljaid varbaid enda ees ja tõstan pilgu. Ta vaatab mind oma helerohelise pähe seotud rätiku alt noorte väsinud silmadega. Tal on meekarva silmad ja veatu nahk. Naeratan talle, kuigi tema seda ei tee. Ta ei siruta oma näljahädas rindade kohal isegi käsi välja. Silmitsen last, keda ikka veel enda vastu surun, siis uuesti teda ja olen teadlik, et mu ääretult kaastundlik olek pole talle kerge, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Ma isegi mõtlen korraks, et võiksin teda kallistada või vähemalt ta lapsendada ja tema välismaal elavaks rikkaks tädiks hakata, olla kuidagi kasulik – nii hea on ennast kasulikuna tunda -, ent selle asemel ulatan talle sõnatult tekikuhjas hingava elu ja lasen tal lihtsalt minna. Peaksin tundma kergendust, sest kõik on ju tegelikult hästi, laps hingab ja lapsel on ema, aga ma ei tunne. Kõik need koledad mõtted, mis korraga peas keerlema hakkavad, et mis saab emast ja mis saab lapsest? Mis üldse saab? Elust. Maailmast. Mis saab meist sinuga?