Raamatud

Värskelt ilmunud:

kes-kardab-aafrikat2_kaas-220x310.jpg

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.
Ja ma leidsin selle.
Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Kuula raamatut: järjejutt Kuku raadios või siin

“See oli kui noahoop mu rinda, otse kaitseta hinge sügavusse…”

Brittide üle ei tohi mitte keegi naerda…

Goodreadsi arvustused

Lõike raamatust Petrone Prindi lehelt

Sel aastal ilmunud:

kaas-eesti-veri

“See on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik. Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega.” 

(Eeva Ligi, 35-aastane poliitiliste kõnede kirjutaja, kelle isiklik elu on ühe meeletu eksperimendi tõttu karile jooksnud jooksmas)

See on lähituleviku Eesti, kus noor peaminister keelas esimese asjana ära raseduse vabatahtliku katkestamise. Enam hullemaks minna ei saa, arvavad Eesti elanikud, kuid küünikud vastavad, et saab küll. Hullemaks saab alati minna, ja lähebki.

Blogis kõik lõigud “Eesti veri” sildi alt

Lihtsameelne flanöös raamatust ja Pino loost

Blogija Mae romaanist “Eesti veri”

Goodreadsi arvustused

Tutvu sisuga!

1.peatükk ajakirjas Looming (august, 2016)

Jüri Pino lugu endast ja siis natuke minust ja veidi ka raamatust

Varem ilmunud:

kes_kardab_aafrikat-220x320

Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.

Kuula raamatut: järjejutt Kuku raadios

“Kes kardab Aafrikat?” 1. osa (2011, Petrone Print)

minu_hispaania_uus-220x322

Minugagi juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.

“Minu Hispaania” (2008, Petrone Print)

One thought on “Raamatud

  1. Pingback: Kas nii suur armastus võib tõesti otsa saada? Võib. Ja siis sa tahad ära minna | Anna-Maria Penu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s