Sõber

Ma ei mäletanud, et oleksin teda külla kutsunud, et oleksin üldse kunagi kedagi külla kutsunud, kuid ühel pärastlõunal ta mu ukse taga seisis. Dressipükstes ja spordikott õlal, nagu ta just tuleks spordisaalist või oleks hoopis sinna minemas. Mulle tõesti tundus, et ta oli eksinud, vähemalt koha ja kohe kindlasti riietusega, kuid kutsusin ta lõpuks ikkagi sisse. Isegi see ei lugenud, et mul oli Lucia Berlini raamat pooleli ja ellu tagasi pöördumine nõudis minult tohutut eneseületust. Aga me olime sõbrad, ja sõprade pärast selliseid asju siiski tehakse.

Kohe, kui ta uksest sisse tuli ja päikeserillid eest võttis, nägin, et ta parem silm oli kinni paistetanud. Punane, ajas mäda välja. Kole silm. Muidugi ma ahhetasin, sest me ei pane igapäevaste tuttavate inimeste füüsilisi moonutusi tähele. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulikkus mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel eluvõõramalt elada? Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Isegi lähedasi inimesi vaatame nagu näeksime neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või täiesti teise koha peal. Me ei tea, sest me oleme pidevalt kusagil mujal. Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglist või mõne vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. See tervet keha ja hinge läbiv võpatus viitab sellele, et see peegeldus pole meie ise ja just see aimdus viibki meid loomiskihu ja heaks inimeseks olemise soovi juurde. Aimdus, et mitte miski pole tegelikult päris.

Ma oleksin neid mõtteid loomulikult sõbraga jaganud, sest me ei mõtle niikuinii oma mõtteid üksi. Need ripuvad kogu aeg õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos samu mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas, neid edasi viimas. Selles teadmises on midagi lohutavat ja mulle tundus, et ka mu külaline vajas sedalaadi lohutust. Kuid tema vaatas hoopis pikalt valget teetassi, mille ta ette asetasin, nagu poleks ta midagi seesugust enne näinud, ja küsis, millal me kohtusime. Vastasin, et kolm aastat tagasi ja jäin siis vait. Taipasin, et ta ei räägi meist kahest vaid hoopis minust ja mu kallimast, kelle naeratav nägu teda külmkapi ukselt jälgis, kuid ma ei hakanud öeldut parandama. Ta tundis ennast ebamugavalt juba niisamutigi ja võib-olla oleks see teadmine teda veel rohkem endast välja viinud. Seepärast ei öelnud ma ka seda, et meil on nüüd laps ja et ma enam tööl ei käi, kuigi endise kolleegina on ta arvatavasti seda juba isegi märganud.

Ta õnneks rohkem ei küsinud, noogutas ainult ja hammustas mu hommikul, pärast teravat tüli kallimaga prügikasti valesti asetatud prügikoti pärast, küpsetatud keeksiviilust tüki. Tükk käis tal tükk aega suus ringi, nagu ta oleks tülist korraga teadlikuks saanud, ja nägin mitu korda ta valkjat keelt, mis üritas end hammaste abil puhtaks kraapida, ent pruunid pudemed ei lasknud lahti. Sarnase dünaamika tõttu polnud ka meie kallimaga ära leppinud. Nüüd tundus meie pärastlõuanane teejoomine mullegi kummaline, sest me polnud britid. Polnud seda kunagi olnudki.

Mõtlesin seejärel veinipokaalide peale, eirates teadlikult meie põhjamaalisust, kui sõber uuesti rääkima hakkas. Kõigepealt rääkis ta sellest, kuidas ta on õppinud kuulama ja seejärel sellest, kuidas ta perekond ta hulluks ajab. Ta hallisegused krussis juuksed olid kahe pisikese plastmassklõpsuga pealaele kinnitatud ja kui ta tassi pea kohale tõstis, et tassi alla joonistatud initsiaale uurida, nägin, et tal olid kaenlakarvad ajamata. Nüüd meenutas ta oma isa veel rohkem kui varem ja mulle tundus, et võin teda usaldada.

Seepärast polnudki talle raske sellest kõigest rääkida. Eriti sellest, et mu kallimal pole vaja mulle asju nina peale visata, sest ma tean isegi, et olin Miranda Julyd liiga kauaks kuulama jäänud. Ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte. See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki. Mõtlesin oma lapsele ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei olnud üksi.

Mu külaline oli tänu oma koledale silmale tõesti hea kuulaja. Ta ei seganud kordagi vahele ja oli isegi keeksiviilu lõpetanud ja tee ära joonud. Naeratasin ja mõtlesin, kui tore, et ta siiski tuli. Sel hetkel hakkas mu laps hällis nutma ja ma tõin ta meiega kööki. Rääkisin sõbrale, et naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi juhtub, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nõnda saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad juba magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata. Nähes oma sõbra ilmet tundus mulle, et ka tema mitte, ja ma olin väga rõõmus, et ma polnud ainuke.

 

 

Advertisements

Küsin seda universumilt ja iseendalt

Ma räägin tänaval kohatud kasside ja koertega. “Tere, armas,” ütlen ma kükitades ja loomale sügavalt silma vaadates. Ta saab kohe aru, et ma mõtlen, kui ilus ta on ja mõni tuleb saba kergitades lähemale, teine jätab haukumise. Inimestele vaatan ma ka silma ja naeratan, kui me pilgud kohtuvad. “Head päeva!” ütlen ma isegi siis, kui see toimub kodust kaugel, kusagil kesklinnas või toidupoe ees tänaval, kus võõrad inimesed üksteist ei tervita.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma mediteerin korra päevas, keskendun Kolmandale Silmale. Ma tean, mida tähendab “Namaste” ja laulan oma lapsele rahustamiseks madalal toonil Omi. Ma usaldan oma intuitsiooni. Ja kui mu huulele ilmub ohatis, siis mõtlen ma kohe paar päeva varem toimunud hetkele, mil neelasin vihast, pettumusest või solvumisest kantud sõnad alla selle asemel, et need välja öelda.

Mis hetkel ma kõike seda tegema hakkasin?

Esimese asjana hommikul joon ma leige veega sidrunivett ja söön banaani. Tegelikult veel kõige enne, kui ma alles voodis leban, mõtlen ma hämaras naeratades eesootavale päevale. Mõtlen, et tulemas on imeline päev. Mõtlen, kui hästi kõik on, kui tänulik ma olen elule ja veendunult lükkan teki pealt.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma kasutan toidupoes riidekotte ja vannitoas puhast looduslikku kosmeetikat. Ma söön ökoloogilisi juur- ja puuvilju, ostan ökokülas küpsetatud leiba ja hommikukohvile valan soja- või kaerapiima. Keeksid me kodus on tehtud kiker- või speltajahust, toorkakao, datlite või banaanidega, suhkruta. Kui ahju juba kasutan, siis mitme asja valmistamiseks. Lisaks keeksile küpseb seal maguskartul ja hunnik köögivilju. Või vähemalt spelta- ja tatrajahust seemneleib.

Millal ma kõigele sellele hakkasin tähelepanu pöörama?

Ja kui mul on mõni kahtlus või kõhklus või mure. Kui ma ei ole kindel, mida teha, mida öelda, kuidas käituda, siis õhtul voodis, enne uinumist, küsin ma mõnda märki, teejuhist või selget vastust antud olukorrale. Küsin seda universumilt ja iseendalt. Me oleme üks ja seesama. Seejärel ma uinun. Kergelt, tänulikult, hoitult.

Seda olen küll teinud terve elu. Ja töötab alati.

Alati.

 

Sõnad on olulised. Sõnades on võim.

Ma olin äsja sünnitanud, kui vanglaraamatu käsikiri minuni jõudis. Lamasin värvilises emade hotellis, nagu seda osa haiglas nimetatakse, samal ajal kui mu pojale manustati kümme meetrit eemal isoleeritud tsoonis antibiootikume. Kuseteedeinfektsioon.

Kahtlesin igal leheküljel. Mitte ainult, kas tahan seda raamatut toimetada, vaid kas suudan üldse edasi lugeda. See viha, see meeletu raev ja kättemaksuiha, mis sealt vastu paiskus. Mürk, mis immutas läbi iga järgneva rea ja pani mind alatasa õlgu väristama. Elu ei peaks selline olema, kisendas mu värskelt elu (k)andnud keha otsekui vabandades. Aga on.

Leila purskab, pritsib, keerleb. Neab. Palvetab ja armastab. Leila on metsik loodusjõud. Võimas tulemäng. Kuid head tüdrukud tulega ei mängi, mõtlesin mina.

Jah, seda oli palju, seda oli noore ema jaoks ilmselgelt liiga palju. Võtsin seedimiseks aega.

“Sõnad on olulised,” kirjutasin Leilale, kui olin otsustanud. Sõnades on võim, kirjutasin, kuigi ta teadis seda. Ta oli seda omal nahal vanglas kogenud, need tagajärjed on raamatus kirjas-näha, ent ikkagi ta ei arvestanud sellega.

Mõtle alati – jätkasin eatu tarkuse kordamist, kuid siis juba meie mõlema, võib-olla terve inimkonna jaoks -, milliseid sõnu sa kasutad, millist energiat sa maailma juurde luua tahad. Mida on siin küllaga, ja mida napib. Kuula ennast! Kuula kasutatud sõnade sagedust, nende kõrget või madalat helinat! Kuula erilise hoolega sõnu, mille jätad must-valgele kirja, mida loevad teiste avatud hinged ja mis jätavad neisse jälje!

Leila sõnades on väge, sest ta on aus. Üdini aus oma varjupoole ja helguse suhtes, siiras oma avastamis(t)es, muutumis(t)es, ütlemistes. Ja see kõik on ilus, kuigi kohati kohutavalt kole.

 

 

Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma

Kui ma kirjutasin, siis Maarja Kangro ja Mihkel Mutt kirjutasid oma väikestes kodudes sarnastest asjadest. Nii et võiks öelda, et need teemad olid õhus juba kaks aastat tagasi. Pesitsesid kõhu õõnes, voolasid ajukäärude vahel.

“Klaaslaps”. “Eesti veri”. “Ümberlõikaja”. Viimase kaanel on isegi verepiisad kenasti näha.

Kirjutamise hetkel ma seda muidugi ei teadnud. Nemad ka mitte. Aga meid kolme sidusid nähtamatud niidid, mis reaalsuses kokku ei puutunud, ent kusagil paralleelmaailmas küll. Siin polnud meil teineteise eludest aimugi, kuid Kangro elas midagi sarnast läbi kui mina ja Muti mõtted tõttasid tegelikult ka samadel radadel kui minul. Võib öelda, et olime tol hetkel ühes ja samas maailmas. Seda ei juhtu inimestega sageli ja ainuüksi sellele mõelda on kummaline.

Nii et neid asju siiski juhtub.

Nende raamatud ilmusid sügisel, siis kui on tark raamatuid välja anda, et tarbijal oleks teistele tarbijatele hea jõulupakki panna. Mina taipasin miks mulle suve hakul Kultuurkapitali toetust ei antud. Anti Kangrole. Ma ise oleksin ka talle andnud, kui sarnase temaatikaga raamatute vahel valida.

Mulle anti pool aastat hiljem, kui teema oli juba siin maailmas teistele näha, lugeda, harutada-arutada. Oli juba tuttav, saanud omaks ja mu originaalsus pudenes kenasti laiali.

“Klaaslaps” on ilus. Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma. Seda juhtub minuga tihti, kui ma autorisse armun. Maarja meeldib mulle. Sest ta kirjutas raamatu, mis on aus ja valus ja palavikuline nagu elu ise. Sest ta kirjutas iseendast.

Igavese tagasituleku asemel kojuminek

Rahvuslus lähtub samasugusest võltsidentiteedist nagu jalgpall. Armastada ühte inimgruppi rohkem kui teisi, sest ta on oma: see on korruptsioon… Erich Fromm väitis, et rahvuslus on inimkonna reetmine.

*

Ta avastas poliitika, kirjanduse, muusika ja filmikunsti. “Avastas” pole õige sõna. Ta uskus neisse ja ei suutnud mõista miks (just siis, kui tema nad avastas) ta kursusekaaslased näisid neile selja pööravat.

*

Igavese tagasituleku asemel kojuminek; võimutahte asemel intiimne vastuhakk; üliinimese asemel lähedus; tuleviku asemel mälu; nentimise asemel problematiseerimine.

*

Eetilisel pinnal on kõige olulisem märgata, panna tähele: (teist)näha on pidada lugu, avaldada austust, anda au.

*

See argentiinlane pakkus välja uut tüüpi, kolme-nelja palliga jalgpalli, kus mängijad kannaksid tähtedega särke ja iga liigutusega moodustaksid uusi sõnu.

*

Ja see on väga raske, sest sa lähed tänavale ja järsku märkad, et inimesed käivad kohutavalt riides.

*

Sest minevik tapab sama palju kui olevik. Veelgi rohkem siis, kui mäletatu liigub kahe plaani vahel: stseenid, mis korduvad pidevalt, nagu nad ei oskaks tänasest väljuda.

*

Terved linnaosad madaldatud prügimäe seisusesse.

*

Selgus. Helendav, pimestav, hinnangutest vaba, võimatu vaadata kauem kui hetk ja kiiresti muudetud teiseks asjaks. Hoolimata kõigest oli selgus korraks olemas.

(Mathisoni valem. Märkmed nädalavahetusel siit-sealt loetust)

 

Veendumus, et ausalt elamine ei tasu ennast ära

Tänavate tühjus võib laias laastus tähendada kolme asja:

  1. Riigis on pealtnäha kõik korras, sest kodanikud kuumavad õndsalt – ja nad ise usuvad ka, et nad kuumavad vabatahtlikult – oma hubastes kodudes. Hygge. Nad teavad, et tänavad kubisevad mitmest nähtamatust ähvardusest. Eriti siis, kui sa oled üksik naine või transsooline või teist nahavärvi inimene pimedal või väheläbitaval tänaval. Aga nad ei ole mitte ükski neist, ja see on hea uudis.
  2. Tänavad ei tähista (veel?) sümboolset poliitilist ruumi. Tänavad on eesmärgistatud tegevuseks mõeldud abivahendid. Nad peavad viima võimalikult sirgelt, otse, tõhusalt punktist A punkti B ja kui kell kukub, siis kohe tagasi punkti A. Nädalavahetusel siiski tuleb käia ka punktist C läbi, sest vastasel juhul seisaks külmkapp täiesti eesmärgipäratult köögi kõige kaugemas nurgas.
  3. Riigis on kõik korrast ära, võimulolijad teavad seda ning seetõttu on poliitilised meeleavaldused (loe: kehad, hääled, silmad, sõnad) tänavatel, väljakutel, emblemaatiliste hoonete ees rangelt reglementeeritud või otseselt keelatud.

Sotsiaalpoliitiline panoraam, kus ühe kitsa ringi ärihuvisid esitletakse meie kõigi huvidena, kus ametlik retoorika jutlustab alternatiivi puudumisest, korruptsiooni paratamatusest, ebavõrdsuse loomulikkusest ja isegi vajalikkusest ning kus ülejäänud ühiskonna katseid kaitsta oma õiguseid, õiglust ja vabadusi piiratakse aina karmimate paragrahvide abil, ei räägi ainult neoliberalismi võidust vaid veelgi hullemast nähtusest: veendumusest, et ausalt elamine ei tasu ennast ära.

Ja see on kõige sügavam meeleheide, mis võib ühte ühiskonda tabada.

Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!

Ootan, et Charity söömise lõpetaks ja salvrätikuga suud tupsutaks. Ootan oma arust tunde. Olen temaga kummaliselt kannatlik, sest siiani pole märkigi sellest, et ükski neist kahest asjast peagi aset leiaks. Nii kükitabki ta punaseks värvitud suurnugas pisike valge saiakübe terve see aeg, kui ta jutustab naerdes, kuidas siin linnas jalutavad ringi verinoored emad, sest õhtul pole siin mitte kuhugile minna ja mehed on alalõpmata täis, kuidas raha teenitakse toore jõuga, et minemiseks osta kasutatud mootorratas, sest teised siin ei käi ja kuidas kõik tunnevad siin kõiki nimepidi. Mõtlen hämmastunult, et just praegu saaksin öelda: “Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!” aga taipan hoobilt, et siin pole sellel lausel mitte mingisugust tähendust ja jätan ütlemata. Ja siis kukub saiakübe ise laualinale.

Just sel viisil avanesid meile elusaladused

Süstasõidus me edasi ei arenenud. Kukkusime süstast, mis oli ümar ja kitsas, ent liikus teatud hämarate füüsikaseaduste kohaselt kogenumate käes kiiresti edasi, pidevalt vette ja enamus ajast kuluski meil üksteise paadisillale vinnamisele. Märjad ja naerdes mahutasime end aga uuesti süstasse ja seda vaid selleks, et sekundi pärast taas teise päästvate käte suunas ujuda. Ja ometi just sel viisil avanesid meile elusaladused.

Näiteks see, et tema heledad silmad ümarate rindade kohal polnud sugugi vähem muljetavaldavad kui ta uhkete reite välis- ja siseküljel ning paremal sääremarjal ilutsevad sinikad, mis kursuse edenedes välja ilmusid. Me lugesime need ühel päeval ära. Kaheksa. Ta ise nimetas neid verevalumiteks, nagu sõna sinikas polekski olemas, rõhutades just sõna lõpuosa – valum – , ja see viis mu mõtted Roomale. Ta näis just seda tüüpi inimene, kes lendab sageli Itaaliasse pastat sööma, veini jooma ja liiklusummikutes oma pehmel häälel „amore“ lausuma.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Me ei tunne iseendid üldse

Meie kõige paeluvamad vestlused ja äratundmised leidsid aset pärast süstasõidutundi, alasti olles. Ühel päeval rääkisin talle eriti tundlike inimeste kohta loetud artiklist – et näidata, et olen inimene, kes loeb igapäevaselt spetsiifilistest ajakirjadest huvitavaid artikleid – ja ta ütles, et tema on tundlik. „See pole miski, mis sul on vaid see on miski, mis sa oled,“ ütles ta tõsiselt ja ma jäin tema sügavuse ees sõnatuks. Kaks päeva hiljem rääkis ta rotist, kes võib 18 minutit hingamata olles edasi elada. Ta lootis väga, et teadlased saaksid jälile miks ja kuidas see võimalik on, ning hakkaksid seda inimeste peal katsetama. Ta küsis, kas ma suudan ettekujutada, kui palju tähendaks taoline oskus inimkonnale. Ma ei suutnud. Ma isegi ei teadnud, milleks võiks taoline võime hea olla, kuid ta nägu lõi seda öeldes naerule ja mulle tundus, et olin taas õppinud midagi väärtuslikku. Siis ta ütles, et võib-olla me juba suudame seda teha, lihtsalt me ei tea seda. On nii palju asju, mida me enda kohta ei tea. Me ei tunne iseendid üldse.