See on valus, aga see on tõde

Seda kõike oli Talle ja teistele väga keeruline selgitada. Ma proovisin mitu korda, ent nad ei saanud aru. Kuni ma lõpuks mõistsin, et tõeline kunst ongi selline, keeruline. Arusaamatu. Autor on teinud sinise vaala, ent näituse külastaja näeb vaid pisikest musta täppi valgel paberil. Kui autor läheb libedale teele ja lisab pildi alla „Sinine vaal“, ütleb naine koju jõudes mehele: „See punkt kohe sundis mind paigale, ta neelas mu endasse ja mu sisemusse voolas soe valgus. Sinine vaal tähistab lootust homse suhtes ja see on imeline.“ Ta on juba suunatud nii mõtlema. Jätab autor „Sinine vaal“ pildile lisamata, on julge, riskib ta sellega, et naine ütleb mehele kodus: „Meie viie-aastane tütar tuleb su juurde sama pildiga ja on kohe selge, et ta vajutas pintsliga vaid korra paberile. Et ta ei viitsinud rohkem teha.“ See on valus, aga see on tõde. Seega, ainult sel viisil tõuseb pinnale ehedaid selgitusi, mille peale polnud autor luues kordagi mõelnud. Peegeldub meile meie ajastu tõde. Nii ma siis lakkasin selgitamast ja hakkasin ootama oma kunstiteole seletusi. Üsna varsti sain aru, et mu kunst on liiga komplitseeritud. Mitte keegi ei näinud seal sinist vaala. Kõik raiusid kui tulist rauda, et tegemist on lihtsalt musta täpiga valgel lehel.

Ja ometi olin ma teinud sinise vaala.

Advertisements

Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole

Empaatiat on vaja. Ruumi. Vaikust. Sest olukord pingestub iga hingetõmbega ja maad on võtmas üleüldine rahutus, viha, kurbus, meeleheide ja lootusetus.
Kui homme sõjavägi Katalooniasse ei lähe, siis on see ime. Samasugune ime, kui see, et esmaspäeval ei kuulutata välja ühepoolset iseseisvust. Isegi, kui arreteeritakse katalaanide juhid.
Olukord muutub iga mööduva tunniga aina teravamaks ja seetõttu tuleb meil olla väga ettevaatlik oma seisukohavõttude, arvamusavalduste või poolte valimistega. Õli tulle juurde valamine on praegusel hetkel lihtsalt vastutustundetu. Peame mõtlema, kaaluma hoolega, mida me ütleme ja millised võivad olla öeldu tagajärjed. See, mis tundub õige või parem meile, väljaspoololijaile, täna ei pruugi seda olla asjaosaliste ega meie kõigi ühise homse jaoks.
Me kipume asju nägema nii nagu oleme meie, ja mitte nii nagu nad tegelikult on. Kuid me ei tohi unustada, et Hispaania ei ole Nõukogude Liit ja Kataloonia pole 27 aasta tagune Eesti. Ei sisult ega vormilt.
Kataloonia pole iseseisvust välja kuulutanud ja seega pole midagi tunnustada. Pühapäeval toimunud ebaseaduslik hääletus oli poliitiline protest, et saada iseseisvuse üle hääletada-otsustada ehk et korraldataks seaduslik ja kõigi demokraatlike garantiidega referendum, kus hääletaksid kõik Kataloonia elanikud: kas siis iseseisvuse poolt või vastu. Järgenenud streigid olid aga juba politsei kasutatud jõumeetmete vastased protestid.
Sõnadel on jõud ja hetkel ainukesi sõnu, mida vajavad katalaanid, hispaanlased ja ülejäänud inimkond, on need, mis aitavad valitsevat pinget maandada. Sõnu, mis räägivad ennekõike rahu(meelsuse)st, sellest, mis meid ühendab. Et saaks tekkida uus, ühine ruum, kus rääkida ja ära kuulata, tunnustada. Selle ruumi võimaldamiseks-vahendamiseks oleme eurooplastena alati olemas ja valmis.
Pinge maandamine, rahunemine on hetkel esimene, peamine ja võib-olla ainukene samm, mida teha. See samm ei vii küll kumbagi osapoolt sinna, kuhu nad tahaksid minna, kuid vähemalt juhib nad ära sealt, kus nad praegu seisavad.
Meie eksimused, vead on suurepärased õpetajad. Selleks, et oma vigu tunnistada, vajame julgust, vaprust ja tugevust. Kuid vaid targad mõistavad, et mitte ükski eksimus ega läbikukkumine pole lõplik. Olnut-tehtut ei saa muuta, kuid võime alustada uuesti täna, nüüd, siin ja praegu, et edasine saaks olema teistsugune: rahumeelne, läbiräägitud ja teineteist arvestades.
Toimuv on meeldetuletus meile kõigile, kes me oleme oma kogukondades, ühiskonnas mingis mõttes teenäitajad: head liidrid ei juhi oma rahvast vastamisi relvastatud üksustega. Vägivaldne õhustik, milleks on igasugune tugev sotsiaalne polariseerimine, teeb haiget meile kõigile. Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole.

Sõnad on olulised. Sõnades on võim.

Ma olin äsja sünnitanud, kui vanglaraamatu käsikiri minuni jõudis. Lamasin värvilises emade hotellis, nagu seda osa haiglas nimetatakse, samal ajal kui mu pojale manustati kümme meetrit eemal isoleeritud tsoonis antibiootikume. Kuseteedeinfektsioon.

Kahtlesin igal leheküljel. Mitte ainult, kas tahan seda raamatut toimetada, vaid kas suudan üldse edasi lugeda. See viha, see meeletu raev ja kättemaksuiha, mis sealt vastu paiskus. Mürk, mis immutas läbi iga järgneva rea ja pani mind alatasa õlgu väristama. Elu ei peaks selline olema, kisendas mu värskelt elu (k)andnud keha otsekui vabandades. Aga on.

Leila purskab, pritsib, keerleb. Neab. Palvetab ja armastab. Leila on metsik loodusjõud. Võimas tulemäng. Kuid head tüdrukud tulega ei mängi, mõtlesin mina.

Jah, seda oli palju, seda oli noore ema jaoks ilmselgelt liiga palju. Võtsin seedimiseks aega.

“Sõnad on olulised,” kirjutasin Leilale, kui olin otsustanud. Sõnades on võim, kirjutasin, kuigi ta teadis seda. Ta oli seda omal nahal vanglas kogenud, need tagajärjed on raamatus kirjas-näha, ent ikkagi ta ei arvestanud sellega.

Mõtle alati – jätkasin eatu tarkuse kordamist, kuid siis juba meie mõlema, võib-olla terve inimkonna jaoks -, milliseid sõnu sa kasutad, millist energiat sa maailma juurde luua tahad. Mida on siin küllaga, ja mida napib. Kuula ennast! Kuula kasutatud sõnade sagedust, nende kõrget või madalat helinat! Kuula erilise hoolega sõnu, mille jätad must-valgele kirja, mida loevad teiste avatud hinged ja mis jätavad neisse jälje!

Leila sõnades on väge, sest ta on aus. Üdini aus oma varjupoole ja helguse suhtes, siiras oma avastamis(t)es, muutumis(t)es, ütlemistes. Ja see kõik on ilus, kuigi kohati kohutavalt kole.

 

 

Igavese tagasituleku asemel kojuminek

Rahvuslus lähtub samasugusest võltsidentiteedist nagu jalgpall. Armastada ühte inimgruppi rohkem kui teisi, sest ta on oma: see on korruptsioon… Erich Fromm väitis, et rahvuslus on inimkonna reetmine.

*

Ta avastas poliitika, kirjanduse, muusika ja filmikunsti. “Avastas” pole õige sõna. Ta uskus neisse ja ei suutnud mõista miks (just siis, kui tema nad avastas) ta kursusekaaslased näisid neile selja pööravat.

*

Igavese tagasituleku asemel kojuminek; võimutahte asemel intiimne vastuhakk; üliinimese asemel lähedus; tuleviku asemel mälu; nentimise asemel problematiseerimine.

*

Eetilisel pinnal on kõige olulisem märgata, panna tähele: (teist)näha on pidada lugu, avaldada austust, anda au.

*

See argentiinlane pakkus välja uut tüüpi, kolme-nelja palliga jalgpalli, kus mängijad kannaksid tähtedega särke ja iga liigutusega moodustaksid uusi sõnu.

*

Ja see on väga raske, sest sa lähed tänavale ja järsku märkad, et inimesed käivad kohutavalt riides.

*

Sest minevik tapab sama palju kui olevik. Veelgi rohkem siis, kui mäletatu liigub kahe plaani vahel: stseenid, mis korduvad pidevalt, nagu nad ei oskaks tänasest väljuda.

*

Terved linnaosad madaldatud prügimäe seisusesse.

*

Selgus. Helendav, pimestav, hinnangutest vaba, võimatu vaadata kauem kui hetk ja kiiresti muudetud teiseks asjaks. Hoolimata kõigest oli selgus korraks olemas.

(Mathisoni valem. Märkmed nädalavahetusel siit-sealt loetust)

 

Meie, keda nimetatakse kaotajate põlvkonnaks

Meie silme ees rippus loor, mis tegi kõik, millel me pilk peatus, romantiliseks. Viimased suvised ööd pärast järjekordset, juba kolmeteistkümnendat rasket kriisiaastat, ent iga väike võit vajas tähistamist, lausa nõudis seda. Meil, keda nimetatakse kaotajate põlvkonnaks, pole juba ammu pühitseda suuri võite nagu töökoha leidmine, ülikoolikraadi omandamine alal, mis leiva lauale tooks ning pakuks intellektuaalset rahuldust, või näiteks abiellumine. Me kas olime juba abielus või ei saanud ideoloogilistel põhjustel ja seksuaalse orientatsiooni tõttu seda iial teha. Seetõttu tähistasime ainult väikeseid võite, mis seisnesid tööintervjuul teise ringi jõudmises, järjekordse magistri- või doktorikraadi omandamises ning aina sagedamini kellegi kolimises mujale. Too viimane oli pidevalt tuliste vaidluste teema, sest ei mahtunud pea kunagi võitude alla, isegi väikeste juurde mitte, sest kodust äraminek polnud praktiliselt kunagi vaba. Emigreeruda majanduslikel põhjustel, parema elu nimel, vahel isegi lihtsalt elu nimel, on alati sunnitud otsus. Kuid tähistamisest ei tahtnud samuti keegi loobuda.

Me ei mõtle oma mõtteid üksi

Ma nägin seda kohe, kui ta uksest sisse tuli. Parem silm oli kinni paistetanud. Punane. Kole. Muidugi ma ahhetasin, sest füüsilisi moonutusi me iga päev tuttavate inimeste juures ei näe. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulik väljanägemine, mida paranemisprotsess paratamatult on, mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel kehavõõramalt elada?

Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Lähedasi inimesi vaatame me nagu näeks neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või hoopis teise koha peal. Me ei tea, sest me ei ole kohal.

Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglis või mõnel vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. Oluline on siiski see tervet keha ja hinge läbiv võpatus, mis viitab sellele, et tegelikult see peegeldus pole meie ise.

Siit võime edasi minna ainult filosoofiaradadele.

Martha Nussbaum räägib sellest, millest mina rääkisin paar päeva tagasi. “Nussbaum is drawn to the idea that creative urgency—and the commitment to be good—derives from the awareness that we harbor aggression toward the people we love.”

Me ei mõtle oma mõtteid üksi. Need on õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos neid mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas. Neid edasi viimas.

Selles teadmises on midagi lohutavat.

 

 

 

Julmuse pedagoogika

“Naistevastane vägivald on sümptom,” väidab Rita Segato. “Julmuse pedagoogikat” hädasti vajava ühiskonna sümptom. Siia alla käib ka vägivald lesbide, homode, transinimeste, loomade, igasuguste “teiste” suhtes ja vastu. Et hävitada kaastunne, empaatia, suhted, sidemed. Kuuluvustunne.

“Metsik” kapitalism sõltub sellest pedagoogikast, et anda õpetust. Õpetada ja distsiplineerida kõiki meid/neid, kes elame-asume poliitika äärealadel. Kõiki meid/neid, kes kõigutame olemasoleva stabiilsust. Meie/nende vastu.

Ma olen seda alati arvanud. Ja tundnud.

Eile El Rocíol jalutades avastasin, kuivõrd piiratud on mu emotsionaalne raamistik lapsevanemana. Mässumeelsuse, vastuhaku, sõna mittekuulamise, teistmoodi teha-olla-mõelda tahtmise ees ma kõigepealt ignoreerin mässajat, püüan teda seejärel emalikult (et mitte kasutada sõna “patroneerima”) vastupidises veenda, sest ma ju ometi tean paremini, kuid kui soovitud tulemust pole, siis vihastan ja lõpuks tardun, sest tahaksin kogu selle jama kuu peale saata.

Julmuse pedagoogika minus eneses.

Alles hetk hiljem suudan rahuneda, agressiivsest reageeringust eemalduda ja olukorraga läbi armastuse tegeleda.

See üllatab mind. Mina, kes ma olen õppinud gestalt teraapiat ja lugenud filosoofiat ning vaimseid õpetajaid, reageerin läbi keha. Instinktiivselt. Instinkt, mis kummalisel kombel tähendab autoritaarsust, mis juba per se vastuhakku ei salli.

Mina, kes ma uurin ja jutlustan vabadu(se)st. Hingest. Armastusest.

Mina, kes ma olen siiski revolutsionäär.

 

Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.