Me ei tunne iseendid üldse

Meie kõige paeluvamad vestlused ja äratundmised leidsid aset pärast süstasõidutundi, alasti olles. Ühel päeval rääkisin talle eriti tundlike inimeste kohta loetud artiklist – et näidata, et olen inimene, kes loeb igapäevaselt spetsiifilistest ajakirjadest huvitavaid artikleid – ja ta ütles, et tema on tundlik. „See pole miski, mis sul on vaid see on miski, mis sa oled,“ ütles ta tõsiselt ja ma jäin tema sügavuse ees sõnatuks. Kaks päeva hiljem rääkis ta rotist, kes võib 18 minutit hingamata olles edasi elada. Ta lootis väga, et teadlased saaksid jälile miks ja kuidas see võimalik on, ning hakkaksid seda inimeste peal katsetama. Ta küsis, kas ma suudan ettekujutada, kui palju tähendaks taoline oskus inimkonnale. Ma ei suutnud. Ma isegi ei teadnud, milleks võiks taoline võime hea olla, kuid ta nägu lõi seda öeldes naerule ja mulle tundus, et olin taas õppinud midagi väärtuslikku. Siis ta ütles, et võib-olla me juba suudame seda teha, lihtsalt me ei tea seda. On nii palju asju, mida me enda kohta ei tea. Me ei tunne iseendid üldse.

Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki

Inimesed ei räägi omavahel enam raamatutest. Nad hüüavad, et loevad aastas 4 või siis 25 raamatut, mis paneb su õlgu kehitama, sest iseenesest, kontekstita ei ole neil numbritel mitte mingisugust väärtust. Või vastavad su ootusi täis küsimusele “Kas sa seda raamatut oled lugenud?” eitavalt (ja sa väga teadlikult ei küsi just enda kirjutatud raamatute kohta, ent siiski on vastus sama). Aga nad on lugenud seda ja toda. Ja sina pole jälle noid lugenud ja sinna see vestlus sureb.

Lugeja üksindus.

Seega, pean silmas seda, et inimesed ei räägi omavahel enam ühest ja samast raamatust. Ei arutle just konkreetselt selle raamatu teemade, mõtete, tegelaskujude ajendite üle. Ei püüa sõnadesse panna antud teost lugedes tekkinud tundeid, mida nad endaga tänavatel, bussis, autos linna, tööle, voodisse minnes kaasas kannavad. Ei kuula teise lugeja mõistmisi, äratundmisi, vastukaja. Ei mõtesta enda ja teiste jaoks oma lugemiskogemust; loetu paratamatust seotust meie eluga.

Ma ei pannud seda kõike enne “Kirjutaja Bartleby” lugemist tähele. Olin unustanud, kui hea tunne on äsjaloetud raamatu ainetel kellegi teisega vestelda ja jõuda taas kord kapitalismi, mugavustsooni ja revolutsioonini. Kui ammu polnud ma unistanud revolutsioonist!

Ma ei pannud ka seda tähele, millal need kõnelused otsa said.

Kõik oluline kaob me elust liiga vaikselt. Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki.

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja kulude vähendamise tulitaval teemal või lapata sotsiaalmeediat. Arvatavasti on sellest kõigile rohkem rõõmu. Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus, vaid teeb meid vabaks kogu aeg. Neil pole raamatute jaoks enam elus kohta.

Jah, taolisi mõttepärleid võis mu kirjutistes kohata, ent nüüd on ka see läbi.

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.

Ja ma leidsin selle.

Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Raamatuesitlus 3. augustil Tallinnas

Ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada

Mina ei suutnud midagi lugeda, kuigi lennukis oli mul jäänud pooleli üks väga põnev artikkel Diogenese sündroomist. Sellest haigusest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, sest see levib elanikkonna seas kulutulena ja ometi ei olla seda väga kerge diagnoosida. No ma ei tea. Kui minu mõni tuttav hakkaks tänavalt asju koju tooma ja ühel hetkel seisaksid tal seina ääres neli katkist jalgratast, kaksteist vildakat tooli ja hiiglaslik puhvetkapp, siis ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada. Ma teaksin kohe, et tegemist on Diogenese sündroomiga, ja hakkaksin tegutsema. Ma küll ei tea, millised oleksid esimesed sammud, sel kohal jäi mul artikkel pooleli, ent niisama käed rüpes ma ei istuks ega arutaks, et kas on tegemist prügiga või mitte.

Riik, kus puudub võimalus armastusele, on määratud surmale

„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi. Mõelge sellele! See on hullumeelsus! Ei, parem ärge mõelge!“ lõi ta käega ja saali läbistas naerukahin.

„Selleks et saaksime vabalt otsustada indiviidina, vaba rahvana, on alternatiivide olemasolu ja nende tundmine hädavajalik. Nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest riik, mis on vaene, kuid kus peale selle puudub võimalus vabale armastusele, pole mitte ainult igav – see on määratud surmale…” 

Õrnuse õpik vol.4

Nii, ja mis edasi sai, küsiksid siinkohal lapsed ja nende silmades poleks uudishimu ega avastamisrõõm grammigi tuhmimaks muutunud. Nemad, kes nad on alati siin ja praegu, teavad, et see lõbus lugu alles nüüd õieti käima läheb. Ent täiskasvanud, kes me oleme ammu unustanud, milline on elu ja selle, et meie oleme veel elus, jääme siin kohal vait. Meie näod tõsinevad. Meie silmad on üllatusest suured ja õige pisut kissis, sest meie huulil ja hingel kibeleb kõiketeadja naeratuse asemel hoopis teistlaadi huvi. Meis pulbitseb mure ja hirm ja, mis seal salata, ka uudishimu. Sest kui keegi oli õnnelikult abielus, siis ei saa see olla õnneliku lõpuga lugu.

Aga see on seda. See on õnnelik lugu. Otsast lõpuni.

Kellele on kõiki neid kirjutatud hingi, mõtteid, mälumänge vaja?

“Aga vaid siis, kui heidame kõrvale mõtte, et töötegemine on vooruslik iseeneses, saame hakata küsima, mida on töös tõeliselt vooruslikku. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Töötamine on vooruslik, kui see aitab teisi.”

David Graeber andis just praegu uuesti kätte suuna, mis eile Sevilla raamatulaada külastamise ajal kuhugi väga kaugele eest ära libises. Kellele on kõiki neid kirjutatud hingi, mõtteid, mälumänge vaja? Üks ilusam kui teine, teine paljutõotavam kui kolmas, kolmas hädavajalikum kui neljas.

Martha C. Nussbaumi “Armastuse teadmine: esseid filosoofiast ja kirjandusest” lehitsesin kaua. Lugesin siit ja sealt, muudkui imetlesin. Suur ja raske, tihedas kirjas, tähtsaid mõtteid ja nimesid pungil. Mul on seda raamatut väga vaja, mõtlesin täiesti tõsiselt.

Ma ei tea, mis seejärel juhtus. Kuid see pidi olema midagi olulist, sest nüüd seisab mu elutoa laual hoopis raamat, mille peale on värviliste trükitähtedega kirjutatud: “Baby-led weaning“.

Omamoodi armastuse teadmine seegi.