Joonistada näpuga su huultele joon

Ma ei tea, kust alustada. Ja ma ei tea, sest ma pole enam kindel, mis on see kõige tähtsam. See esmane. Mis on õige. Ja kui ma olen aus, ja sel kaunil õhtul tuleb olla aus, siis mulle meeldiks hoopis joonistada näpuga su huultele joon. Jah, nagu Cortázar. Ja Lispector ja Pizarnik ja Benedetti ja Belli… Nagu Beth Hart:

 

Advertisements

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse.

Täna on rahvusvaheline abordi legaliseerimise päev.

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse. Sosistatakse sõbrannale, günekoloogile ja perekonstellatsioonis osalejatele. „See on isiklik teema,“ öeldi varem, samal ajal kui avalikult käisid vihased debatid elu poolt ja elu vastu. Meid sõimati mõrvariteks, samuti avalikult, ent me ise otsustasime oma keha üle, seadus kaitses meid. Olime vabamad kui praegu, kuigi ega seegi vabadus polnud piisav. Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et  esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi, ja teeb naistest endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega kohutav.

Leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe

On täiskasvanud inimesi, kes ei loe raamatuid. Mitte kunagi. Vabatahtlikult. Ma tean seda, olen selliseks aususeks valmis. See ei vii mind endast välja. Suudan seejärel inimesele isegi naeratada ja teema kenasti mujale juhtida. Kuid see, et leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe raamatuid, võttis sõnatuks. Seda ausust oli korraga liiga palju ja naeratamisest ei tulnud muidugi enam juttugi.

Miks, küsisin ma siiralt nagu inimene ikka. Ta ütles, ja tal olid ilusad suured silmad, et teismelisena tundis ta end seetõttu tõepoolest ise ka halvasti, kuid enam mitte. Terapeut aitas ka selle omapära omaks võtta. Tal olla neid veel, kuid meie esimesel kohtumisel ei hakanud ta ennast kohe alasti võtma.

Mis on aga huvitav, on see, et tema raamatukoguhoidja kutsumus seisneb hoopis muus. Arhitektuuris. Samas pisut ka idees, mida raamatukogud endas kannavad.

Ja siis nad räägivad, et ideed ei loe. Loevad küll.

 

Vaimu anatoomia

Raamatukogu uks hakkas just siis kriuksuma, kui algas september, kiire aeg. Kolm meest parandasid seda. Kõige vanem hoidis käsi puusadel ja ainult aeg-ajalt tõstis parema käe nimetissõrme, et noorematele olulisi asju näidata. Uks. Kruvikeeraja. Isoleerlint. Laske noor ema lapsekäruga läbi.

Ma tormasin lastenurga poole läbi juhuslike riiulite. Juhuseid muidugi pole. Mu alateadvus teadis täpselt, et romaanide ja loodusraamatute riiulite asemel on vaja seekord minna vaimsete õpetuste koridori kaudu. Kohe -, kuigi kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et see oli poolkogemata – jäi mu pilk pidama pisikesel paksul raamatul. “Vaimu anatoomia”. See pealkiri oli vastupandamatu nagu selliseid sõnu kasutavad pealkirjad ikka.

Teine raamat, “Küsi Platonilt”, tuli koju kaasa ainult sellepärast, et mu poeg haaras selle viimasel hetkel tagastatud raamatute riiulilt kaasa. See ei tundunud enam mitte ainult kõrvaltvaatajele vaid ka mulle enesele otsekui juhusliku, poolkogemata toime pandud teona. Nii et kõike neid märke arvesse võttes pidi ka see raamat minuni jõudma.

Kui ma tund aega hiljem koju hakkasin minema, polnud uks ikka veel terve. Uks. Võileib. Poisid, vaadake, päike!

Laske noore ema käru läbi!

 

Me ei tunne iseendid üldse

Meie kõige paeluvamad vestlused ja äratundmised leidsid aset pärast süstasõidutundi, alasti olles. Ühel päeval rääkisin talle eriti tundlike inimeste kohta loetud artiklist – et näidata, et olen inimene, kes loeb igapäevaselt spetsiifilistest ajakirjadest huvitavaid artikleid – ja ta ütles, et tema on tundlik. „See pole miski, mis sul on vaid see on miski, mis sa oled,“ ütles ta tõsiselt ja ma jäin tema sügavuse ees sõnatuks. Kaks päeva hiljem rääkis ta rotist, kes võib 18 minutit hingamata olles edasi elada. Ta lootis väga, et teadlased saaksid jälile miks ja kuidas see võimalik on, ning hakkaksid seda inimeste peal katsetama. Ta küsis, kas ma suudan ettekujutada, kui palju tähendaks taoline oskus inimkonnale. Ma ei suutnud. Ma isegi ei teadnud, milleks võiks taoline võime hea olla, kuid ta nägu lõi seda öeldes naerule ja mulle tundus, et olin taas õppinud midagi väärtuslikku. Siis ta ütles, et võib-olla me juba suudame seda teha, lihtsalt me ei tea seda. On nii palju asju, mida me enda kohta ei tea. Me ei tunne iseendid üldse.

Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki

Inimesed ei räägi omavahel enam raamatutest. Nad hüüavad, et loevad aastas 4 või siis 25 raamatut, mis paneb su õlgu kehitama, sest iseenesest, kontekstita ei ole neil numbritel mitte mingisugust väärtust. Või vastavad su ootusi täis küsimusele “Kas sa seda raamatut oled lugenud?” eitavalt (ja sa väga teadlikult ei küsi just enda kirjutatud raamatute kohta, ent siiski on vastus sama). Aga nad on lugenud seda ja toda. Ja sina pole jälle noid lugenud ja sinna see vestlus sureb.

Lugeja üksindus.

Seega, pean silmas seda, et inimesed ei räägi omavahel enam ühest ja samast raamatust. Ei arutle just konkreetselt selle raamatu teemade, mõtete, tegelaskujude ajendite üle. Ei püüa sõnadesse panna antud teost lugedes tekkinud tundeid, mida nad endaga tänavatel, bussis, autos linna, tööle, voodisse minnes kaasas kannavad. Ei kuula teise lugeja mõistmisi, äratundmisi, vastukaja. Ei mõtesta enda ja teiste jaoks oma lugemiskogemust; loetu paratamatust seotust meie eluga.

Ma ei pannud seda kõike enne “Kirjutaja Bartleby” lugemist tähele. Olin unustanud, kui hea tunne on äsjaloetud raamatu ainetel kellegi teisega vestelda ja jõuda taas kord kapitalismi, mugavustsooni ja revolutsioonini. Kui ammu polnud ma unistanud revolutsioonist!

Ma ei pannud ka seda tähele, millal need kõnelused otsa said.

Kõik oluline kaob me elust liiga vaikselt. Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki.

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja kulude vähendamise tulitaval teemal või lapata sotsiaalmeediat. Arvatavasti on sellest kõigile rohkem rõõmu. Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus, vaid teeb meid vabaks kogu aeg. Neil pole raamatute jaoks enam elus kohta.

Jah, taolisi mõttepärleid võis mu kirjutistes kohata, ent nüüd on ka see läbi.

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.

Ja ma leidsin selle.

Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Raamatuesitlus 3. augustil Tallinnas