Kui oleme iseenda leidmiseks küpsed

Aegade alguses kattis tervet Euroopat põlismets. See on ilus pilt: kilomeetrite kaupa rohelust, lehtede sahinat ja latvade kahinat, nii kaugele kui silm ulatub. Mulle oleks meeldinud sellises Euroopas elada. Õppida inimesi ja maailma ja iseennast tundma puudest ümbritsetuna, neist läbistatuna. Toetudes valitsenud müütidele, uskudes kümneid jumalaid ja lugedes loodusjälgi, läbides iga eluetapi eel sellega paratamatult kaasneva spirituaalse transformatsiooni vastupidamiseks ettevalmistuslikke rituaale.

Tajudes, et elu on tsükliline, elu-surm-elu, imetlen metsa all toimuvat ning vanade loomade, lindude ja inimeste hingede (ära)minekut ja (tagasi)tulekut. Tean, et meie, inimeste, ülesanne on istutada teistesse inimestesse seeme. Kas, millal ja kuidas ta idanema hakkab, pole enam meie vastutada (see kuulub jumalate, loodusjõudude, elu-surma energiate sfääri, mida me usaldame pimesi) ja seega pole mõtet sellele oma energiat suunata. Meie (au)asi on edasi külvata. Külvata kõrgema sordi seemneid, külvata paremini, teadlikumatena.

selva-negra.jpg

Näen seda kõike nii selgelt, see pole sugugi võõras ja mõtlen, et võib-olla ma elasingi siis…

Ja seejärel mõtlen kohe, siin ja praegu, kui Agnes magab mu süles ja toonekured tiirutavad kummalisel kombel linna kõige tihedama liiklusega tänava kohal, et miks ma ometi ei läinud õppima antropoloogiat. See on mu tänase teadmise juures täiesti arusaamatu. Nii et ikkagi on nii, et teatud uksed avanevad meile alles siis, kui oleme võimelised sealt leitavat mõistma, omandama, edasi viima.

Kui oleme iseenda leidmiseks küpsed.

 

 

Advertisements

Loe, kuula, jaluta

Otsid sügavamat ühendust iseendaga? Teiste inimeste, maailma, eluga?

Loe! “Puude salapärane elu” (Peter Wohlleben)

Kuula! Hiromi Uehara “Place to Be”

Jaluta!

 

Õhus olevad küsimused

Kuidas pääseda sotsiaalmeedia tekitatud/sotsiaalmeedias osalemisel tekkinud tähtsusetuse tundest ja FOMO (fear of missing out) orjusest?

Mis on see tähendusrikas “midagi muud”, mida me otsime astudes seal (ja seega, siin, nüüd ja praegu) valitseva pealispindsuse/banaalsuse/eraldatuse/katkendlikkuse juurest ära/välja?

teatro-accion-taller

 

Sa oled mulle tähtis

Meile öeldi, et mitte kunagi pole olnud nii lihtne mängida teiste eludes olulist rolli. Sattuda nende huviorbiiti, rambivalgusesse. Saada tuntuks, teenida “mitte millegi” pealt tohutuid summasid, ehitada endale mugavalt muretu tulevik. Olla keegi.

Üksteise järel ja üsna ruttu hakkasime uskuma, et siin peitub meie transtsendentsuse vajaduse üks võimalik lahendus. Hetkeks tundsimegi ennast võimsatena, pääsenutena ja seega, õnnelikena. Meie ees avanes uus otsatu maailm, mida oli vaja ilmtingimata asustada, ära kasutada, võtta tasuta pakutust, mis võtta annab. Jätta jälg, sest see maailm kuulub meile.

Kõik uus kuulub meile.

20170924_105924.jpg

 

Järgmisel hetkel, aastaid hiljem jagame nois hiiglaslikes ebaisikulistes meediumites igapäevaselt oma kõige omapärasemaid ja intiimsemaid hetki, jooni, tundeid. Teised teevad sedasama ja tekib läheduse tuttavlik soojus, kuid see pole kunagi täielik, päris ja instinktiivselt automaatselt süüdistame selles iseennast. Peame olema järjekindlamad, kordame meie aja levinumat mantrat, olles iseenda kõige karmim rõhuja. Tuleb olla nutikam kui teised, erilisem, ja uurida süsteemi toimimismehhanisme, et jõuda sinna õnnelikku kohta, mida meile lubati, enne kui teised. Sest kõigile ei jätku.

Ja me jagame veel sagedamini, veel intiimsemaid eluosi, sest me näeme selgelt, kuidas katkematu infojõe voolus kaovad meie piisad kiiresti uute piiskade alla. Me küll lisame uusi ja uusi piisku, aga teiste piisad näivad ikka kuidagi huvitavamad, ilusamad, mõjuvamad. Meis pole jälgegi hirmust, et meid jälgitakse, iga meie viimse intiimse detailini, Big Brother ja totalitarism. Valitseb hoopis jälgimise mõnu: teadmine, et mind vaadatakse ja vaikne nauding, vaadata teisi.

Me pakume oma hinge läbi algorütmide, millel pole tundlikkusest ega teadlikkusest, veel vähem meie erilisusest sooja ega külma. Me pakume ennast turul, kus kõik käib märkamise-märgatuse, mainimisväärse-huviväärse skaalal, ja usume sealt tagasi peegelduvaid tulemusi.

Korraga pole midagi hullemat ja häbiväärsemat, kui jääda märakamatuks, olla nähtamatu. Mind märgatakse, seejärel olen. Terve meie eksistents lööb kõikuma kuni teiste pilk ei tõesta vastupidist. Kuid teiste pilgu endale meelitamine on iga päevaga aina raskem. Aina rohkem ja rohkem inimesi – alustades poliitikutest kuni aktivistideni välja, seal vahepeal kõik digitaalse maailma loomingulised töötajad – võistleb avalikkuse tähelepanu eest, mida on vähe ja mis on limiteeritud.

Time is money.  Attention is money.

Pidev või(s)tlus tähelepanu pärast tekitab stressi, ärevust ja meeleheidet, mida isegi üksikud tipphetked mitmekümne “meeldimise”, sõbralike kommentaaridega (kui mulle ikka mu sõbrad ütlevad, et ma olen andekas, siis ma olen õigel teel) ja “jagamise” näitajatega ei suuda hajutada.

Kõike seda on vähe. Kõik see on tühi. Ei toida.

Tajume intuitiivselt selle, milles ihu ja hingega osaleme, banaalsust ja pealispindsust, kuid me ei oska sellele veel nime anda. Proovime küll kirjeldada seda, mis toimub ja mille taha hinge tõmbamiseks varjuda, ähmaste iroonia, huumori, sarkasmi hoogudega, kuid katsed tunnustuseturul osalemist külmalt kontrollida ja oma huvides/kasumi eesmärgil juhtida, osutuvad varem või hiljem (ja tavaliselt hiljem, sest sõltuvuses on aju, mis on seesama vahend, millele oleme panustanud pääsemise) kasutuks.

Ja siis sa otsustad loobuda. Sest meedium pole soe. Sest ta ei puuduta sind sügavalt, tähendusrikkalt.

“Anna-Maria, sina ja su mälestused, on meile tähtsad,” ütleb värviliste õhupallide saatel meedium mu erameilis kõigest kaks päeva pärast seda, kui olen meediumi ukse täielikult sulgenud. Ta ütleb seda, sest tema veenidesse on läbi numbrite ja tähtede külma kombinatsiooni sisendatud, et just see on see, mida me kõige rohkem kuulda tahame. Et me oleme kellegi jaoks tähtsad. Et meie mõtted ja tunded ja soovid ja vajadused on kellegi jaoks olulised.

Nii see on, aga mitte sedasi. Mitte sel viisil, selle hinnaga.

 

 

Mismoodi see naine on naine

Ei piisa ainult märkimisest, et keegi on naine või mees. Või kunstnik või ema. Pole kunagi piisanud. Oluline on tähendada, vaadelda, mismoodi see naine on naine, ja see mees, mismoodi on tema mees. Kuidas, mil viisi(de)l on too kunstnik kunstnik ja too ema me silme ees, kuidas on ta ema.

Mõelda mismoodi me täidame ja näitame oma kehasid. Mismoodi teevad seda teised. Uurida, kui palju on minus sind ja teda ja neid, ning kui palju või vähe on teis(tes) mind.

Me oleme teineteisele peegliks, ja seda me ometi juba teame.

“Kas ma olen naine või mees,” kirjutab Nadia Fusini “tean ma tänu teisele”. Ja mida võime teha, kelleks saada, saab alguse sealt.

Seepärast on oluline aus vaatlemine, kuidas on see naine, keda imetleme või põlgame, naine ja kuidas on see mees, keda imetleme või põlgame, mees. Ja me näeme, jätkab Fusini, et me kõik oleme teatud tüüpi anamorfoos, alati paigast ära, kallutatud.

Kas see naine on enam üldse naine ja see mees mees? Kas see on enam tähtiski ja kui on, siis millise maailmaga suhestumisviisi jaoks?

P.S. Lugesin just Berit Renseri arvustust ja mõtted tõttasid kohe ka valimisvaatleja, vabaduse, lugeja mõistete suunas. Mismoodi olen mina valimisvaatleja, kui ma olen valimisvaatleja? Mismoodi me loeme raamatuid? Kuidas, mil viisil sa oled lugeja, kui sa oled lisaks lugejale ka kriitik?

Mismoodi see vabadus on vabadus?

Kui palju on meis neid ja neis meid, sest me oleme ju peeglid. Kas me pärast sinna peeglisse vaatamist saame öelda, et on tema/nemad ja siis, alles tükk maad pärast (või enne), tuleme meie/tulen mina?

Ja kui saame, siis pole me ikkagi mitte midagi mõistnud.

Õnneliku ühiskonna valem

Uut maailma on raske luua, sest maailma korrata on palju kergem. Nii et me ei peaks enda vastu nõnda karmid olema ega heituma sellest, et leiame end iga aasta jaanuaris praktiliselt samast kohast.

Isegi virtuaalne maailm on uus vaid pealtnäha. Teistsugune vorm, ESTeetika, teistsugused (kuigi mitte päris võõrad) oskused ja teemad, ent eetika on seesama kapitalismi eetika, mis alati.

Ja see pole sugugi meeldiv tõdemus.

20171028_161742-e1514999005624.jpg

Meile öeldakse, et oleme tänu sotsiaalmeediale vaba(ma)d ja lähemal oma soovide täit(u)misele (ükskõik kas inimsuhete loomise-hoidmise, sissetulekute omamise-suurendamise või loomingulisuse tunnustamise-märkamise osas), kuid see on samasugune illusioon kui tõotatud maa müüt. Seda ei juhtu kunagi.

Virtuaalmaailmas kehtivad samasugused infomullid ja väärtushinnangud, sama vanad tuttavad võimuhierarhiad ja koos nendega, samad eelarvamused ja stereotüübid, mis reaalsuses (kuigi, jah, ma tean, et aina raskem on eraldada ühte teisest, sest võimatu on tõmmata joon kuhugi, kus kattuvad kümned eludimensioonid, ja ega neid jooni-piire-jaotusi pole tark tõmmata niikuinii).

Näiliselt muidugi see nii pole. Näiliselt oleme kõik pakutud avaruse ees ja infomüra sees võrdsed, olla Me Ise.

Ja see ongi probleem. Meie pimedus.

Virtuaalmaailm on võimu uus, külgetõmbavama välimusega asupaik. Ruum, kuhu meid meelitatakse, kuhu tahame kuuluda ja kus pannakse paika meie tagasihoidlik koht maailmas. Statistiliselt. Meie eksimused ja meie võidud. Meie valguslaigud ja varjud ja ihad.

Sotsiaalmeedia määrab läbi teiste hinnangute meie väärtuse (ilu, tarkuse, vaimukuse, andekuse, asjakohasuse, praktilisuse jne) ja asukoha (arvamusliider, eeskuju, grafomaan, mõtleja, kirjanik) lõputute pingeridade pingereas.

Ja sotsiaalmeedia pingerida väsitab, sest teistega võistlemine väsitab. Alati.

Me võistleme nähtavuse, meeldimise, märkamise ja helgema tuleviku nimel, mis aga ei saabu kunagi. Ei saagi saabuda, sest ei võistelda millegi “nimel” vaid ikka teis(t)e “vastu”. Selline mõttelaad pole jätkusuutlik ega eluhoidev. Pole eetiline.

See ongi õnneliku ühiskonna valem: asendada meie suhted kapitalistliku võistlemise asmel koostööga, empaatiaga, teise nägemise-väärtustamise-austamisega lihtsalt sellepärast, et ta on. Sest pole olemas õnnelikke paare, kogukondi, ühiskonda.

On õnnelikud inimesed, kes moodustavad õnneliku suhte, kogukonna, ühiskonna.

 

 

 

Pane silmad kinni ja sa näed

Elu ei võta sult midagi ära; elu vabastab sind asjadest ja suhetest. Valest suunast, segajatest, liigsest edevusest.

Seoste nägemiseks peame olema vabad ja tähelepanelikud. Pane silmad kinni ja sa näed.

Näed, et sulle juba anti kõik. Sul on süda ja aju ja hing ja vaim.

Näed, et selles, mis on, pole eksimusi ega valearusaamu, sest sa ei saa anda seda, mida sinus pole. Otsida väljast seda, mida sa ei suuda leida seest, põhjustab alati kannatusi.

Kui sinus pole rahu, on rahu saavutamine maailmas viljatu. Kui sa pole õiglane, nõuda õiglust on kasutu. Kui sinus pole rõõmu, oled lõplikult eksinud.

Pane silmad kinni ja sa näed, et oled elu ise.

Nii et tee ja ütle ainult seda, mis on armastus, ja sa saad kõik. Sest kõik, mis su jaoks on mõeldud, jõuab su juurde. Jõuab õigel ajal. See on elamise viis.

Sest kui me ei anna seda, mis meis on, raiskame elu. Aga elu on püha.

Meie oleme pühad.

Foto: Dori Romera