Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse

Pärast filmi küsis Frank, silmad niisked, süda avatud, kas meie elaksime nii suure kaotuse üle. Raputasin pead. Frank mõtles pisut ja küsis siis, kas ma ei usalda ennast või teda. Vastasin, et ma ei usalda meid koos. Ja tol hetkel oli see tõsi. Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse.

Hiljem voodis, kui film oleks pidanud juba olema ununenud, ütles Frank, et tal on hirm. Hirm, et ma ära lähen. Et kõik see – ja ta näitas meie uue ilusa kodu peale, kuhu ta oli mõelnud juba kassi, koera, trobikonna põngerjaid ja isegi villase valutavatele põlvedele visatava teki – pole mulle piisav. Et temast ei piisa.

Embasin Franki, mu kallist, ilusat, head Franki, embasin kõvasti ja ei öelnud midagi. Sest seal tema kõrval voodis lebades olin ajast ja elust ette rutanud ning mõtlesin, et ehkki mina olin jätnud Tema maha, ei tahtnud ma tegelikult, et Tema jätaks mind. Sest kartsin, kartsin nii väga, et meie armastus Frankiga ei elaks meie lapse surma üle.

Advertisements

Sõber

Ma ei mäletanud, et oleksin teda külla kutsunud, et oleksin üldse kunagi kedagi külla kutsunud, kuid ühel pärastlõunal ta mu ukse taga seisis. Dressipükstes ja spordikott õlal, nagu ta just tuleks spordisaalist või oleks hoopis sinna minemas. Mulle tõesti tundus, et ta oli eksinud, vähemalt koha ja kohe kindlasti riietusega, kuid kutsusin ta lõpuks ikkagi sisse. Isegi see ei lugenud, et mul oli Lucia Berlini raamat pooleli ja ellu tagasi pöördumine nõudis minult tohutut eneseületust. Aga me olime sõbrad, ja sõprade pärast selliseid asju siiski tehakse.

Kohe, kui ta uksest sisse tuli ja päikeserillid eest võttis, nägin, et ta parem silm oli kinni paistetanud. Punane, ajas mäda välja. Kole silm. Muidugi ma ahhetasin, sest me ei pane igapäevaste tuttavate inimeste füüsilisi moonutusi tähele. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulikkus mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel eluvõõramalt elada? Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Isegi lähedasi inimesi vaatame nagu näeksime neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või täiesti teise koha peal. Me ei tea, sest me oleme pidevalt kusagil mujal. Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglist või mõne vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. See tervet keha ja hinge läbiv võpatus viitab sellele, et see peegeldus pole meie ise ja just see aimdus viibki meid loomiskihu ja heaks inimeseks olemise soovi juurde. Aimdus, et mitte miski pole tegelikult päris.

Ma oleksin neid mõtteid loomulikult sõbraga jaganud, sest me ei mõtle niikuinii oma mõtteid üksi. Need ripuvad kogu aeg õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos samu mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas, neid edasi viimas. Selles teadmises on midagi lohutavat ja mulle tundus, et ka mu külaline vajas sedalaadi lohutust. Kuid tema vaatas hoopis pikalt valget teetassi, mille ta ette asetasin, nagu poleks ta midagi seesugust enne näinud, ja küsis, millal me kohtusime. Vastasin, et kolm aastat tagasi ja jäin siis vait. Taipasin, et ta ei räägi meist kahest vaid hoopis minust ja mu kallimast, kelle naeratav nägu teda külmkapi ukselt jälgis, kuid ma ei hakanud öeldut parandama. Ta tundis ennast ebamugavalt juba niisamutigi ja võib-olla oleks see teadmine teda veel rohkem endast välja viinud. Seepärast ei öelnud ma ka seda, et meil on nüüd laps ja et ma enam tööl ei käi, kuigi endise kolleegina on ta arvatavasti seda juba isegi märganud.

Ta õnneks rohkem ei küsinud, noogutas ainult ja hammustas mu hommikul, pärast teravat tüli kallimaga prügikasti valesti asetatud prügikoti pärast, küpsetatud keeksiviilust tüki. Tükk käis tal tükk aega suus ringi, nagu ta oleks tülist korraga teadlikuks saanud, ja nägin mitu korda ta valkjat keelt, mis üritas end hammaste abil puhtaks kraapida, ent pruunid pudemed ei lasknud lahti. Sarnase dünaamika tõttu polnud ka meie kallimaga ära leppinud. Nüüd tundus meie pärastlõuanane teejoomine mullegi kummaline, sest me polnud britid. Polnud seda kunagi olnudki.

Mõtlesin seejärel veinipokaalide peale, eirates teadlikult meie põhjamaalisust, kui sõber uuesti rääkima hakkas. Kõigepealt rääkis ta sellest, kuidas ta on õppinud kuulama ja seejärel sellest, kuidas ta perekond ta hulluks ajab. Ta hallisegused krussis juuksed olid kahe pisikese plastmassklõpsuga pealaele kinnitatud ja kui ta tassi pea kohale tõstis, et tassi alla joonistatud initsiaale uurida, nägin, et tal olid kaenlakarvad ajamata. Nüüd meenutas ta oma isa veel rohkem kui varem ja mulle tundus, et võin teda usaldada.

Seepärast polnudki talle raske sellest kõigest rääkida. Eriti sellest, et mu kallimal pole vaja mulle asju nina peale visata, sest ma tean isegi, et olin Miranda Julyd liiga kauaks kuulama jäänud. Ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte. See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki. Mõtlesin oma lapsele ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei olnud üksi.

Mu külaline oli tänu oma koledale silmale tõesti hea kuulaja. Ta ei seganud kordagi vahele ja oli isegi keeksiviilu lõpetanud ja tee ära joonud. Naeratasin ja mõtlesin, kui tore, et ta siiski tuli. Sel hetkel hakkas mu laps hällis nutma ja ma tõin ta meiega kööki. Rääkisin sõbrale, et naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi juhtub, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nõnda saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad juba magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata. Nähes oma sõbra ilmet tundus mulle, et ka tema mitte, ja ma olin väga rõõmus, et ma polnud ainuke.

 

 

Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed

Kas ma ei peaks juba kusagil hõljuma? Kas see kõik ei peaks juba olema unustatud, kadunud, lõppenud? Olen täiesti ärkvel, teadlik kõigest, mis mu ümber toimub. Mu kehas pole märkigi lubatud narkoosist. Keegi puudutab mu kätt, mainib midagi higistamisest ning mu kõhul lebavate peopesade alla asetatakse kuivad lapid. Seejärel võtab rinnamärgiga õde mu käe õrnalt enda pihku. Silmanurgast näen, kuidas ta pöörab pea minu poole, kes ma pingsalt lakke vahin ja aina sügavamalt hingan, ja lohutab: „Eeva, rahune, sa hingad väga hästi! Mõne hetke pärast tuleb günekoloog.“

Noogutan ja püüan rahuneda. Hoolikalt, eeskujulikult, nõnda nagu kästi. Et mu peopesad lõpetaks selle piinliku higistamise. Eriti nüüd, rinnamärgiga õe pihus. Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed. Neid ei saa usaldada. Keegi ulatab tervituseks käe ja kohe, kui tunned niiskust, tead, et see tehing jääb nüüd küll katki. Ja jääbki.

Tõmmake oma poeg ise välja

Ma ärkasin õhinal, ärksalt loomistuhinas. Kõik mu sees mässas ja keerles muutes keha hoobilt tuliseks, nagu oleks mul palavik, mida mul muidugi polnud. Mul oli hoopis uue raamatu algus. “Tõmmake oma poeg ise välja,” ütles ämmaemand ja ma tegin silmad lahti. See oleks esimene lause.

Ma isegi naeratasin sellele mõeldes, kuigi oli alles varahommik ja mu nägu polnud kellelgi näha.

Siis aga tuli kiri sõbralt, kes arvas, et oleks tõepoolest huvitav lugeda hoopis kellegi teise (ja mitte minu) kirjutatud raamatut. Ja mu õhin vaibus. Kustus imeõhukeseks niidiks.

Ma ikkagi pean oma lubadusest kinni pidama. Lugeda rohkem ja kirjutada vähem.

See ongi see, mis meid siia tõmbab

Kaks sajandit tagasi ei teatud sellest ilust ja rikkusest Euroopas muidugi veel midagi. Terve Aafrika oli üks tume, tundmatu, müütidest ja legendidest läbi põimunud muinasjutt. Osaliselt on ta seda siiani. Graham Greene kirjutas tabavalt, et Aafrika jäävat alati selleks Viktooria ajastu atlase Aafrikaks, tühjaks ja avastamata kontinendiks, millel on inimese südame kuju. See ongi see, mis meid siia tõmbab, armastatakse öelda. Süda.

Varem, kui ma veel ei teadnud, kui ma alles tulin Ugandasse elama ja otsisin nagu me kõik midagi, mida on raske kirjeldada, kuid mis hirmsasti meenutab kojujõudmist, oleksin sellele mõttele pimesi alla kirjutanud. Sest kus siis veel seda nimeta tunnet leida, kui mitte siin, südamekujulises Aafrikas? Enam mitte. Nüüd tean, mida arvasin siit otsivat ja et seda ma ei leidnud. Aga ega iseenda juurde olegi lühemat teed. On see, mis on oma kurvide, aukude, lahkumistega, paigalseismistega, äkkvihmade ja kõrvetava päikesega, võhivõõrastelt abi saamistega. Tagasipöördumistega. Selle taipamine ja selle teadmisega leppimine mõjub alati vabastavalt, kuid see tarkus tuleb tavaliselt alles ajaga. Inimestel aga pole kannatust oodata. Seepärast ei üllatagi mind, et mõtlen just siin, kuus aastat hiljem hotelli augulise sääsevõrgu all lebades, et ei minul ega Ugandal pole vaja pingutada, et me üksteisele ilmtingimata meeldiksime. Et end teise pilgus või ilmes või mõnes juhuslikult lendu lastud kommentaaris ära tunneks. Et me armuksime. Kõik me vahel on nagu ta on. Ei rohkem ega vähem. Ja niimoodi vabade, voolavate, lihtsatena on see parim, mis meie vahel üldse sündida saab. Oh, mu elutarkus hämmastab mind ennastki! Oleksin ma tookord seda kõike aimanud, oleksin lahti lasknud valge maadeavastaja uhkusest ja osanud juba tol elu esimesel safaril, mis algas nõnda rõõmsalt ja õhinal varahommikuses hämaruses looduspargi tolmustel teedel, nautida Aafrikaga esmakohtumise võlu. Aga ei. Kui ei ole antud, siis ei ole antud.

(“Kes kardab Aafrikat?” 2. osa)

Küsin seda universumilt ja iseendalt

Ma räägin tänaval kohatud kasside ja koertega. “Tere, armas,” ütlen ma kükitades ja loomale sügavalt silma vaadates. Ta saab kohe aru, et ma mõtlen, kui ilus ta on ja mõni tuleb saba kergitades lähemale, teine jätab haukumise. Inimestele vaatan ma ka silma ja naeratan, kui me pilgud kohtuvad. “Head päeva!” ütlen ma isegi siis, kui see toimub kodust kaugel, kusagil kesklinnas või toidupoe ees tänaval, kus võõrad inimesed üksteist ei tervita.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma mediteerin korra päevas, keskendun Kolmandale Silmale. Ma tean, mida tähendab “Namaste” ja laulan oma lapsele rahustamiseks madalal toonil Omi. Ma usaldan oma intuitsiooni. Ja kui mu huulele ilmub ohatis, siis mõtlen ma kohe paar päeva varem toimunud hetkele, mil neelasin vihast, pettumusest või solvumisest kantud sõnad alla selle asemel, et need välja öelda.

Mis hetkel ma kõike seda tegema hakkasin?

Esimese asjana hommikul joon ma leige veega sidrunivett ja söön banaani. Tegelikult veel kõige enne, kui ma alles voodis leban, mõtlen ma hämaras naeratades eesootavale päevale. Mõtlen, et tulemas on imeline päev. Mõtlen, kui hästi kõik on, kui tänulik ma olen elule ja veendunult lükkan teki pealt.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma kasutan toidupoes riidekotte ja vannitoas puhast looduslikku kosmeetikat. Ma söön ökoloogilisi juur- ja puuvilju, ostan ökokülas küpsetatud leiba ja hommikukohvile valan soja- või kaerapiima. Keeksid me kodus on tehtud kiker- või speltajahust, toorkakao, datlite või banaanidega, suhkruta. Kui ahju juba kasutan, siis mitme asja valmistamiseks. Lisaks keeksile küpseb seal maguskartul ja hunnik köögivilju. Või vähemalt spelta- ja tatrajahust seemneleib.

Millal ma kõigele sellele hakkasin tähelepanu pöörama?

Ja kui mul on mõni kahtlus või kõhklus või mure. Kui ma ei ole kindel, mida teha, mida öelda, kuidas käituda, siis õhtul voodis, enne uinumist, küsin ma mõnda märki, teejuhist või selget vastust antud olukorrale. Küsin seda universumilt ja iseendalt. Me oleme üks ja seesama. Seejärel ma uinun. Kergelt, tänulikult, hoitult.

Seda olen küll teinud terve elu. Ja töötab alati.

Alati.

 

Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind

Kõik saab alguse emast ja kõik viib temani tagasi.

Niikaua kui suhe emaga pole terve, pole seda mitte ükski muu suhe su elus.

Milline on su suhe emaga, on su suhe eluga. “Elu on raske, keeruline, hirmutav” tuleb tõlkida “mu suhe emaga on raske, keeruline, hirmutav”.”Elu on kerge, imeline, armastust täis” tähendab seda, milline on minu suhe sinuga.

Me tahame emade/isade elu parandada, korralda, neid päästa teiste, maailma, nende endi käest. Me ei kuula neid ja elame seetõttu nende valuläves. See aga pole meie koht. Niikaua kui me ei aseta end oma kohale, ei leia me rahu.

Isegi siis, kui ema enam siin ei ole, on ta seda ikkagi. Sest ta on alati.

Parim lapsevanem, parim õpetaja, terapeut on see, kes usaldab. Muretsemine tähendab usaldamatust, usu puudumist. Mure lapse, ema/isa, elukaaslase pärast tähendab seda, et sa ei näe oma last, oma ema/isa, oma elukaaslast, sest vaatad ainult oma muret, oma hirme, oma emotsioone. Sa ei näe inimest kogu tema loos. Sa ei näe tervet lugu, sa ei seisa kontekstis.

Sina oled ema ja oled selline. Mina olen tütar ja olen selline. Sul on kõik hästi ja minul on kõik hästi. Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind: ma olen iseseisev, ma olen õnnelik.

Iga kord, kui sa vihjad, heidad ette, nõuad, et ma tuleksin sagedamini, et jääksin su juurde kauemaks, siis ma tean, et see on sinu viis öelda, et sa armastad mind. Et sa armastad mind väga.

(Märkmeid nädalavahetuse koolituselt)

 

Koledusele tulebki otsa vaadata, et hakkaks ilus

Vähesed elud taluvad liigset valgust.

Lähedalt vaadates on inimese piiratus, väiksus, koledus selgelt näha. Selles pole aga midagi hirmsat või piinlikku. Koledusele tulebki otsa vaadata, et hakkaks ilus. Hirmus on hoopis inimese püüd oma inimlikkust varjata.

Sellepärast eelistamegi pealispindsust. Õhkõrna, hetkelist kokkupuudet tõelisele kohtumisele.

Sellepärast kanname maske, vaidleme tuliselt, anname intervjuusid, teeme nalja, et vaikida asjadest, mis on meie jaoks tegelikult olulised. Ilusad. Valusad.

Me isegi ei märka, et kasutame aastaid samu sõnu ja väljendeid, et rääkida tunnetest, inimestest, maailmast, mis on olemuselt muutlikud. See on ka hirmus.

Sellepärast väldime intiimsust. Lähedust. Sest see on küsimärk, kahtlus, muutus.

Me kardame nii seda, mida võime leida, kui seda, mida ise välja näitame. Me ei taha pettuda ega pettumust valmistada. See aga on paratamatu.

Esialgu. Pärast tuleb paranemine. Pärast koledusele otsa vaatamist, tema enda sees ja ees kandmist, saabub valgus. Rahu. Mõistmine.

Siit edasi suuruse, armastuse juurde on veel vaid mõni samm. Me pole veel kohal, aga me oleme teel. Ja see on oluline.

(Mõeldes Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees” seltsis veedetud päevadele)

 

 

See on valus, aga see on tõde

Seda kõike oli Talle ja teistele väga keeruline selgitada. Ma proovisin mitu korda, ent nad ei saanud aru. Kuni ma lõpuks mõistsin, et tõeline kunst ongi selline, keeruline. Arusaamatu. Autor on teinud sinise vaala, ent näituse külastaja näeb vaid pisikest musta täppi valgel paberil. Kui autor läheb libedale teele ja lisab pildi alla „Sinine vaal“, ütleb naine koju jõudes mehele: „See punkt kohe sundis mind paigale, ta neelas mu endasse ja mu sisemusse voolas soe valgus. Sinine vaal tähistab lootust homse suhtes ja see on imeline.“ Ta on juba suunatud nii mõtlema. Jätab autor „Sinine vaal“ pildile lisamata, on julge, riskib ta sellega, et naine ütleb mehele kodus: „Meie viie-aastane tütar tuleb su juurde sama pildiga ja on kohe selge, et ta vajutas pintsliga vaid korra paberile. Et ta ei viitsinud rohkem teha.“ See on valus, aga see on tõde. Seega, ainult sel viisil tõuseb pinnale ehedaid selgitusi, mille peale polnud autor luues kordagi mõelnud. Peegeldub meile meie ajastu tõde. Nii ma siis lakkasin selgitamast ja hakkasin ootama oma kunstiteole seletusi. Üsna varsti sain aru, et mu kunst on liiga komplitseeritud. Mitte keegi ei näinud seal sinist vaala. Kõik raiusid kui tulist rauda, et tegemist on lihtsalt musta täpiga valgel lehel.

Ja ometi olin ma teinud sinise vaala.

Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole

Empaatiat on vaja. Ruumi. Vaikust. Sest olukord pingestub iga hingetõmbega ja maad on võtmas üleüldine rahutus, viha, kurbus, meeleheide ja lootusetus.
Kui homme sõjavägi Katalooniasse ei lähe, siis on see ime. Samasugune ime, kui see, et esmaspäeval ei kuulutata välja ühepoolset iseseisvust. Isegi, kui arreteeritakse katalaanide juhid.
Olukord muutub iga mööduva tunniga aina teravamaks ja seetõttu tuleb meil olla väga ettevaatlik oma seisukohavõttude, arvamusavalduste või poolte valimistega. Õli tulle juurde valamine on praegusel hetkel lihtsalt vastutustundetu. Peame mõtlema, kaaluma hoolega, mida me ütleme ja millised võivad olla öeldu tagajärjed. See, mis tundub õige või parem meile, väljaspoololijaile, täna ei pruugi seda olla asjaosaliste ega meie kõigi ühise homse jaoks.
Me kipume asju nägema nii nagu oleme meie, ja mitte nii nagu nad tegelikult on. Kuid me ei tohi unustada, et Hispaania ei ole Nõukogude Liit ja Kataloonia pole 27 aasta tagune Eesti. Ei sisult ega vormilt.
Kataloonia pole iseseisvust välja kuulutanud ja seega pole midagi tunnustada. Pühapäeval toimunud ebaseaduslik hääletus oli poliitiline protest, et saada iseseisvuse üle hääletada-otsustada ehk et korraldataks seaduslik ja kõigi demokraatlike garantiidega referendum, kus hääletaksid kõik Kataloonia elanikud: kas siis iseseisvuse poolt või vastu. Järgenenud streigid olid aga juba politsei kasutatud jõumeetmete vastased protestid.
Sõnadel on jõud ja hetkel ainukesi sõnu, mida vajavad katalaanid, hispaanlased ja ülejäänud inimkond, on need, mis aitavad valitsevat pinget maandada. Sõnu, mis räägivad ennekõike rahu(meelsuse)st, sellest, mis meid ühendab. Et saaks tekkida uus, ühine ruum, kus rääkida ja ära kuulata, tunnustada. Selle ruumi võimaldamiseks-vahendamiseks oleme eurooplastena alati olemas ja valmis.
Pinge maandamine, rahunemine on hetkel esimene, peamine ja võib-olla ainukene samm, mida teha. See samm ei vii küll kumbagi osapoolt sinna, kuhu nad tahaksid minna, kuid vähemalt juhib nad ära sealt, kus nad praegu seisavad.
Meie eksimused, vead on suurepärased õpetajad. Selleks, et oma vigu tunnistada, vajame julgust, vaprust ja tugevust. Kuid vaid targad mõistavad, et mitte ükski eksimus ega läbikukkumine pole lõplik. Olnut-tehtut ei saa muuta, kuid võime alustada uuesti täna, nüüd, siin ja praegu, et edasine saaks olema teistsugune: rahumeelne, läbiräägitud ja teineteist arvestades.
Toimuv on meeldetuletus meile kõigile, kes me oleme oma kogukondades, ühiskonnas mingis mõttes teenäitajad: head liidrid ei juhi oma rahvast vastamisi relvastatud üksustega. Vägivaldne õhustik, milleks on igasugune tugev sotsiaalne polariseerimine, teeb haiget meile kõigile. Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole.