Teine viis öelda “ma armastan sind”

Me ootame õhtuvaikust, nädalalõppu, puhkust, palgapäevi ja keerame kalendrilehti nii hoogsalt, et unustame elada. Näiteks mina täna, siin ja praegu, kui mängime E-ga raamatukogu. Võtame raamatud riiulist välja, asetame põrandale hunnikusse ja paneme riiulisse tagasi. Neist ühtegi kordagi avamata.

25 837 korda.

Ma pööritan silmi, püüan E-d veenda, et mu jalad surid juba pool tundi tagasi ära, sest mu mõtted keerlevad hoopis lõunasöögi ja alustatud Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” ümber, kuid ta raputab rahulikult pead ja jätkab lugudest Pisa torni ehitamist.

Sel hetkel meenub mulle, et sügav, tingimusteta armastus on parim, mille saame oma lastele maailma kaasa anda, ja su ees säravale hingele täielikult pühendatud tähelepanu on armastus. Nii ma võtangi järjekordse raamatu.

25 838 korda.

Sest see on teine viis öelda “ma armastan sind”.

 

Advertisements

Märkide lugemisoskus

Kõigepealt oli valge liblikas.

Me veetsime siseõuel aega nagu tavaliselt: A tukkus päikese käes, E riputas tolmulappe kuivama ning mina istusin pea kuklas ja jälgisin valgete pilvepallide kerget triivimist. Hommikune uudis hõljus sarnaselt mitme universumi, mitme elu vahel. Ta juba oli siin ja samas ei olnud ka. Tõsiasi oli teada, ent tundeid, mõtteid oli raske määratleda, paika panna, sest kõik näis sama, kuigi kõik oli juba jäädavalt muutunud. Seepärast ma pilvi nii ennastunustavalt vaatlesingi. Nagu šamaan. Neis peitub alati mingi teadmine, muster, tarkus.

Sel hetkel ilmuski valge liblikas. See oli erakordne, sest meie praeguses majas, mis asub keset linna, pole liblikaid kunagi näha. Ta tuli otsejoones minu poole, puudutas mu õlga, kaks korda, tiirutas üles-alla, joonistas õhku lõputuse märke. A tõstis pilgu ja võttis jahiasendi, E kiljatas rõõmsalt, sama rõõmsalt kui mina, enne kui valge ime ära kadus. Ma teadsin kohe, et see on märk. Ma ütlesin seda ka E-le ja A-le, et see on hea märk, sest valge on taevajumalanna värv.

Päev hiljem tuli järgmine.

Continue reading “Märkide lugemisoskus”

Näha kuud

Ma jooksin kuu poole. Ajasin teda rõõmusegaselt, kummikutes ja villases mantlis, mööda metsi ja lagendikke taga. Nüüd oli ta vajunud metsateed ääristavate puude vahele ja ootas öise tee otsas.

Kuu oli hiigelsuur ja hõbedane. Võbelevate piirjoontega. See polnud kummaline, sest terve maailm oli kuuvalgusest pimestatud. Ei mingit optilise illusiooni ega lendava kujutlusvõime selgitust.

Me lihtsalt ei näe asju sellistena nagu nad on vaid sellistena nagu oleme meie.

Continue reading “Näha kuud”

Meie sisemuse groteskne peegeldus

Valus on maailma vaadata.

Väga valus.

Ja kui avanev pilt ongi meie sisemuse groteskne peegeldus… sest see, mis toimub meie sees, on varem või hiljem ka väljaspool näha… kui see on tõsi kasvõi osaliselt… kasvõi ainult sellest, mida tähendab meie igapäevane hirmpikkade tööpäevade järgi seatud perekondade elukorraldus… ja mida tähendavad meie teisi alavääristavad, rassistlikud, seksistlikud kommentaarid, siis olgem julged ja vaadakem läbi pisarate, raevu ja valu iseendale otsa… ja seejärel üksteisele. Sügavalt, lahtise südamega. Ja tunnistagem, et me oleme ka sellised. Mõneti, osaliselt, vahete-vahel või täielikult.

Me oleme ka sellised.

Continue reading “Meie sisemuse groteskne peegeldus”

Külma tule tarkus

Ta küsis, kas ma tahan töötada oma külmetusega. Teada, mis peitub sümptomi taga. Ma muidugi tahtsin, ja tema teadis, et ma muidugi tahan, nii et seda naeratust, mis ta näole seejärel koheselt ilmus, oleks väga kerge pidada üleolevaks. Kuigi see seda polnud. Ta ei ole seda tüüpi inimene.

See viimane lause on märkimisväärne, sest mul pole aimu ka milline inimene ta on. Tunnen teda täpselt 54 minutit ja 23 sekundit. Ja seda on lõplikku väite tegemiseks ilmselgelt vähe. Kas üldse eksisteerib mõne kellegi kohta käiva väite tingimatust toetavat ajaühikut? Kas saab öelda, et me tunneme kedagi täielikult, kui me ei tunne iseennastki ja vajame oma külmetuse tagamaade uurimiseks teise abi?

Niisiis, ma sulgesin silmad ja läksin vasaku nina poole ja kipitava kurgu kaudu külmetuse sisse. Ta palus mul keskenduda kurgule: mida ma tunnen, mida kuulen, mida näen. Continue reading “Külma tule tarkus”

Hääle ja keha tarkus

Mu keha nõuab tavaliigutuste, kammitsetud, ontlike piiride ületamist ja seetõttu tantsin juba paar nädalat aafrika hõimutantse. Taon jalgu jõuga vastu maad, terve keha võbisemas, otsekui suruksin oma juuri sügavamale, tugevamalt, kindlamini. Pea vajub kuklasse, avades sel viisil südame ja kõri tšakrad, nad on nüüd pärani lahti, ning mu käed, oh, mu käed, mis on kerged ja üheaegselt tugevad, tõusevad taeva poole. Ma tantsin ennastunustavalt, sest see on ainuke viis kuidas tantsida üldse, ja mu rindkere viskub ette ja taha, paremale ja vasakule, üles ja alla.

Tantsijanna

Jah, nii nagu šamaanid enne vaimudega kohtumist, olen ma sel viisil väga lähedal muutunud meele seisundile. Puudutan seda maad, kuhu nüüd püüdlen.

Kuid eile, joogatunnis mantraid lauldes ja poose tehes, tundsin, kuidas ka hääl mu rinnus on niivõrd suureks paisunud, et on võimatu teda peatada. Ja ei peagi. Häält tuleb teha. Las ta pääseb valla ja laulab ja hõiskab ja vuliseb kuhu soovib või kuhu peab minema. Ma järgnen talle julgelt, sest usaldan hääle tarkust.

Usaldan oma hääle ja keha teadmisi. Usaldan nüüd neid, keda nii kaua olen teisejärguliseks pidanud. See on vabastav tunne: olla jälle õpilane, olla nii lähedal iseendale.

Avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor

Tegevusel, millele ma kogu hingest pühendun, pole veel nime. Nii et ma ei tea mille jaoks ma seda õppima hakkan. Mille jaoks ma neid uste sulgemisi, välja astumisi, eemaldumisi, sisemist uurimustööd, puhastumist teen.

Tean ainult, et pean seda kõike tegema. Ja sinna minema, seal kohal olema. Oodates kõike ja samas mitte midagi. Olles avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor nagu vastsündinud ikka.

Ja sellest piisab. Peaks alati piisama.