Teine vabaduse reegel

Seejärel, võib-olla hõljus me vahel hetk enne veel silmapilk vaikust, kinnitasin talle tajutava rahuga hinges, et tunnen end esmakordselt niivõrd vabana, et kujutan ennast emana ette. Mu hinges ja kehas oli korraga emaduse jaoks ruumi. Ja seda kõike terapeudi abita. Õlgadel polnud enam koormat, mille olemasolust ma polnud teadlik enne, kui tulin Tema juurest ära. Ahelaid tajud alati alles siis, kui proovid liikuma hakata. See koorem oligi Tema mõjuvõim minu üle, mis polnud tegelikult muu, kui minu eksimuse loomulik tulem. Nüüd nägin selgelt, kui suur oli olnud mu viga. Oma isiklikust ruumist ei tohi eales nii palju ära anda. Mu hinge kõige salajasema sopi uksed seisid pärani lahti – las astuvad aga läbi ja kes soovib, las seab end sinna sisse. On neid, kes arvavad siiani, et kõige lähedasemad suhted peavadki sellised olema, ent ei pea. See olekski teine vabaduse reegel: ära lase kellelgi ennast oma hinge kõige salajamasse soppi sisse seada. See kuulub ainult sulle. On lõpuni, täiesti sinu oma.

Advertisements

Naised, kes võtavad sõna

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Kõiki keeli, mida me ümber räägitakse.

Juuri, millest juuakse.

Kultuure, mida omaks peetakse.

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Tehtud töid, kasvatatud lapsi, kirjutatud raamatuid.

Teadmisi, mis meis juba on

Kogemusi, mis tõid meid siia

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Naisi, kes toidavad teisi

Naisi, kes enam ei veritse

Naisi, kes võtavad sõna

Kõrb on pühapaik

Esiti kirjeldasin ma seda kõike kõrbes astumisena.

04ff1970f00308f5536c297274393191
Allikas

Sest mul oli janu. Tohutu janu, mida pisarad ei kustuta. Tõelise ühenduse, tähenduse, puudutus(t)e, kohtumis(t)e järele. Sinu, tema, nende ja meiega. Iseendaga. Eluga.

Kirjeldasin kõrbes astumisena, sest tühjus mu ees ja sees oli tuttav, ning ometi oli ta uus. Sellepärast ma astuma hakkasingi, et seekord oli tühjusel tähendus. See kõik oli teistmoodi. Mina olin teistsugune.

Esialgu vaatasin mitu korda üle õla tagasi, kuigi lubasin endale, et ma ei tee seda. Jäljed olid veel tükk aega näha. Ma küll ei kavatsenudki seda, kuid tagasi oleks seetõttu olnud väga raske minna: kas selg ees, et jälgedesse mahtuda või neile peale astudes, valetpidi, neid rikkudes, segades. Nii et ma läksin edasi, kuigi kõrvalseisjale näis, et ma seisan. Et ma ei tee mitte midagi.

Ühel hetkel polnud enam jälgi näha ja mina lamasin joogamatil. Savasana. Mul polnud keha ega mõtteid ega tundeid. Vaikus. Imeline, suur, toitev vaikus. Kuni korraga kõlas kusagil maailma kõhus mu enda selge hääl:

“Ma olen surnud”.

See oli kerge, rõõmus taipamine. Ah siis see ongi see, mis minuga toimub: surm. Mulle kippus naer peale, sest see oli niivõrd ilmselge ja kummaline oli hoopis tõsiasi, et ma selle peale varem polnud tulnud.

Ma ei tea mitmendal kõrbepäeval see kõik juhtus, kuid see vabastas mu tagasi vaatamise ihast-mõttest lõplikult. Ja sel hetkel nägin midagi silmapiiril.

Kõrb oli otsa saamas. Kõrbel oli ots. On alati.

Sest kõrb on pühapaik. Sest kõik kohad, hetked, tunded, mis aitavad leida vastuseid, leida iseend, on pühad.

 

 

 

Pane silmad kinni ja sa näed

Elu ei võta sult midagi ära; elu vabastab sind asjadest ja suhetest. Valest suunast, segajatest, liigsest edevusest.

Seoste nägemiseks peame olema vabad ja tähelepanelikud. Pane silmad kinni ja sa näed.

Näed, et sulle juba anti kõik. Sul on süda ja aju ja hing ja vaim.

Näed, et selles, mis on, pole eksimusi ega valearusaamu, sest sa ei saa anda seda, mida sinus pole. Otsida väljast seda, mida sa ei suuda leida seest, põhjustab alati kannatusi.

Kui sinus pole rahu, on rahu saavutamine maailmas viljatu. Kui sa pole õiglane, nõuda õiglust on kasutu. Kui sinus pole rõõmu, oled lõplikult eksinud.

Pane silmad kinni ja sa näed, et oled elu ise.

Nii et tee ja ütle ainult seda, mis on armastus, ja sa saad kõik. Sest kõik, mis su jaoks on mõeldud, jõuab su juurde. Jõuab õigel ajal. See on elamise viis.

Sest kui me ei anna seda, mis meis on, raiskame elu. Aga elu on püha.

Meie oleme pühad.

Foto: Dori Romera

 

 

 

Kohtadest, kus oldi väga õnnelikud, ei mindagi kunagi päriselt ära

Kui mäed paistma hakkasid, teadsin kohe, et neid pole vaja paigast liigutada ega nende otsa ronida, neid vallutada, astutud jälgede, valatud higi ja pisaratega enda omaks teha, ning hingasin kergendatult. Need mäed olid osa minust. Mina olin (ka) mägi ja seega, üheaegselt nii tipus kui alles mäe all orus.

See taipamine tõi mulle pisarad silma. Ma ei arvanud, et mu hing ikka veel siin elab. Et ma ei läinudki kunagi ära. Kohtadest, kus oldi väga õnnelikud, ei mindagi kunagi päriselt ära.

Kui me kolm aastat tagasi esimest korda Granadasse sõitsime, rippus mägede kohal hiiglaslik, kuldne täiskuu. Ma ütlesin kohe, et see on hea enne; kuu on nii lähedal ainult siis, kui oleme tegemas midagi elumuutvat. Ja kaks aastat hiljem tõin ma metsikult karjudes siia ilma uue elu. Haiglaaknast vaatasid need praegu lumiste nõlvadega mäed sisse.

alhambra_granada_t1800154

Mägi, mäe, mäge.

Korraga on ta igal pool. Kõigepealt muidugi Tõnis Mägi. Tee oma töö ära ja astu samm tagasi, kirjutas Lao Tse aga Tõnis seda ei tea. Ja ma ei hakka siin kohal seda lugu rääkima, mis lõpeb enam-vähem nii, et ta oleks võinud olla minu isa.

Niisiis: mägi, mäe, mäge.

Täna on talvine pööripäev. Algab talv ja see on ka omamoodi mägi.

“Päike on seniidis kaugel lõunas, Kaljukitse pöörijoone kohal. Päev on lühike, Päike käib madalalt. Ometi on Kaljukits seotud meie elu mäetippudega, mäkketõusudega, saavutustega. Need pole kunagi isiklikud ja ootavad jagamist. /-/ Selleks, et saavutada kõige suuremat vaimset eesmärki tuleb ronida mäkke. Kui oled mäe tipus, siis näed sa panoraami. ,” kirjutab Anu Kallavus.

Ja seda lugedes meenus mulle, et Kristiina Raie ütles, et mu hing vajab elamiseks kõrgust ja avarust. Teisisõnu, mägesid.

Nii et ma siis peagi, lõpuks, ikkagi lähen sinna tagasi, kus ma olin niivõrd õnnelik.

Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse

Pärast filmi küsis Frank, silmad niisked, süda avatud, kas meie elaksime nii suure kaotuse üle. Raputasin pead. Frank mõtles pisut ja küsis siis, kas ma ei usalda ennast või teda. Vastasin, et ma ei usalda meid koos. Ja tol hetkel oli see tõsi. Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse.

Hiljem voodis, kui film oleks pidanud juba olema ununenud, ütles Frank, et tal on hirm. Hirm, et ma ära lähen. Et kõik see – ja ta näitas meie uue ilusa kodu peale, kuhu ta oli mõelnud juba kassi, koera, trobikonna põngerjaid ja isegi villase valutavatele põlvedele visatava teki – pole mulle piisav. Et temast ei piisa.

Embasin Franki, mu kallist, ilusat, head Franki, embasin kõvasti ja ei öelnud midagi. Sest seal tema kõrval voodis lebades olin ajast ja elust ette rutanud ning mõtlesin, et ehkki mina olin jätnud Tema maha, ei tahtnud ma tegelikult, et Tema jätaks mind. Sest kartsin, kartsin nii väga, et meie armastus Frankiga ei elaks meie lapse surma üle.