Küsin seda universumilt ja iseendalt

Ma räägin tänaval kohatud kasside ja koertega. “Tere, armas,” ütlen ma kükitades ja loomale sügavalt silma vaadates. Ta saab kohe aru, et ma mõtlen, kui ilus ta on ja mõni tuleb saba kergitades lähemale, teine jätab haukumise. Inimestele vaatan ma ka silma ja naeratan, kui me pilgud kohtuvad. “Head päeva!” ütlen ma isegi siis, kui see toimub kodust kaugel, kusagil kesklinnas või toidupoe ees tänaval, kus võõrad inimesed üksteist ei tervita.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma mediteerin korra päevas, keskendun Kolmandale Silmale. Ma tean, mida tähendab “Namaste” ja laulan oma lapsele rahustamiseks madalal toonil Omi. Ma usaldan oma intuitsiooni. Ja kui mu huulele ilmub ohatis, siis mõtlen ma kohe paar päeva varem toimunud hetkele, mil neelasin vihast, pettumusest või solvumisest kantud sõnad alla selle asemel, et need välja öelda.

Mis hetkel ma kõike seda tegema hakkasin?

Esimese asjana hommikul joon ma leige veega sidrunivett ja söön banaani. Tegelikult veel kõige enne, kui ma alles voodis leban, mõtlen ma hämaras naeratades eesootavale päevale. Mõtlen, et tulemas on imeline päev. Mõtlen, kui hästi kõik on, kui tänulik ma olen elule ja veendunult lükkan teki pealt.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma kasutan toidupoes riidekotte ja vannitoas puhast looduslikku kosmeetikat. Ma söön ökoloogilisi juur- ja puuvilju, ostan ökokülas küpsetatud leiba ja hommikukohvile valan soja- või kaerapiima. Keeksid me kodus on tehtud kiker- või speltajahust, toorkakao, datlite või banaanidega, suhkruta. Kui ahju juba kasutan, siis mitme asja valmistamiseks. Lisaks keeksile küpseb seal maguskartul ja hunnik köögivilju. Või vähemalt spelta- ja tatrajahust seemneleib.

Millal ma kõigele sellele hakkasin tähelepanu pöörama?

Ja kui mul on mõni kahtlus või kõhklus või mure. Kui ma ei ole kindel, mida teha, mida öelda, kuidas käituda, siis õhtul voodis, enne uinumist, küsin ma mõnda märki, teejuhist või selget vastust antud olukorrale. Küsin seda universumilt ja iseendalt. Me oleme üks ja seesama. Seejärel ma uinun. Kergelt, tänulikult, hoitult.

Seda olen küll teinud terve elu. Ja töötab alati.

Alati.

 

Advertisements

Surm tuleb ikka ootamatult

Kui juhtub, ütlevad ugandalased lahke naeru saatel, juhtub niikuinii, ette pole mõtet karta. Ja neil on ses suhtes ometi tuline õigus!

Kõike ei saa ega olegi vaja ühel inimesel siin elus kontrollida, armastas ka meie endise Kiwatule korteri perenaine, Estheri sõbranna Sarah öelda. Veel vähem homset, järgmist nädalat, tulevikku üldisemalt. Seda teevad esivanemate hinged, jumal, hea õnn või kuidas iganes seda võimsat energiat nimetada, mille kükitav, uhkete sulgede, käevõrude ja kaelakeedega ehitud ning silmavalgeid välgutav nõidtohter kanaveristamise kohal lendu laseb. Kuigi alles ühel nädalavahetusel nägid kõik Kiwatule linnaosa elanikud, ka meie, kel vähegi oli oidu chapata küpsetaja ahju kõrvalt algava teeraja hõivanud inimahelale järgneda, et isegi värskelt tapetud kana soolikad, silmad ja madratsi kohale riputatud palmilehe kiudude abil kimbuks seotud kanavarbad ei päästa sind surmast. Oleks härra Muhinda seda ette teadnud, oleks ta need viis tuhat šillingut, mis ta austatud nõidtohtrile peo peale ladus, hoopis tavapärase máwá peale kulutanud aga, näed, ei teadnud. Surm tuleb ikka ootamatult, öeldi üksteisele vaikiva peanokutuse saatel.

Meie iidvana naabriproua Flora, kes oli seda kõike pesu kuivama riputades ja pead vangutades pealt vaadanud, polnud selle väitega aga sugugi nõus. “Lollus,” hüüatas ta endamisi aga piisavalt kõvasti nii et möödaminejad teda kuulsid. Proua Flora elas meie maja vasakpoolse kivimüüri vastu püsti pandud hütis, kust avanes vähemalt kuue aasta eest veel vaade kaugetele rohelistele, vahel sinakalt võbelevatele küngastele, mille taha kadus õhtuti kuldseks värvuv päike. Tema hütt, millel Estheri sõnul polnud sel kohal enam pikka pidu, sest hiinlased olla juba maaostuhimus seal kandis ringi nuuskimas, jäi chapata küpsetajast vaevu kuuekümne sammu kaugusele. Ja seal, meie koduhoovis, pesi ta iga päev teiste inimeste pesu ja hiljem suundus küürima nende põrandaid. Ka meie korteriomaniku Sarah’i valgeid, läikivaid marmorpõrandaid, teenides sellega piisava summa, et oma kolme lapselast toita ja koolitada. Kuid kõik teadsid, et proua Flora on palju rohkem kui meie tänava pesunaine.

„Pole mõtet süüdistada vaest kana kui ilmselged märgid eesootavast on alati ja igal pool näha,“ teatas proua Flora kindlameelselt, kui uudis härra Muhinda saatusest tema kõrvu jõudis. Kuulsime teda hämariku eel läbi elutoa avatud akna selgitamas igaühele, keda tema arvamus huvitas ja neid oli palju.

“Tuleb osata vaid vaadata.”

Ja proua Flora juba vaadata oskas. Sest öelgu keegi teine, et millest muust kui surmast jutustas kaks päeva enne teise ilma minekut härra Muhinda vasaku jalalaba alla teab kust ilmunud verevalum? Millest ometi võis selline asi märku anda? See polnud retooriline küsimus. Ta tegelikult ka tahtis seda kohalolijate suust kuulda. Küsis kõva, selge häälega aga mitte keegi ei osanud vastata. Proua Floral oli õigus. Nagu alati.

Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind

Ma ei teagi, mulle hakkab aina enam tunduma, et me ei ole teineteist algusest peale mõistnud. Rääkisime ennist autos näiteks lemmikloomadest. Õigemini koertest. Täpsemalt Charity peres elavas koerast, kes olla suur nagu hobune ja kes Charityle seetõttu eriti ei meeldi. See lugu riivas väga mu hinge. Mis argument see selline on, et suur nagu hobune? Asetasin käe ta õlale, et miks sa küll nii käitud, Charity, ava oma hing tingimusteta armastusele, ja siis patustasin pisut ta õlga, ega ma täpselt teadnud ka, mida teha, teadsin vaid, mida öelda. Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind. Seepeale purskas Daina niimoodi naerma, et pisarad voolasid. Ta vappus naerust tükk aega. Ma olla öelnud seda sellisel toonil nagu tavaliselt öeldakse, et Jeesus armastab sind. Ja naeris edasi. Nii, palun väga! Ma ei saa enam mitte millestki aru. Vaatasin teda sama pilguga, millega tema äsja mind.

Mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine

„meie rahvast ähvardab väljasuremine ja mitte ainult põgenike, asüülitaotlejate ja muidu immigrantide hordide tõttu, vaid ennekõike ja kõige suuremat ohtu meie rahva, keele ja kultuuri püsimajäämisele kujutab endast kommunistide poolt legitimiseeritud lastetapp, mida meie oma naised, tütred ja õed praktiseerivad julma kergemeelsusega – mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine, milles jääb kaotajaks meie rahvas ja kultuur“. Nii seisis alles hiljuti valitsuse ametlikus väljaandes Eesti muld ja eesti süda.

Ma ei hakka siinkohal kritiseerima teksti lauseehitust ega stiili. See häiris mind kohutavalt, kui korraga igal pool takistuseta ilmuma hakkas. Kui palju kordi oli minu tekste ajakirjanduses tagasi lükatud, ent seda jama te ilmutate? Korduvalt? Ma ei saanud aru, miks keegi midagi ette ei võta. Kas peaksin seda ise tegema? Kas seda minult saatus, eesti rahvas ootabki?

Siis kuulsin raadiost tuntud kultuuritegelast valitsusele mõtteliselt õlale patsutamas: „Uus valitsus hindab kultuuri ning see teeb mu meele nõnna rõõmsaks!“ ja ma hakkasin õhku ahmima. Ilmselt ei saa ma enam mitte millestki aru. Igal juhul järgnes sellisele kihutustööle muidugi veel mitmeid sarnaseid kirjutisi. Need pole tegelikult siiani ajakirjanduses lakanud.

Seda juhtub sageli, sest ma olen abielus

Tema alustas esimesena jutte sellest, mis on enne ja pärast süstasõidutunde. Kõik, mis võiks olemas olla. Seda juhtub sageli, sest ma olen abielus. Teist korda. Abielus inimesed tõmbavad vallalisi enda poole. Mõnikord puutuvad nad kokku vaid hetkeks ja siis lähevad nende teed jälle lahku, kuid vahete vahel nad jäävadki kokku ja seepärast ma olingi aus. Ma ütlesin talle, et olen uutele asjadele avatud. Ilmselgelt ei mõelnud ma sel hetkel oma abikaasale, sest on äärmiselt oluline rajada uued suhted aususele.

Ta vaatas mind muiates: „Niisiis, uutele asjadele?“

Kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka

Ma tean, et olin Miranda Julyd tõesti liiga kauaks kuulama jäänud, ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte.

See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki.

Mõtlesin sel hetkel oma pojale ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei ole üksi.

(Foto: Dagmar Kase)

 

 

Eestit mustikaga võrdlev kujund

Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.

 

Ta ei tea, kes on see Ülle

Olen selle üle nüüd mitu päeva pead murdnud, ja lõpuks tabasin ära: kuigi vaid väga ähmaselt, meenutab Daina mulle Kauksi Üllet. Nii see on. Siis kui Ülle veel noor ja heledapäine oli ja tuli lagedale selliste väidetega, et loomad on talle rohkem toit kui sõbrad ja et ta armastab seetõttu põrsaid ja lambatallesid, kuigi mõni tark kiuslik kass on ka meeldinud. Ent kass ei tohi Ülle oma olla. Sest omasid sa, jah, nahka ju ei pista. Või siis seda, et hasartmänge Ülle ei mängi. Aga mitte moraalsetel veendumustel, vaid seetõttu, et ei saa seda endale lubada.

Ma tahaksin seda leidu Dainaga jagada ning vahelduseks ugandalastes kahtlustamisele ja demokraatial silma peal hoidmisele hea kõhutäie koos naerda, kuid ma kardan, et ta ei pruugi taolises kummalises seoses midagi vaimukat leida. Ta ei tea, kes on see Ülle ja ta ei taha teada, miks ma arvan – kuigi ma nii ei arva aga mulje oleks küll selline, et täpselt seda ma silmas pean -, et temas avalduksid koheselt mängur ning kassisööja, kui ta teel ei seisaks teatud praktilisi tõkkeid. Ma pole isegi enam kindel, et see avastus väga vaimukas on. Meil on pikk päev selja taga, mis pole veel sugugi läbi, ja ma olen väsinud ja näljane. Need faktorid häid nalju ei loo.

Ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada

Mina ei suutnud midagi lugeda, kuigi lennukis oli mul jäänud pooleli üks väga põnev artikkel Diogenese sündroomist. Sellest haigusest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, sest see levib elanikkonna seas kulutulena ja ometi ei olla seda väga kerge diagnoosida. No ma ei tea. Kui minu mõni tuttav hakkaks tänavalt asju koju tooma ja ühel hetkel seisaksid tal seina ääres neli katkist jalgratast, kaksteist vildakat tooli ja hiiglaslik puhvetkapp, siis ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada. Ma teaksin kohe, et tegemist on Diogenese sündroomiga, ja hakkaksin tegutsema. Ma küll ei tea, millised oleksid esimesed sammud, sel kohal jäi mul artikkel pooleli, ent niisama käed rüpes ma ei istuks ega arutaks, et kas on tegemist prügiga või mitte.