Leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe

On täiskasvanud inimesi, kes ei loe raamatuid. Mitte kunagi. Vabatahtlikult. Ma tean seda, olen selliseks aususeks valmis. See ei vii mind endast välja. Suudan seejärel inimesele isegi naeratada ja teema kenasti mujale juhtida. Kuid see, et leidub raamatukoguhoidjaid, kes ei loe raamatuid, võttis sõnatuks. Seda ausust oli korraga liiga palju ja naeratamisest ei tulnud muidugi…

Vaimu anatoomia

Raamatukogu uks hakkas just siis kriuksuma, kui algas september, kiire aeg. Kolm meest parandasid seda. Kõige vanem hoidis käsi puusadel ja ainult aeg-ajalt tõstis parema käe nimetissõrme, et noorematele olulisi asju näidata. Uks. Kruvikeeraja. Isoleerlint. Laske noor ema lapsekäruga läbi. Ma tormasin lastenurga poole läbi juhuslike riiulite. Juhuseid muidugi pole. Mu alateadvus teadis täpselt, et…

Me ei tunne iseendid üldse

Meie kõige paeluvamad vestlused ja äratundmised leidsid aset pärast süstasõidutundi, alasti olles. Ühel päeval rääkisin talle eriti tundlike inimeste kohta loetud artiklist – et näidata, et olen inimene, kes loeb igapäevaselt spetsiifilistest ajakirjadest huvitavaid artikleid – ja ta ütles, et tema on tundlik. „See pole miski, mis sul on vaid see on miski, mis sa…

Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki

Inimesed ei räägi omavahel enam raamatutest. Nad hüüavad, et loevad aastas 4 või siis 25 raamatut, mis paneb su õlgu kehitama, sest iseenesest, kontekstita ei ole neil numbritel mitte mingisugust väärtust. Või vastavad su ootusi täis küsimusele “Kas sa seda raamatut oled lugenud?” eitavalt (ja sa väga teadlikult ei küsi just enda kirjutatud raamatute kohta,…

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja…

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu. Ja ma leidsin selle. Siin raamatus põimuvad…

Ei, pole lugenud. Jah, enamus inimesi pole

„Ahsoo. Ma loen palju. Kuidas selle sinu raamatu pealkiri on?“ „“Kes kardab Aafrikat?““ „Ei, pole lugenud.“ „Jah, enamus inimesi pole.“ Ja sellele vaatamata toimub 3. augustil Tallinnas “Kes kardab Aafrikat?” 2. osa esitlus.

Ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada

Mina ei suutnud midagi lugeda, kuigi lennukis oli mul jäänud pooleli üks väga põnev artikkel Diogenese sündroomist. Sellest haigusest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, sest see levib elanikkonna seas kulutulena ja ometi ei olla seda väga kerge diagnoosida. No ma ei tea. Kui minu mõni tuttav hakkaks tänavalt asju koju tooma ja ühel hetkel seisaksid…

Riik, kus puudub võimalus armastusele, on määratud surmale

„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi….

Õrnuse õpik vol.4

Nii, ja mis edasi sai, küsiksid siinkohal lapsed ja nende silmades poleks uudishimu ega avastamisrõõm grammigi tuhmimaks muutunud. Nemad, kes nad on alati siin ja praegu, teavad, et see lõbus lugu alles nüüd õieti käima läheb. Ent täiskasvanud, kes me oleme ammu unustanud, milline on elu ja selle, et meie oleme veel elus, jääme siin…

Kellele on kõiki neid kirjutatud hingi, mõtteid, mälumänge vaja?

“Aga vaid siis, kui heidame kõrvale mõtte, et töötegemine on vooruslik iseeneses, saame hakata küsima, mida on töös tõeliselt vooruslikku. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Töötamine on vooruslik, kui see aitab teisi.” David Graeber andis just praegu uuesti kätte suuna, mis eile Sevilla raamatulaada külastamise ajal kuhugi väga kaugele eest ära libises. Kellele on kõiki…