Teine viis öelda “ma armastan sind”

Me ootame õhtuvaikust, nädalalõppu, puhkust, palgapäevi ja keerame kalendrilehti nii hoogsalt, et unustame elada. Näiteks mina täna, siin ja praegu, kui mängime E-ga raamatukogu. Võtame raamatud riiulist välja, asetame põrandale hunnikusse ja paneme riiulisse tagasi. Neist ühtegi kordagi avamata.

25 837 korda.

Ma pööritan silmi, püüan E-d veenda, et mu jalad surid juba pool tundi tagasi ära, sest mu mõtted keerlevad hoopis lõunasöögi ja alustatud Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” ümber, kuid ta raputab rahulikult pead ja jätkab lugudest Pisa torni ehitamist.

Sel hetkel meenub mulle, et sügav, tingimusteta armastus on parim, mille saame oma lastele maailma kaasa anda, ja su ees säravale hingele täielikult pühendatud tähelepanu on armastus. Nii ma võtangi järjekordse raamatu.

25 838 korda.

Sest see on teine viis öelda “ma armastan sind”.

 

Advertisements

Märkide lugemisoskus

Kõigepealt oli valge liblikas.

Me veetsime siseõuel aega nagu tavaliselt: A tukkus päikese käes, E riputas tolmulappe kuivama ning mina istusin pea kuklas ja jälgisin valgete pilvepallide kerget triivimist. Hommikune uudis hõljus sarnaselt mitme universumi, mitme elu vahel. Ta juba oli siin ja samas ei olnud ka. Tõsiasi oli teada, ent tundeid, mõtteid oli raske määratleda, paika panna, sest kõik näis sama, kuigi kõik oli juba jäädavalt muutunud. Seepärast ma pilvi nii ennastunustavalt vaatlesingi. Nagu šamaan. Neis peitub alati mingi teadmine, muster, tarkus.

Sel hetkel ilmuski valge liblikas. See oli erakordne, sest meie praeguses majas, mis asub keset linna, pole liblikaid kunagi näha. Ta tuli otsejoones minu poole, puudutas mu õlga, kaks korda, tiirutas üles-alla, joonistas õhku lõputuse märke. A tõstis pilgu ja võttis jahiasendi, E kiljatas rõõmsalt, sama rõõmsalt kui mina, enne kui valge ime ära kadus. Ma teadsin kohe, et see on märk. Ma ütlesin seda ka E-le ja A-le, et see on hea märk, sest valge on taevajumalanna värv.

Päev hiljem tuli järgmine.

Continue reading “Märkide lugemisoskus”

Suur samm sissepoole

Ma istun siseõuel ja vaatan, kuidas E korvist pesupulki ükshaaval kivipõrandale viskab. Tema liigutused on rahulikud, täpsed; ta on täiesti keskendunud. Mul seevastu pole midagi muud teha, kui teda jälgida ja mõttelisi tähelepanekuid tema siin ja praegu avalduva Tõelise Mina kohta kirja panna. Dr. Shefali Tsabary oleks minuga väga rahul.

Taamal kihutab rong mööda ja vilistab. E tõstab oma väikese sõrme püsti ja ütleb: “Tsuhh-tsuhh”, ja jätkab pesupulkade ümbertõstmist. Nii et tema tähelepanu pole sugugi suunatud ainult pesupulkadele vaid on avatud ka kõigele muule, mis ümbruses aset leiab.

J õpetas taolist avatud tähelepanu seisundit oma teadveloleku kursusel. Meid täiskasvanuid, kes me seda ei oska, oli seal ligi nelikümmend, kuid ainult sellepärast, et rohkem sinna ruumi inimesi ei mahtunud.

Continue reading “Suur samm sissepoole”

Teadlik loomingulisus

On hetki, mil tunnen end täiesti kohal. Olen see valgus, mis mind ümbritseb ja see aeg, mis lainetab siinsamas. Olen see sära, mida kiirgavad puulehed ja mu lapse naeratus. See rahu, millega vaatavad mu silmad ta mänge. See ürgne teadmine, millega silitavad ja kallistavad teda mu käed, ning voolivad ta jaoks kakaokomme.

Noil hetkedel ei mõtle ma kordagi, et mu kirjutamine on katkenud tema pärast. Sest mu aeg on murtud miljoniks väikeseks tükiks, mis näppude vahelt kaovad teab kuhu, teab kuidas. Sest mu oma ruum on kahanenud olematuks. Sest ma vaatan peeglisse ja ei tunne ennast ära. Sest, sest, sest…

Noil hetkedel ma tean, et olen avaram, külluslikum, tänulikum, kui eales varem. Sest ma pole eales olnud niivõrd teadlik Elust.

Iseendast.

Oma kehast, hingest, valgusest.

Sinust ja temast. Meist ja maailmast.

Kõigest sellest, mis ümbritseb vaikselt intellektuaalset eksistentsi ja mida on sõnadesse raske panna.

Continue reading “Teadlik loomingulisus”

Ma ei tunne oma väge

Ma vehkisin kätega, tormasin mööda saali ringi, trampisin jalgu ja tõusin kikivarvukile. Ma olin marutuul ja laamade põrkepiirkond. Ma olin paisu tagant liikvele pääsenud kosk. Ma huilgasin ja möirgasin nagu metsloom. Nagu siis kui tõin elu ilmale. Mu süda puperdas, ma hingeldasin, ja ma naeratasin, kuigi tahtsin puhata. Ma naeratasin, sest see oli tuttav. Ma olen nii kogu oma elu elanud.

D ei teadnud kõike seda, me tunneme teineteist alles kolm kuud, ent ta vaatas mind ikkagi kulm kortsus. Ta oli mõlemad oma peened, valged aristokraadi käed asetanud rinnale, kuigi ta ise seda ei märganud, ja palus mul kõike seda teha aeglasemalt. Palju aeglasemalt. Miski ei klappinud.

Niisiis ma joonistasin kätega õhku sujuvaid jooni ja aina väiksemaid ringe. Mu pinges naeratus hakkas ülemise huule kohal tõmblema, kuid hingamine rahunes. Keha õõtsus ja õõtsus ja õõtsutas end peaaegu liikumatuks. Veel, ütles D, veel aeglasemalt, kuigi ta pidi teadma, et see palve ületas ühiskondlikult aktsepteeritud aegluspiiri. Aga ma kuuletusin, sest selleks ma seal olingi. Et ületada piire. Continue reading “Ma ei tunne oma väge”

Kuidas puudutada Elu päriselt

Keha on see, millega kogeme elus olemist ja teadvustame elu, kuigi lääne üdini
mehelik mõttelugu on tõrges seda tõdema. Elus osalemiseks vajame keha. Leidub
videomängureid, kes on tunnistanud pärast päevi, nädalaid kestnud mängumaratone
vajadust lõikuda noaga oma ihu, et veenduda iseenda reaalsuses. Võib-olla ainus
loomulik vastus nägemistajul baseeruva virtuaalelu hüpertroofiale ongi keha juurde
naasmine. Näpistamine, kõditamine ja päikesekiirte soojus nahal kui mäss. Seks,
tantsimine. Sünnitamine. Keegi, kes silitab me pead ja joonistab sõrmedega seljale
põllulilli. Naerda nii et pisarad silmis. Kuude kaupa imetamine. Õhata, ohata, pista
sõrmed mulda. Haigus. Teise hääletoon, silmavaade, nahk. Teise maitse. Kallistamine.
Värvid, lõhnad, tundmused.

Continue reading “Kuidas puudutada Elu päriselt”

Me elame võõras rütmis

Ta seisis keset mu kööki ja tahtis end pikali maha visata. Kauaks, lisas ta sosinal, väga kauaks. Ma vastasin, et ta võib seda teha. Kivipõrand on kenasti puhas ja jahe. Ta hakkas selle peale naerma, kuigi see ei olnud nali, ent maha ta end ka ei visanud ja seisis silmad kinni edasi.

Kõik algas sellest, et ta tahtis suitsetamisest loobuda. Sigaretid maha jätta, sest ta teab, et see on asendustegevus, et see pole ta kehale hea. Ta teab seda tegelikult juba viimased 27 aastat. Ta oli 18, kui suitsetama hakkas. Ma küsisin, mille vastu ta mässas, mis või kes teda rõhus. Ta silmad läksid pärani lahti ja ta huulte vahelt lipsas selge: “Isa!”.

Ta muidugi arvas, et ma teadsin vastust juba ette, kuid tegelikult polnud mul aimugi. Ma ei tea kunagi, miks inimesed midagi tegelikult teevad, mis neid takistab ja mida on neil edasiminekuks, paranemiseks vaja, mis neid tõeliselt aitab. Aitab näha. Ma otsin täpselt samamoodi nagu nemadki. Otsin koos nendega. Continue reading “Me elame võõras rütmis”