Ta ei tea, kes on see Ülle

Olen selle üle nüüd mitu päeva pead murdnud, ja lõpuks tabasin ära: kuigi vaid väga ähmaselt, meenutab Daina mulle Kauksi Üllet. Nii see on. Siis kui Ülle veel noor ja heledapäine oli ja tuli lagedale selliste väidetega, et loomad on talle rohkem toit kui sõbrad ja et ta armastab seetõttu põrsaid ja lambatallesid, kuigi mõni tark kiuslik kass on ka meeldinud. Ent kass ei tohi Ülle oma olla. Sest omasid sa, jah, nahka ju ei pista. Või siis seda, et hasartmänge Ülle ei mängi. Aga mitte moraalsetel veendumustel, vaid seetõttu, et ei saa seda endale lubada.

Ma tahaksin seda leidu Dainaga jagada ning vahelduseks ugandalastes kahtlustamisele ja demokraatial silma peal hoidmisele hea kõhutäie koos naerda, kuid ma kardan, et ta ei pruugi taolises kummalises seoses midagi vaimukat leida. Ta ei tea, kes on see Ülle ja ta ei taha teada, miks ma arvan – kuigi ma nii ei arva aga mulje oleks küll selline, et täpselt seda ma silmas pean -, et temas avalduksid koheselt mängur ning kassisööja, kui ta teel ei seisaks teatud praktilisi tõkkeid. Ma pole isegi enam kindel, et see avastus väga vaimukas on. Meil on pikk päev selja taga, mis pole veel sugugi läbi, ja ma olen väsinud ja näljane. Need faktorid häid nalju ei loo.

Tsitaat

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja kulude vähendamise tulitaval teemal või lapata sotsiaalmeediat. Arvatavasti on sellest kõigile rohkem rõõmu. Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus, vaid teeb meid vabaks kogu aeg. Neil pole raamatute jaoks enam elus kohta.

Jah, taolisi mõttepärleid võis mu kirjutistes kohata, ent nüüd on ka see läbi.

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.

Ja ma leidsin selle.

Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Raamatuesitlus 3. augustil Tallinnas

Tsitaat

Ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada

Mina ei suutnud midagi lugeda, kuigi lennukis oli mul jäänud pooleli üks väga põnev artikkel Diogenese sündroomist. Sellest haigusest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, sest see levib elanikkonna seas kulutulena ja ometi ei olla seda väga kerge diagnoosida. No ma ei tea. Kui minu mõni tuttav hakkaks tänavalt asju koju tooma ja ühel hetkel seisaksid tal seina ääres neli katkist jalgratast, kaksteist vildakat tooli ja hiiglaslik puhvetkapp, siis ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada. Ma teaksin kohe, et tegemist on Diogenese sündroomiga, ja hakkaksin tegutsema. Ma küll ei tea, millised oleksid esimesed sammud, sel kohal jäi mul artikkel pooleli, ent niisama käed rüpes ma ei istuks ega arutaks, et kas on tegemist prügiga või mitte.

Tsitaat

Riik, kus puudub võimalus armastusele, on määratud surmale

„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi. Mõelge sellele! See on hullumeelsus! Ei, parem ärge mõelge!“ lõi ta käega ja saali läbistas naerukahin.

„Selleks et saaksime vabalt otsustada indiviidina, vaba rahvana, on alternatiivide olemasolu ja nende tundmine hädavajalik. Nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest riik, mis on vaene, kuid kus peale selle puudub võimalus vabale armastusele, pole mitte ainult igav – see on määratud surmale…” 

Tsitaat

Kas me teame, kuhu me teel oleme?

Me oleksime pidanud varem sekkuma – ja ma kasutan siinkohal mitmust oma heatahtliku loomu pärast, kuigi on selgemast selgem, et see oli Daina kui logistika eest vastutaja ülesanne taibata, et asi kiskus viltu juba esimesest hetkest peale. Oleksime pidanud olema tähelepanelikumad, kontrollima, juhendama täpsemini, paremini. Ärkama unelemisest juba siis, kui Charity küsis suunda kolme lapsega heinamaale siirduva naise käest, kes pärast mõttepausi, mis oli ilmselgelt liiga pikk, juhatas meid vasakule ja kui tükk aega hiljem polnud otsitud teeotsa mitte kusagil näha, pidasime kinni vanema jalgrattaga mehe, kelle päevinäinud pintsak läikis päikese käes võidunult ja kes mõjus seetõttu kohe tunduvalt usaldusväärsemalt, hakkas pead raputama ja meid tagasi paremale suunas. Või vähemalt siis, kui iga Daina aina enam murest kantud küsimusele: “Kas me teame, kuhu me teel oleme?” – taipasin kohe, et ka tema kasutas mitmust lingvistika asemel psühholoogiast lähtudes ja nii võimalikku konflikti juba eos ära hoides, ent oli ilmne, et küsimus oli mõeldud sina-vormis ja suunatud otse Charityle – vastas Charity, et teame küll, samuti mitmuses, kui ometi oli selgelt näha, et ka temal pole õrna aimugi.

Tsitaat

Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele

Lõpuks läksime siiski ka meie magama. Pugesime oma uhkesse laia voodisse puhkides, silmi pööritades, pead vangutades, mõlemad oma õigsuses veendunud, uhkused haavatud, südamed krimpsus. Me ei kavatsenud alustada jalgratta leiutamist otsast peale, kombata üksteise piire, panna paika just meie suhtes kehtivad reeglid. Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele. Nüüd vaid mudime stressipalle kraadi võrra tugevamalt. Seepärast käsi ei tõusnudki, et Franki poole sirutuda. Ta oli muu tegevusega hõivatud. Keerasin hoopis demostratiivselt selja ja teesklesin uinumist hoolimata meie omavahelisest kokkuleppest mitte kunagi jääda magama vihastena. Või just sellepärast. Kes seda teab, kui ollakse nii keerulise hingega inimene…

Me mõlemad tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju

„Ma tegin enne nalja.“

„Ma tean.“

„Ma mõtlen seda, et abielu oleks justkui viga.“

„Ma tean.“

„Tegelikult ma ise alles hiljuti lõpetasin ühe väga pikaajalise kooselu. Nii et praktilist vahet pole. Ka mina teen selliseid vigu.“

Siin see on. Minu poole väljasirutatud ürgne käsi. Daina hakkab naerma ja mina hakkan naerma ja me naerame koos, kui ma end jälle sirgeks ajan. Tundub, et me mõlemad tõepoolest tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju. Avastada, kuidas me oma teistes eludes, neis, mis olid enne siinset hetke ja jätkuvad pärast, ühtaegu nii erinevad ja sarnased oleme. Nüüd võiksin talle rääkida Bwindi rahvuspargi gorilladest ja Bunyoni saarel veedetud võluööst. Ja Mukono naistegrupist. Tema tunnistaks, et ta tegelikult elab hoopis Pariisis ja jutustaks oma vallatust elust seal, kõigi pikantsete detailidega, ja võib-olla mainiks oma juustukirge.

Tsitaat

Nii need suhted on

Ta sõnad ajasid mind naerma, kuigi minul ei olnud kõik hästi. See pole õiglane, muidugi pole see õiglane, nutta praegu siin, temaga loodud uue elu juures, teise elu, teise armastuse, Tema pärast. See järjekordne eluline ülekohus ajas meid aga veelgi rohkem itsitama. Ja nõnda me nutsime ja naersime juba koos, läbisegi. Ei saanud aru, kus algas üks ja lõppes teine. Seejärel imetlesime ja imestasime, et kuidas see elu ikka selline on. Ja kui täiuslik on ikka inimkeha. Ja kui mitmekihiline see inimhing. Siis Frank juba teadis, et minu hing on väga keeruline, ja seetõttu teda toimuv ei üllatanudki, mis omakorda avas minu jaoks tema isiksuse sügavused. Nii need suhted on. Ja aeg seisis ja samas tormas tuhatnelja edasi ja tagasi. Me olime siin ja seal, olime minevikus ja olevikus ja tulevikus korraga. Koos jätkus meid igale poole. Terve maailm, terve kosmos oli korraga siia tuppa, siia voodisse, siia, meie kahe väikese inimese peopesadesse kogunenud ja pulbitses, tuksles, võbeles võimsa leegina.