Just sel viisil avanesid meile elusaladused

Süstasõidus me edasi ei arenenud. Kukkusime süstast, mis oli ümar ja kitsas, ent liikus teatud hämarate füüsikaseaduste kohaselt kogenumate käes kiiresti edasi, pidevalt vette ja enamus ajast kuluski meil üksteise paadisillale vinnamisele. Märjad ja naerdes mahutasime end aga uuesti süstasse ja seda vaid selleks, et sekundi pärast taas teise päästvate käte suunas ujuda. Ja ometi just sel viisil avanesid meile elusaladused.

Näiteks see, et tema heledad silmad ümarate rindade kohal polnud sugugi vähem muljetavaldavad kui ta uhkete reite välis- ja siseküljel ning paremal sääremarjal ilutsevad sinikad, mis kursuse edenedes välja ilmusid. Me lugesime need ühel päeval ära. Kaheksa. Ta ise nimetas neid verevalumiteks, nagu sõna sinikas polekski olemas, rõhutades just sõna lõpuosa – valum – , ja see viis mu mõtted Roomale. Ta näis just seda tüüpi inimene, kes lendab sageli Itaaliasse pastat sööma, veini jooma ja liiklusummikutes oma pehmel häälel „amore“ lausuma.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Me ei tunne iseendid üldse

Meie kõige paeluvamad vestlused ja äratundmised leidsid aset pärast süstasõidutundi, alasti olles. Ühel päeval rääkisin talle eriti tundlike inimeste kohta loetud artiklist – et näidata, et olen inimene, kes loeb igapäevaselt spetsiifilistest ajakirjadest huvitavaid artikleid – ja ta ütles, et tema on tundlik. „See pole miski, mis sul on vaid see on miski, mis sa oled,“ ütles ta tõsiselt ja ma jäin tema sügavuse ees sõnatuks. Kaks päeva hiljem rääkis ta rotist, kes võib 18 minutit hingamata olles edasi elada. Ta lootis väga, et teadlased saaksid jälile miks ja kuidas see võimalik on, ning hakkaksid seda inimeste peal katsetama. Ta küsis, kas ma suudan ettekujutada, kui palju tähendaks taoline oskus inimkonnale. Ma ei suutnud. Ma isegi ei teadnud, milleks võiks taoline võime hea olla, kuid ta nägu lõi seda öeldes naerule ja mulle tundus, et olin taas õppinud midagi väärtuslikku. Siis ta ütles, et võib-olla me juba suudame seda teha, lihtsalt me ei tea seda. On nii palju asju, mida me enda kohta ei tea. Me ei tunne iseendid üldse.

Kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka

Ma tean, et olin Miranda Julyd tõesti liiga kauaks kuulama jäänud, ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte.

See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki.

Mõtlesin sel hetkel oma pojale ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei ole üksi.

(Foto: Dagmar Kase)

 

 

Õrnuse õpik vol.4

Nii, ja mis edasi sai, küsiksid siinkohal lapsed ja nende silmades poleks uudishimu ega avastamisrõõm grammigi tuhmimaks muutunud. Nemad, kes nad on alati siin ja praegu, teavad, et see lõbus lugu alles nüüd õieti käima läheb. Ent täiskasvanud, kes me oleme ammu unustanud, milline on elu ja selle, et meie oleme veel elus, jääme siin kohal vait. Meie näod tõsinevad. Meie silmad on üllatusest suured ja õige pisut kissis, sest meie huulil ja hingel kibeleb kõiketeadja naeratuse asemel hoopis teistlaadi huvi. Meis pulbitseb mure ja hirm ja, mis seal salata, ka uudishimu. Sest kui keegi oli õnnelikult abielus, siis ei saa see olla õnneliku lõpuga lugu.

Aga see on seda. See on õnnelik lugu. Otsast lõpuni.

Ja siis mõtlesin tema peale edasi

Me olime grupist ainukesed, kes ennast ise paadisillale ei jõudnud vinnata, ja see tegi meid kiiresti lähedasteks. Pesemisruumis riietusime lahti ja vaatasime teineteise õõnsusi ja kumerusi, nagu oleksime seda kogu aeg teinud. Meil polnud hetkekski piinlik. Tema heledad silmad ümarate rindade kohal polnud sugugi vähem muljetavaldavad kui ta uhkete reite välis- ja siseküljel ning paremal sääremarjal ilutsevad sinikad. Ta ise nimetas neid verevalumiteks, rõhutades just sõna lõpuosa – valum. See oli see koht, kus mina oleksin võinud rääkida mu kõri nöörivast kognitiivse kapitalismi masendusest, ent seda mõistsin ma alles hiljem. Õhtul voodis linade vahel silmad pärani lahti lamades. Raadiokell näitas kaks kakskümmend kaks. Inglite tund, käis peast korraks läbi ja siis mõtlesin tema peale edasi.

Õrnuse õpik vol.1

Meile meeldivad kohtumislood. Meile meeldib neid kuulata, neist lugeda, kuid ennekõike meeldib meile neid ise jutustada. Kuidas teie kohtusite, on üks toredamaid küsimusi, mida seltskonnas ühele paarile esitada. Proovige järele! Alati on kaks versiooni, üks vaimukam kui teine, mis algavad küll väga erinevatest kohtadest, kuid suubuvad kenasti ühte punkti kokku otsekui teisiti poleks saanudki minna.

Nende kohtumine oli ette määratud, noogutame õhinal ja rõõmustame koos jutustajatega nende näiva õnne üle.

Mõtle korraks sellele, kuidas teie kahe vahel kõik kord algas ja ka sinu näole ilmub naeratus. Tol hetkel polnud teil kummalgi aimu, kuhu teel olete või kui erilise loo te kirjutate, kuid nii see läks. Te ei osanud arvatagi, et teist saab paar, veel vähem seda, et armastus võib olla nii suur ja sügav.

Nii erilisi sündmusi ei juhtu iga päev.

(Õrnuse õpik ehk kuidas lahku minna ja rahus edasi elada)

Ta ei saanud lugedes mitte midagi aru

Teatud vanuses inimesed enam nii kiiresti ei armu. Frank kinnitas õhinal, ja ma oleksin pidanud märkama, kui õhinal, et lugemine on tema elu suurim nauding. Pärast seksi ja tumedat šokolaadi, täpsustas ta siis kohmakalt naerdes. See nali ei olnud väga hea. Ta sai ka ise sellest kohe aru ja ma ei pidanud talle seda ütlema, mis muutis meie suhte alguse kuidagi eriliselt ausaks ja vabaks. Ta lugevat palju, õhtul voodis ja lõunapausi ajal ja rongiga Tartusse ja tagasi sõites ja muidugi lennukis ning nädalavahetustel maal ja rannas ja kodus diivanil. Ta on nii agar lugeja, et loeb lõpuni ka need raamatud, mis teda tegelikult ei kõneta. No näiteks Julio Cortázari jutukogumiku “Mängu lõpp”, mis sisaldavat teadjate sõnul maailma parimaid jutte. Ta ei saanud lugedes mitte midagi aru. Mitte kui midagi aru, mis seal toimub, ja kõige vähem sellest, kuidas saab sellises raamatus sisalduda maailma parimad jutud. Aga luges lõpuni.