Suurte küsimuste aeg

Suurte küsimuste esitamise jaoks pole kunagi päris sobiv, õige aeg. Ma tean seda. Nii et ma küsin neid ühel tavalisel päeval.

Kas sa kujutasid oma elu sellisena ette? Et just nii elad ja teed neid asju, mida teed? Et tunned ja mõtled nii?

Ja kui ei, siis millest sa mõtlesid-unistasid? Millist elu endale ette kujutasid?

Mida sa teeksid praegu, kui võiksid teha ükskõik mida või siis mitte midagi? Kas ja kui palju oleksid-teeksid teisiti? Või mis on sul rahulolutundest puudu, kui päris rahul pole….

Milline on su suurim avastus, õppetund siiani?

Mõtlen, miks ma seda küsin. Sinult ja temalt ja iseendalt. 

Leidmaks kinnitust veendumusele, et elu üllatab meid kõiki? Jah, vist küll. Et üldjuhul on me elus tunduvalt suuremaid, erilisemaid, ilusamaid hetki, kogemusi, inimesi, kui me noorematena unistadagi oskasime; ja me ei osanud unistada paremini, sest me ei tundnud iseennast üldse. Tõestamaks seeläbi kui võrratult põnev ja ilus ja pöörane on me kõigi teekond, ja et selle taipamiseks pole sugugi vaja kiratseda surivoodil. 

Ja samas, miks ma vajan taolisele isenesestmõistetavusele kinnitust?

Kui ma olen aus, üdini aus, siis siin peitub minu ühisosa leidmise vajadus. Püüd, tahe kontakteeruda teisega/teistega. Puudutada. Jagada seda imestust-imetlust iseenda, maailma ja elu suhtes. Jagada meie kogemusi, mis on sisimas väga sarnased ja seeläbi, sõnade abil, hinge avamise teel, me tunnemegi teineteise ära.

Küsin kindlasti selleks, et seista vastu uskumusele, nagu oleks inimestevahelised suhted alati kasu saamise eesmärgist kantud. Tõestada edukalt vastupidist. Sest ma ei küsi töö ega kirjanduse ega teaduse eesmärgil. Küsin isiklikust hinge huvist. Sinu ja sinu loo vastu, mis on ka minu lugu ja seega, räägib meist.

Ja ma tahan väga rääkida meist.

 

Advertisements

Jalg universumi ukse vahel

Danielle Laporte’il oli seljas tumesinine talvejope ja peas hall suusamüts, kui ta meie köögiaknast sisse kiikas. Ma seisin öösärgis ja märgade juustega, ent ikkagi lehvitasin talle ja tegin nägusid, sest arvasin, et ta ei kuule mind niikuinii. Paks klaas oli meie vahel. Tema aga ütles: “You’ve got one quest“, mida ma kuulsin selgelt. Nagu klaasi polekski olnud. Ja võib-olla polnudki enam.

Hetkeks võttis seest õõnsaks, siis rõõmsaks ja seejärel muutus tunne ülevaks. Nagu siis, kui tead, et su jalg on juba mõne universumi ukse vahel ja see uks vajub kohe-kohe täiesti lahti.

Kirjandus on naeruväärne

Lugeda rohkem, kirjutada vähem.

See tarkus on nüüdsest ka minu motoks. Ja mitte ainult sellepärast, et nii mõtles mees, kes võitis äsja 100 000 dollarit oma jutukogumikuga, mida mitte keegi avaldada ei tahtnud. Rida kulutatud uksi, äraütlemisi, vaikust. “Tegemist on keskpärase kirjandusega,” oli ühe kirjastuse asjatundlik vastus ja autori eneseuhkus sai jälle kena hoobi.

Kuni üks toimetaja arvas, et midagi siin siiski vist on ja avaldas. Poolteist aastat hiljem saatis seesama toimetaja raamatu Gabriel García Márquezi nimelisele prestiižikale võistlusele, küll suuremate lootusteta, kuid siiski saatis. Ja mees, keda keegi ei tahtnud avaldada, võitis.

Kirjandus on naeruväärne. Imeline ja naeruväärne.

 

 

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse.

Täna on rahvusvaheline abordi legaliseerimise päev.

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse. Sosistatakse sõbrannale, günekoloogile ja perekonstellatsioonis osalejatele. „See on isiklik teema,“ öeldi varem, samal ajal kui avalikult käisid vihased debatid elu poolt ja elu vastu. Meid sõimati mõrvariteks, samuti avalikult, ent me ise otsustasime oma keha üle, seadus kaitses meid. Olime vabamad kui praegu, kuigi ega seegi vabadus polnud piisav. Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et  esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi, ja teeb naistest endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega kohutav.

Leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe

On täiskasvanud inimesi, kes ei loe raamatuid. Mitte kunagi. Vabatahtlikult. Ma tean seda, olen selliseks aususeks valmis. See ei vii mind endast välja. Suudan seejärel inimesele isegi naeratada ja teema kenasti mujale juhtida. Kuid see, et leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe raamatuid, võttis sõnatuks. Seda ausust oli korraga liiga palju ja naeratamisest ei tulnud muidugi enam juttugi.

Miks, küsisin ma siiralt nagu inimene ikka. Ta ütles, ja tal olid ilusad suured silmad, et teismelisena tundis ta end seetõttu tõepoolest ise ka halvasti, kuid enam mitte. Terapeut aitas ka selle omapära omaks võtta. Tal olla neid veel, kuid meie esimesel kohtumisel ei hakanud ta ennast kohe alasti võtma.

Mis on aga huvitav, on see, et tema raamatukoguhoidja kutsumus seisneb hoopis muus. Arhitektuuris. Samas pisut ka idees, mida raamatukogud endas kannavad.

Ja siis nad räägivad, et ideed ei loe. Loevad küll.

 

Vaimu anatoomia

Raamatukogu uks hakkas just siis kriuksuma, kui algas september, kiire aeg. Kolm meest parandasid seda. Kõige vanem hoidis käsi puusadel ja ainult aeg-ajalt tõstis parema käe nimetissõrme, et noorematele olulisi asju näidata. Uks. Kruvikeeraja. Isoleerlint. Laske noor ema lapsekäruga läbi.

Ma tormasin lastenurga poole läbi juhuslike riiulite. Juhuseid muidugi pole. Mu alateadvus teadis täpselt, et romaanide ja loodusraamatute riiulite asemel on vaja seekord minna vaimsete õpetuste koridori kaudu. Kohe -, kuigi kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et see oli poolkogemata – jäi mu pilk pidama pisikesel paksul raamatul. “Vaimu anatoomia”. See pealkiri oli vastupandamatu nagu selliseid sõnu kasutavad pealkirjad ikka.

Teine raamat, “Küsi Platonilt”, tuli koju kaasa ainult sellepärast, et mu poeg haaras selle viimasel hetkel tagastatud raamatute riiulilt kaasa. See ei tundunud enam mitte ainult kõrvaltvaatajele vaid ka mulle enesele otsekui juhusliku, poolkogemata toime pandud teona. Nii et kõike neid märke arvesse võttes pidi ka see raamat minuni jõudma.

Kui ma tund aega hiljem koju hakkasin minema, polnud uks ikka veel terve. Uks. Võileib. Poisid, vaadake, päike!

Laske noore ema käru läbi!

 

Me ei tunne iseendid üldse

Meie kõige paeluvamad vestlused ja äratundmised leidsid aset pärast süstasõidutundi, alasti olles. Ühel päeval rääkisin talle eriti tundlike inimeste kohta loetud artiklist – et näidata, et olen inimene, kes loeb igapäevaselt spetsiifilistest ajakirjadest huvitavaid artikleid – ja ta ütles, et tema on tundlik. „See pole miski, mis sul on vaid see on miski, mis sa oled,“ ütles ta tõsiselt ja ma jäin tema sügavuse ees sõnatuks. Kaks päeva hiljem rääkis ta rotist, kes võib 18 minutit hingamata olles edasi elada. Ta lootis väga, et teadlased saaksid jälile miks ja kuidas see võimalik on, ning hakkaksid seda inimeste peal katsetama. Ta küsis, kas ma suudan ettekujutada, kui palju tähendaks taoline oskus inimkonnale. Ma ei suutnud. Ma isegi ei teadnud, milleks võiks taoline võime hea olla, kuid ta nägu lõi seda öeldes naerule ja mulle tundus, et olin taas õppinud midagi väärtuslikku. Siis ta ütles, et võib-olla me juba suudame seda teha, lihtsalt me ei tea seda. On nii palju asju, mida me enda kohta ei tea. Me ei tunne iseendid üldse.