Eestluse ühisteadvus

Kui ma nüüd mõtlen ja räägin Eestist, räägin ja mõtlen ma meie ühisteadvusest. Sügavast kollektiivsest energiaruumist, milles me alaliselt osaleme hoolimata sellest, et elame füüsiliselt mujal. Ja me osaleksime selles isegi siis, kui me ei kirjutaks eesti keeles ridagi ega hoiaks Eestimaal elavate pereliikmete, kolleegide ja sõpradega ühendust. Me teeme seda ka siis, kui räägime…

Nagu mustlased

Me tulime mööda Montserrat Caballé tänavat. Ma kandsin unist Erikut süles ja lükkasin samal ajal vankrit, milles magas Milo ning kelle jalgadel seisis omakorda vaevu-vaevu tasakaalu hoidev Eriku mootorrattas. Nagu mustlased, mõtlesin muiates. Ma olin ainus, kes astus laste ja kuhjaga käru lükates mööda teed, aga ikkagi mõtlesin, et “nagu mustlased”. Tänava lõpus, alatasa tühjana…

Meie suurim hirm

Liiga palju suuri naisi elavad väikest elu. Oma suurte kätega küpsetad sa teistele päevast-päeva tillukesi toite, sest tähtsustada menüü planeerimisele, ostmisele ja valmistamisele kuluvat aega ja tööd olla naeruväärne nii et sa ei tee seda. Oma suurte rindadega täidad sa teiste kääbusfantaasiaid, kuid toita inimhingi olla intiimne teema, mida avalikus kohas pole vaja demostreerida nii…

Raske on vaadata neid, kellel pole

Okupa perekonna isa istus hõivatud maja trepil, kui ma Miloga jalutamast tulin. Hallisegused juuksed, kortsud silmanurgas, kanep huulte vahel. Nägin esimest korda ta lokkides halli ja neid kortsukesi väsinud silmade juures, mis tegid ta minu sarnaseks. See taipamine ehmatas. Pärast autode põletamisjuhtumit vaatan teda ja ta perekonda teisiti. See on tõsi. Vaatan päriselt, siira uudishimuga…

Emadused

Sa küsisid emaks olemise kohta. See võis olla 2 päeva või 2 nädalat või 2 kuud tagasi, ma ei tea enam. Aeg on lakanud olemast lineaarne, süstemaatiline. Nüüd kihutab ta pidevalt tuleviku suunas, sest jälle on neljapäev ja juba on juuni, ent mina leian end sageli aeglaselt, raskete jalgadega luusimas minevikus, et taibata, et näha…

Sa tegelikult ei tea

Sa kirjutad ja räägid embrüost nagu mina võiksin kirjutada ja rääkida Pluutost. Vahe on selles, et kuna ma ei ole astrofüüsik ega pluutolane, siis ma ei tee seda. Vähemalt mitte tõsiselt esitatud arvamusavaldusena ja jätan teema teadlikumate inimeste kätesse. Ent sind see ei takista. Sa kirjutad kehalisest enesemääramisõigusest ja loote eluõigusest bioeetika võtmes ning munaraku…

Sa pole hea isa

Vägivaldne mees ei ole hea isa. Punkt. Ei mingit ” aga naine ju ise…” või ” tööl on ta oma ala ekspert…” või “alkohol, meedia, vaimuhaigus ajasid ta segi…”. Ei, ei, ei! Vägivaldne – psühholoogiliselt, füüsiliselt, seksuaalselt ja/või vaimselt vägivaldne – mees ei ole mitte kunagi – mitte kunagi ja mitte mingisugustes tingimustes! – hea…

Enamus naistel on enne sind teisi

Nad ütlevad, et me pole usaldusväärsed. Et me valetame ja petame. Manipuleerime. Seepärast meie sõnad ei loe ja meile tuleb piirid peale panna. Ma ei saa aru, mida nad selle all mõtlevad, sest mina rääkisin sulle algusest peale kõigest. Kohe kui sa esimest korda küsisid, kas sa ikka oled esimene või oli enne sind teisi,…

Rumaluse definitsioon

Rumal pole see, kes pole kursis päevauudistega ja ei oma arvamust järjekordse valitsuse järjekordse koalitsioonileppe mõne aspekti kohta. Rumal on see, kes ei mõista niivõrd erakordsete elusündmuste nagu rasedus, sünnitus, pikk ja raske haigus, lein või näiteks surm potensiaali meie kui kogukonna teadvuse ja teadlikkuse avardamisel, ning lükkab universaalsed kehalised kogemused silma alt ära, tahatuppa…

Süüdi oled sina, laisk inimõiguslasest diivaniaktivist

Üks kirjutab Twitteris, ja ma ei ole Twitteris vaid looduses, aga seda ma tean, et paremäärmus aitas vasakpoolsetel võita, ja need neli sõna hargnevad 10 minutiga läbi 10 000 tviidi, sest muidugi see üks pole lihtsalt üks vaid staarajakirjanik Jordi Evole, aga need sõnad on lihtsad ja ilmselged, liiga lihtsad, liiga ilmselged Evole kohta, kuid…

Jõuetus on subjektiivne tunne

Tõeline tugevus on rahulik. Tal pole vaja ennast kuidagi erimoodi näidata või teistele tõestada. Kõik ümberringi teavad, näevad, tunnetavad seda niisamutigi. Teeselda on võimatu, sest tõeline tugevus lihtsalt on. Või ei ole. Ähvardused, sõjakus, ülbitsemine on tugevuse jäljendamiskatse. Mask. Püüd olla keegi, kes sa pole, kelle olemust sa ei tunne. Ja siin pole mingit pistmist…

Võidavad need, kes võidavad alati

Ilma individuaalse ja kollektiivse sisetööta on välist ehk poliitilist muutust mõttetu loota. Ajalugu ei kordu mitte mõne vankumatu loodusseaduse tõttu, vaid sellepärast, et teadlik töö iseenda haavade ja varjudega lükatakse pidevalt tahaplaanile, jääb tegemata. Me ei pea meie vaimset ja emotsionaalset tervist ja mälu oluliseks, kui see on kõige olulisem asi üldse. Kõige alus. See…