Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Eestit mustikaga võrdlev kujund

Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.

 

Riik, kus puudub võimalus armastusele, on määratud surmale

„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi. Mõelge sellele! See on hullumeelsus! Ei, parem ärge mõelge!“ lõi ta käega ja saali läbistas naerukahin.

„Selleks et saaksime vabalt otsustada indiviidina, vaba rahvana, on alternatiivide olemasolu ja nende tundmine hädavajalik. Nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest riik, mis on vaene, kuid kus peale selle puudub võimalus vabale armastusele, pole mitte ainult igav – see on määratud surmale…” 

Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele

Lõpuks läksime siiski ka meie magama. Pugesime oma uhkesse laia voodisse puhkides, silmi pööritades, pead vangutades, mõlemad oma õigsuses veendunud, uhkused haavatud, südamed krimpsus. Me ei kavatsenud alustada jalgratta leiutamist otsast peale, kombata üksteise piire, panna paika just meie suhtes kehtivad reeglid. Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele. Nüüd vaid mudime stressipalle kraadi võrra tugevamalt. Seepärast käsi ei tõusnudki, et Franki poole sirutuda. Ta oli muu tegevusega hõivatud. Keerasin hoopis demostratiivselt selja ja teesklesin uinumist hoolimata meie omavahelisest kokkuleppest mitte kunagi jääda magama vihastena. Või just sellepärast. Kes seda teab, kui ollakse nii keerulise hingega inimene…

Me mõlemad tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju

„Ma tegin enne nalja.“

„Ma tean.“

„Ma mõtlen seda, et abielu oleks justkui viga.“

„Ma tean.“

„Tegelikult ma ise alles hiljuti lõpetasin ühe väga pikaajalise kooselu. Nii et praktilist vahet pole. Ka mina teen selliseid vigu.“

Siin see on. Minu poole väljasirutatud ürgne käsi. Daina hakkab naerma ja mina hakkan naerma ja me naerame koos, kui ma end jälle sirgeks ajan. Tundub, et me mõlemad tõepoolest tahame teineteise kohta teada saada taolisi teadmata asju. Avastada, kuidas me oma teistes eludes, neis, mis olid enne siinset hetke ja jätkuvad pärast, ühtaegu nii erinevad ja sarnased oleme. Nüüd võiksin talle rääkida Bwindi rahvuspargi gorilladest ja Bunyoni saarel veedetud võluööst. Ja Mukono naistegrupist. Tema tunnistaks, et ta tegelikult elab hoopis Pariisis ja jutustaks oma vallatust elust seal, kõigi pikantsete detailidega, ja võib-olla mainiks oma juustukirge.

Nii need suhted on

Ta sõnad ajasid mind naerma, kuigi minul ei olnud kõik hästi. See pole õiglane, muidugi pole see õiglane, nutta praegu siin, temaga loodud uue elu juures, teise elu, teise armastuse, Tema pärast. See järjekordne eluline ülekohus ajas meid aga veelgi rohkem itsitama. Ja nõnda me nutsime ja naersime juba koos, läbisegi. Ei saanud aru, kus algas üks ja lõppes teine. Seejärel imetlesime ja imestasime, et kuidas see elu ikka selline on. Ja kui täiuslik on ikka inimkeha. Ja kui mitmekihiline see inimhing. Siis Frank juba teadis, et minu hing on väga keeruline, ja seetõttu teda toimuv ei üllatanudki, mis omakorda avas minu jaoks tema isiksuse sügavused. Nii need suhted on. Ja aeg seisis ja samas tormas tuhatnelja edasi ja tagasi. Me olime siin ja seal, olime minevikus ja olevikus ja tulevikus korraga. Koos jätkus meid igale poole. Terve maailm, terve kosmos oli korraga siia tuppa, siia voodisse, siia, meie kahe väikese inimese peopesadesse kogunenud ja pulbitses, tuksles, võbeles võimsa leegina.

Õrnuse õpik vol.4

Nii, ja mis edasi sai, küsiksid siinkohal lapsed ja nende silmades poleks uudishimu ega avastamisrõõm grammigi tuhmimaks muutunud. Nemad, kes nad on alati siin ja praegu, teavad, et see lõbus lugu alles nüüd õieti käima läheb. Ent täiskasvanud, kes me oleme ammu unustanud, milline on elu ja selle, et meie oleme veel elus, jääme siin kohal vait. Meie näod tõsinevad. Meie silmad on üllatusest suured ja õige pisut kissis, sest meie huulil ja hingel kibeleb kõiketeadja naeratuse asemel hoopis teistlaadi huvi. Meis pulbitseb mure ja hirm ja, mis seal salata, ka uudishimu. Sest kui keegi oli õnnelikult abielus, siis ei saa see olla õnneliku lõpuga lugu.

Aga see on seda. See on õnnelik lugu. Otsast lõpuni.