Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse

Pärast filmi küsis Frank, silmad niisked, süda avatud, kas meie elaksime nii suure kaotuse üle. Raputasin pead. Frank mõtles pisut ja küsis siis, kas ma ei usalda ennast või teda. Vastasin, et ma ei usalda meid koos. Ja tol hetkel oli see tõsi. Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse.

Hiljem voodis, kui film oleks pidanud juba olema ununenud, ütles Frank, et tal on hirm. Hirm, et ma ära lähen. Et kõik see – ja ta näitas meie uue ilusa kodu peale, kuhu ta oli mõelnud juba kassi, koera, trobikonna põngerjaid ja isegi villase valutavatele põlvedele visatava teki – pole mulle piisav. Et temast ei piisa.

Embasin Franki, mu kallist, ilusat, head Franki, embasin kõvasti ja ei öelnud midagi. Sest seal tema kõrval voodis lebades olin ajast ja elust ette rutanud ning mõtlesin, et ehkki mina olin jätnud Tema maha, ei tahtnud ma tegelikult, et Tema jätaks mind. Sest kartsin, kartsin nii väga, et meie armastus Frankiga ei elaks meie lapse surma üle.

Advertisements

Sõber

Ma ei mäletanud, et oleksin teda külla kutsunud, et oleksin üldse kunagi kedagi külla kutsunud, kuid ühel pärastlõunal ta mu ukse taga seisis. Dressipükstes ja spordikott õlal, nagu ta just tuleks spordisaalist või oleks hoopis sinna minemas. Mulle tõesti tundus, et ta oli eksinud, vähemalt koha ja kohe kindlasti riietusega, kuid kutsusin ta lõpuks ikkagi sisse. Isegi see ei lugenud, et mul oli Lucia Berlini raamat pooleli ja ellu tagasi pöördumine nõudis minult tohutut eneseületust. Aga me olime sõbrad, ja sõprade pärast selliseid asju siiski tehakse.

Kohe, kui ta uksest sisse tuli ja päikeserillid eest võttis, nägin, et ta parem silm oli kinni paistetanud. Punane, ajas mäda välja. Kole silm. Muidugi ma ahhetasin, sest me ei pane igapäevaste tuttavate inimeste füüsilisi moonutusi tähele. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulikkus mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel eluvõõramalt elada? Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Isegi lähedasi inimesi vaatame nagu näeksime neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või täiesti teise koha peal. Me ei tea, sest me oleme pidevalt kusagil mujal. Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglist või mõne vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. See tervet keha ja hinge läbiv võpatus viitab sellele, et see peegeldus pole meie ise ja just see aimdus viibki meid loomiskihu ja heaks inimeseks olemise soovi juurde. Aimdus, et mitte miski pole tegelikult päris.

Ma oleksin neid mõtteid loomulikult sõbraga jaganud, sest me ei mõtle niikuinii oma mõtteid üksi. Need ripuvad kogu aeg õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos samu mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas, neid edasi viimas. Selles teadmises on midagi lohutavat ja mulle tundus, et ka mu külaline vajas sedalaadi lohutust. Kuid tema vaatas hoopis pikalt valget teetassi, mille ta ette asetasin, nagu poleks ta midagi seesugust enne näinud, ja küsis, millal me kohtusime. Vastasin, et kolm aastat tagasi ja jäin siis vait. Taipasin, et ta ei räägi meist kahest vaid hoopis minust ja mu kallimast, kelle naeratav nägu teda külmkapi ukselt jälgis, kuid ma ei hakanud öeldut parandama. Ta tundis ennast ebamugavalt juba niisamutigi ja võib-olla oleks see teadmine teda veel rohkem endast välja viinud. Seepärast ei öelnud ma ka seda, et meil on nüüd laps ja et ma enam tööl ei käi, kuigi endise kolleegina on ta arvatavasti seda juba isegi märganud.

Ta õnneks rohkem ei küsinud, noogutas ainult ja hammustas mu hommikul, pärast teravat tüli kallimaga prügikasti valesti asetatud prügikoti pärast, küpsetatud keeksiviilust tüki. Tükk käis tal tükk aega suus ringi, nagu ta oleks tülist korraga teadlikuks saanud, ja nägin mitu korda ta valkjat keelt, mis üritas end hammaste abil puhtaks kraapida, ent pruunid pudemed ei lasknud lahti. Sarnase dünaamika tõttu polnud ka meie kallimaga ära leppinud. Nüüd tundus meie pärastlõuanane teejoomine mullegi kummaline, sest me polnud britid. Polnud seda kunagi olnudki.

Mõtlesin seejärel veinipokaalide peale, eirates teadlikult meie põhjamaalisust, kui sõber uuesti rääkima hakkas. Kõigepealt rääkis ta sellest, kuidas ta on õppinud kuulama ja seejärel sellest, kuidas ta perekond ta hulluks ajab. Ta hallisegused krussis juuksed olid kahe pisikese plastmassklõpsuga pealaele kinnitatud ja kui ta tassi pea kohale tõstis, et tassi alla joonistatud initsiaale uurida, nägin, et tal olid kaenlakarvad ajamata. Nüüd meenutas ta oma isa veel rohkem kui varem ja mulle tundus, et võin teda usaldada.

Seepärast polnudki talle raske sellest kõigest rääkida. Eriti sellest, et mu kallimal pole vaja mulle asju nina peale visata, sest ma tean isegi, et olin Miranda Julyd liiga kauaks kuulama jäänud. Ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte. See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki. Mõtlesin oma lapsele ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei olnud üksi.

Mu külaline oli tänu oma koledale silmale tõesti hea kuulaja. Ta ei seganud kordagi vahele ja oli isegi keeksiviilu lõpetanud ja tee ära joonud. Naeratasin ja mõtlesin, kui tore, et ta siiski tuli. Sel hetkel hakkas mu laps hällis nutma ja ma tõin ta meiega kööki. Rääkisin sõbrale, et naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi juhtub, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nõnda saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad juba magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata. Nähes oma sõbra ilmet tundus mulle, et ka tema mitte, ja ma olin väga rõõmus, et ma polnud ainuke.

 

 

Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind

Kõik saab alguse emast ja kõik viib temani tagasi.

Niikaua kui suhe emaga pole terve, pole seda mitte ükski muu suhe su elus.

Milline on su suhe emaga, on su suhe eluga. “Elu on raske, keeruline, hirmutav” tuleb tõlkida “mu suhe emaga on raske, keeruline, hirmutav”.”Elu on kerge, imeline, armastust täis” tähendab seda, milline on minu suhe sinuga.

Me tahame emade/isade elu parandada, korralda, neid päästa teiste, maailma, nende endi käest. Me ei kuula neid ja elame seetõttu nende valuläves. See aga pole meie koht. Niikaua kui me ei aseta end oma kohale, ei leia me rahu.

Isegi siis, kui ema enam siin ei ole, on ta seda ikkagi. Sest ta on alati.

Parim lapsevanem, parim õpetaja, terapeut on see, kes usaldab. Muretsemine tähendab usaldamatust, usu puudumist. Mure lapse, ema/isa, elukaaslase pärast tähendab seda, et sa ei näe oma last, oma ema/isa, oma elukaaslast, sest vaatad ainult oma muret, oma hirme, oma emotsioone. Sa ei näe inimest kogu tema loos. Sa ei näe tervet lugu, sa ei seisa kontekstis.

Sina oled ema ja oled selline. Mina olen tütar ja olen selline. Sul on kõik hästi ja minul on kõik hästi. Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind: ma olen iseseisev, ma olen õnnelik.

Iga kord, kui sa vihjad, heidad ette, nõuad, et ma tuleksin sagedamini, et jääksin su juurde kauemaks, siis ma tean, et see on sinu viis öelda, et sa armastad mind. Et sa armastad mind väga.

(Märkmeid nädalavahetuse koolituselt)

 

Madridis inimhinge sügavusse

Madrid. Päev pärast Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist Eesti parlamendis viib EIGE ajakirjanikud visiidile inimhinge sügavustesse. Eesti on Euroopa Liidu eesistujamaa, kuid nelja põhieesmärgi seas pole naistevastast vägivalda. Ja seda aastal, mille Euroopa Komisjon on kuulutanud naistevastase vägivalla vastu võitlemise aastaks.

Päev, mil alustan Thedore Zeldini “Inimkonna intiimajaloo” lugemisega ja satun kohe esimestel lehekülgedel orjusele. Orjad. Orjameelsus.

Keel on oluline. Mitte prostituut vaid prostitueeritud naine. Pean Keiti Vilmsiga nõu pidama ja selle sõnade monstrumi asemele midagi leidlikumat, vaimukamat, kõlavamat välja mõtlema ehk siis ärkab huvi teema vastu ka neis tuhandeis, kes teda jälgivad.

Mitte naiste varjupaik vaid täielik taastumiskeskus, täpsustab 85aastane aktivist Ana María Pérez del Campo Noriega. Keel on oluline. Me ei varja naisi ega probleemi, me muudame ühiskonda.

Retiro park laupäeva õhtul kubiseb õnnelike nägudega emast-isast, vanaisast-vanaemast koosnevatest perekonnapiltidest. Kus on vägivalda, seal pole isadust. Kui paljud neist perekondadest peidavad vägivalda?

Aasta eemal aktuaalsetest teemadest ja värske emadus on mu naha muutnud õrnaks, läbilaskvaks lubades valusatel teemadel mind raputada, liigutada, neist kirjutada.

Julmuse pedagoogika

“Naistevastane vägivald on sümptom,” väidab Rita Segato. “Julmuse pedagoogikat” hädasti vajava ühiskonna sümptom. Siia alla käib ka vägivald lesbide, homode, transinimeste, loomade, igasuguste “teiste” suhtes ja vastu. Et hävitada kaastunne, empaatia, suhted, sidemed. Kuuluvustunne.

“Metsik” kapitalism sõltub sellest pedagoogikast, et anda õpetust. Õpetada ja distsiplineerida kõiki meid/neid, kes elame-asume poliitika äärealadel. Kõiki meid/neid, kes kõigutame olemasoleva stabiilsust. Meie/nende vastu.

Ma olen seda alati arvanud. Ja tundnud.

Eile El Rocíol jalutades avastasin, kuivõrd piiratud on mu emotsionaalne raamistik lapsevanemana. Mässumeelsuse, vastuhaku, sõna mittekuulamise, teistmoodi teha-olla-mõelda tahtmise ees ma kõigepealt ignoreerin mässajat, püüan teda seejärel emalikult (et mitte kasutada sõna “patroneerima”) vastupidises veenda, sest ma ju ometi tean paremini, kuid kui soovitud tulemust pole, siis vihastan ja lõpuks tardun, sest tahaksin kogu selle jama kuu peale saata.

Julmuse pedagoogika minus eneses.

Alles hetk hiljem suudan rahuneda, agressiivsest reageeringust eemalduda ja olukorraga läbi armastuse tegeleda.

See üllatab mind. Mina, kes ma olen õppinud gestalt teraapiat ja lugenud filosoofiat ning vaimseid õpetajaid, reageerin läbi keha. Instinktiivselt. Instinkt, mis kummalisel kombel tähendab autoritaarsust, mis juba per se vastuhakku ei salli.

Mina, kes ma uurin ja jutlustan vabadu(se)st. Hingest. Armastusest.

Mina, kes ma olen siiski revolutsionäär.

 

Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Eestit mustikaga võrdlev kujund

Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.

 

Riik, kus puudub võimalus armastusele, on määratud surmale

„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi. Mõelge sellele! See on hullumeelsus! Ei, parem ärge mõelge!“ lõi ta käega ja saali läbistas naerukahin.

„Selleks et saaksime vabalt otsustada indiviidina, vaba rahvana, on alternatiivide olemasolu ja nende tundmine hädavajalik. Nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest riik, mis on vaene, kuid kus peale selle puudub võimalus vabale armastusele, pole mitte ainult igav – see on määratud surmale…”