Ma kavatsesin kirjutada tänasest hommikust.

Päikeselaikudest seinal. Linnulaulust.

Juuli algusest. Su suletud silmadest.

Väikesest käest, mis otsis unes kodu ja puhkab nüüd mu rinnal.

Täielikust rahutundest. Hinge ilust.

Aga siis tuli Julie Gautier ja näitas valu. Valu ilu. Ja see on tähtis.

Continue reading “”

Advertisements

Mismoodi see naine on naine

Ei piisa ainult märkimisest, et keegi on naine või mees. Või kunstnik või ema. Pole kunagi piisanud. Oluline on tähendada, vaadelda, mismoodi see naine on naine, ja see mees, mismoodi on tema mees. Kuidas, mil viisi(de)l on too kunstnik kunstnik ja too ema me silme ees, kuidas on ta ema.

Mõelda mismoodi me täidame ja näitame oma kehasid. Mismoodi teevad seda teised. Uurida, kui palju on minus sind ja teda ja neid, ning kui palju või vähe on teis(tes) mind.

Me oleme teineteisele peegliks, ja seda me ometi juba teame.

“Kas ma olen naine või mees,” kirjutab Nadia Fusini “tean ma tänu teisele”. Ja mida võime teha, kelleks saada, saab alguse sealt.

Seepärast on oluline aus vaatlemine, kuidas on see naine, keda imetleme või põlgame, naine ja kuidas on see mees, keda imetleme või põlgame, mees. Ja me näeme, jätkab Fusini, et me kõik oleme teatud tüüpi anamorfoos, alati paigast ära, kallutatud.

Kas see naine on enam üldse naine ja see mees mees? Kas see on enam tähtiski ja kui on, siis millise maailmaga suhestumisviisi jaoks?

P.S. Lugesin just Berit Renseri arvustust ja mõtted tõttasid kohe ka valimisvaatleja, vabaduse, lugeja mõistete suunas. Mismoodi olen mina valimisvaatleja, kui ma olen valimisvaatleja? Mismoodi me loeme raamatuid? Kuidas, mil viisil sa oled lugeja, kui sa oled lisaks lugejale ka kriitik?

Mismoodi see vabadus on vabadus?

Kui palju on meis neid ja neis meid, sest me oleme ju peeglid. Kas me pärast sinna peeglisse vaatamist saame öelda, et on tema/nemad ja siis, alles tükk maad pärast (või enne), tuleme meie/tulen mina?

Ja kui saame, siis pole me ikkagi mitte midagi mõistnud.

Suurte küsimuste aeg

Suurte küsimuste esitamise jaoks pole kunagi päris sobiv, õige aeg. Ma tean seda. Nii et ma küsin neid ühel tavalisel päeval.

Kas sa kujutasid oma elu sellisena ette? Et just nii elad ja teed neid asju, mida teed? Et tunned ja mõtled nii?

Ja kui ei, siis millest sa mõtlesid-unistasid? Millist elu endale ette kujutasid?

Mida sa teeksid praegu, kui võiksid teha ükskõik mida või siis mitte midagi? Kas ja kui palju oleksid-teeksid teisiti? Või mis on sul rahulolutundest puudu, kui päris rahul pole….

Milline on su suurim avastus, õppetund siiani?

Mõtlen, miks ma seda küsin. Sinult ja temalt ja iseendalt. 

Leidmaks kinnitust veendumusele, et elu üllatab meid kõiki? Jah, vist küll. Et üldjuhul on me elus tunduvalt suuremaid, erilisemaid, ilusamaid hetki, kogemusi, inimesi, kui me noorematena unistadagi oskasime; ja me ei osanud unistada paremini, sest me ei tundnud iseennast üldse. Tõestamaks seeläbi kui võrratult põnev ja ilus ja pöörane on me kõigi teekond, ja et selle taipamiseks pole sugugi vaja kiratseda surivoodil. 

Ja samas, miks ma vajan taolisele isenesestmõistetavusele kinnitust?

Kui ma olen aus, üdini aus, siis siin peitub minu ühisosa leidmise vajadus. Püüd, tahe kontakteeruda teisega/teistega. Puudutada. Jagada seda imestust-imetlust iseenda, maailma ja elu suhtes. Jagada meie kogemusi, mis on sisimas väga sarnased ja seeläbi, sõnade abil, hinge avamise teel, me tunnemegi teineteise ära.

Küsin kindlasti selleks, et seista vastu uskumusele, nagu oleks inimestevahelised suhted alati kasu saamise eesmärgist kantud. Tõestada edukalt vastupidist. Sest ma ei küsi töö ega kirjanduse ega teaduse eesmärgil. Küsin isiklikust hinge huvist. Sinu ja sinu loo vastu, mis on ka minu lugu ja seega, räägib meist.

Ja ma tahan väga rääkida meist.

 

Jalg universumi ukse vahel

Danielle Laporte’il oli seljas tumesinine talvejope ja peas hall suusamüts, kui ta meie köögiaknast sisse kiikas. Ma seisin öösärgis ja märgade juustega, ent ikkagi lehvitasin talle ja tegin nägusid, sest arvasin, et ta ei kuule mind niikuinii. Paks klaas oli meie vahel. Tema aga ütles: “You’ve got one quest“, mida ma kuulsin selgelt. Nagu klaasi polekski olnud. Ja võib-olla polnudki enam.

Hetkeks võttis seest õõnsaks, siis rõõmsaks ja seejärel muutus tunne ülevaks. Nagu siis, kui tead, et su jalg on juba mõne universumi ukse vahel ja see uks vajub kohe-kohe täiesti lahti.

Kirjandus on naeruväärne

Lugeda rohkem, kirjutada vähem.

See tarkus on nüüdsest ka minu motoks. Ja mitte ainult sellepärast, et nii mõtles mees, kes võitis äsja 100 000 dollarit oma jutukogumikuga, mida mitte keegi avaldada ei tahtnud. Rida kulutatud uksi, äraütlemisi, vaikust. “Tegemist on keskpärase kirjandusega,” oli ühe kirjastuse asjatundlik vastus ja autori eneseuhkus sai jälle kena hoobi.

Kuni üks toimetaja arvas, et midagi siin siiski vist on ja avaldas. Poolteist aastat hiljem saatis seesama toimetaja raamatu Gabriel García Márquezi nimelisele prestiižikale võistlusele, küll suuremate lootusteta, kuid siiski saatis. Ja mees, keda keegi ei tahtnud avaldada, võitis.

Kirjandus on naeruväärne. Imeline ja naeruväärne.