Trauma sümptomid

Su käed ja jalad on külmad, sest su keha tajub ohtu. Külmusest hoolimata sa higistad, sest sa ei tunne ennast turvaliselt. Sa värised, sööd magusat, jood alkoholi, nutad südantlõhestavalt, neelad telesaateid, istud sotsiaalmeedias, suitsetad ja vihastad nii et silme eest must, sest sul on hirm. Su keha räägib. Püüab ellu jääda. Ja sa juba tead,…

Eestluse ühisteadvus

Kui ma nüüd mõtlen ja räägin Eestist, räägin ja mõtlen ma meie ühisteadvusest. Sügavast kollektiivsest energiaruumist, milles me alaliselt osaleme hoolimata sellest, et elame füüsiliselt mujal. Ja me osaleksime selles isegi siis, kui me ei kirjutaks eesti keeles ridagi ega hoiaks Eestimaal elavate pereliikmete, kolleegide ja sõpradega ühendust. Me teeme seda ka siis, kui räägime…

Eesti

Ma vaatasin mujale ja unustasin sinu. Ma ei näinud, et sul oli valus. Et need olid sinu pisarad, mis mu hinge märjaks tegid. Ma ei teadnud, et võid mind taga nutta nagu teevad seda emad. Et vaatad mu pilte, ja loed mu kirjutatud sõnu, nagu teevad seda isad. Uhkelt, õrnuse ja pitsitava valuga. Ma vaatasin…

Murtud südame energia

(124 736 kinnitatud juhtumit, 11 744 surma) Ma olen hakanud päevi tunnetama. Ma ei ütle enam, oh, juba on laupäev, sest see ei ütle midagi. Selle asemel kuulan hommikul oma hinge-keha, loen loodusmärke, ja päev saab mäeenergiaga või hoopis emakaenergiaga päevaks. See on kõnekam, ehedam, ausam viis ajavees voolamiseks. Sellises nimetamises on vägi. Täna on…

Hispaania karantiinipäevik 7

(28 572 kinnitatud juhtumit, 1720 surma) Me oleme elus. Me oleme terved. Me oleme koos. See kõik on märkimisväärne; sellest piisab. Eriti ajal, mil mitte ükski neist seisunditest pole iseenesestmõistetav. Teisisõnu, alati. 

Hispaania karantiinipäevik 6

(24 926 kinnitatud juhtumit, 1326 surma) “Issi, kas sa oled vihane?” “Hmh…” Me istume Erikuga köögilaua taga samal ajal kui Javier valab endale hommikukohvi. Selja tagant näeb ta oma sassis juuksepahmaka ja vana pidžaamaga välja nagu kuivand mänd. “Miks sa vihane oled?” uurib Erik siira uudishimuga. Sest meie uue kodu ostu-müügilepingu allakirjutamine lükati edasi teadmata…

Hispaania karantiinipäevik 2

(11 178 kinnitatud juhtumit, 491 surma) Miski pole see, millena see pealiskaudsel vaatlusel näib. Mitte miski. Lapsed ei tohi õue jooksma minna ega mänguparki mängima ega kooli, kuid meil on lubatud sõita kodust tööle ja töölt koju. Kui sul on töö, mis on eriolukorras asendamatu, siis saab sinust kangelane. Lapsed joonistavad vikerkaari ja kell 22…

Hispaania karantiinipäevik

(7753 kinnitatud juhtumit, 288 surma) “Miks me õue ei saa minna?” “Sest õues on Koroonaviirus.” Erik vaatab aknast välja. Ta juuksed on pikaks kasvanud, tukk kipub silma, aga probleem pole juustes. “Ma ei näe teda,” nendib ta ja jääb mind vaatama. Ma ootasin seda vastust nii et ma noogutan. “Miks ma teda ei näe?” Sest…

Valgusemad

Me oleme valgusemad inimkehas (ja mitte sugugi ainult valgusinimesed emakehas). Kehas, mis kogub infot, muundab energiaid, registreerib toimuvat, opereerib teadmistega. Kogu aeg. K o g u  a e g. Teadvuse avardumisele eelneb periood, mil keha tulitab, valutab, pööritab. Et vanast vabaneda, et uuele ruumi teha. Palavik, liigese-, selja- ja peavalu, iiveldus. Külmavärinais vappuv keha. See…

Sevillas ei saja kunagi

Ma segasin köögis Galiitsia piruka täidist ja vaatasin aknast välja. Vaatasin Noelia maja poole ja mõtlesin soojalt, kui hea on teada, et nad seal on. Kõik kuus. Nii lähedal. Läbi udu oli maja nägu vaevu näha, aga see teadmine ei tulnud nägemisest. Taolised teadmised ei tulegi kunagi nägemisest. Seejärel vaatasin pikalt, kuidas Pepe oma kaksikute…

Väikeste suurus

Valeria Luiselli kirjutab õhtul hilja, pärast seda, kui on lapsed magama pannud, sest siis tohib juua ja suitsetada. Teha asju, mida me laste ees endal teha ei luba, ütleb ta. Tohib kirjutada. Ma ootasin Erikuga samuti hetki, mil saan kirjutada. Pühenduda iseendale, väitsin sageli, kuigi kõik need hetked läksid raamatu, artiklite, esseede kirjutamise nahka. Suured,…

Nagu mustlased

Me tulime mööda Montserrat Caballé tänavat. Ma kandsin unist Erikut süles ja lükkasin samal ajal vankrit, milles magas Milo ning kelle jalgadel seisis omakorda vaevu-vaevu tasakaalu hoidev Eriku mootorrattas. Nagu mustlased, mõtlesin muiates. Ma olin ainus, kes astus laste ja kuhjaga käru lükates mööda teed, aga ikkagi mõtlesin, et “nagu mustlased”. Tänava lõpus, alatasa tühjana…