Teine viis öelda “ma armastan sind”

Me ootame õhtuvaikust, nädalalõppu, puhkust, palgapäevi ja keerame kalendrilehti nii hoogsalt, et unustame elada. Näiteks mina täna, siin ja praegu, kui mängime E-ga raamatukogu. Võtame raamatud riiulist välja, asetame põrandale hunnikusse ja paneme riiulisse tagasi. Neist ühtegi kordagi avamata.

25 837 korda.

Ma pööritan silmi, püüan E-d veenda, et mu jalad surid juba pool tundi tagasi ära, sest mu mõtted keerlevad hoopis lõunasöögi ja alustatud Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” ümber, kuid ta raputab rahulikult pead ja jätkab lugudest Pisa torni ehitamist.

Sel hetkel meenub mulle, et sügav, tingimusteta armastus on parim, mille saame oma lastele maailma kaasa anda, ja su ees säravale hingele täielikult pühendatud tähelepanu on armastus. Nii ma võtangi järjekordse raamatu.

25 838 korda.

Sest see on teine viis öelda “ma armastan sind”.

 

Advertisements

Märkide lugemisoskus

Kõigepealt oli valge liblikas.

Me veetsime siseõuel aega nagu tavaliselt: A tukkus päikese käes, E riputas tolmulappe kuivama ning mina istusin pea kuklas ja jälgisin valgete pilvepallide kerget triivimist. Hommikune uudis hõljus sarnaselt mitme universumi, mitme elu vahel. Ta juba oli siin ja samas ei olnud ka. Tõsiasi oli teada, ent tundeid, mõtteid oli raske määratleda, paika panna, sest kõik näis sama, kuigi kõik oli juba jäädavalt muutunud. Seepärast ma pilvi nii ennastunustavalt vaatlesingi. Nagu šamaan. Neis peitub alati mingi teadmine, muster, tarkus.

Sel hetkel ilmuski valge liblikas. See oli erakordne, sest meie praeguses majas, mis asub keset linna, pole liblikaid kunagi näha. Ta tuli otsejoones minu poole, puudutas mu õlga, kaks korda, tiirutas üles-alla, joonistas õhku lõputuse märke. A tõstis pilgu ja võttis jahiasendi, E kiljatas rõõmsalt, sama rõõmsalt kui mina, enne kui valge ime ära kadus. Ma teadsin kohe, et see on märk. Ma ütlesin seda ka E-le ja A-le, et see on hea märk, sest valge on taevajumalanna värv.

Päev hiljem tuli järgmine.

Continue reading “Märkide lugemisoskus”

Maailm on läbikukkunud emasid täis

Miks süüdistakse emasid kõikides maailma hädades?

Emad on tõelised süsteemi õõnestajad.

Emadus häirib, tekitab segaseid tundeid nii paljudes, sest seisab väga lähedal surmale.

Enamus inimestel pole õrna aimugi, et Egiptuse kuulus valitsejanna Kleopatra, üks kõigi aegade ihaldatuim naine, oli nelja lapse ema.

Mida me täpselt nõuame emalt, kellel palume pühenduda täielikult oma lapsele puhta, puutumatu, tingimusteta armastusega?

Maailm on läbikukkunud emasid täis.

Inimesed küsivad teineteiselt laste kohta, “minu poeg, minu tütar…”, kuid neid ei huvita teiste lapsed. Ainult nende enda lapsed; nenda omand; need, kes on nende oma liha ja veri.

Sellisel juhul: kuidas saamegi olla tsiviliseeritud?

Continue reading “Maailm on läbikukkunud emasid täis”

Suur samm sissepoole

Ma istun siseõuel ja vaatan, kuidas E korvist pesupulki ükshaaval kivipõrandale viskab. Tema liigutused on rahulikud, täpsed; ta on täiesti keskendunud. Mul seevastu pole midagi muud teha, kui teda jälgida ja mõttelisi tähelepanekuid tema siin ja praegu avalduva Tõelise Mina kohta kirja panna. Dr. Shefali Tsabary oleks minuga väga rahul.

Taamal kihutab rong mööda ja vilistab. E tõstab oma väikese sõrme püsti ja ütleb: “Tsuhh-tsuhh”, ja jätkab pesupulkade ümbertõstmist. Nii et tema tähelepanu pole sugugi suunatud ainult pesupulkadele vaid on avatud ka kõigele muule, mis ümbruses aset leiab.

J õpetas taolist avatud tähelepanu seisundit oma teadveloleku kursusel. Meid täiskasvanuid, kes me seda ei oska, oli seal ligi nelikümmend, kuid ainult sellepärast, et rohkem sinna ruumi inimesi ei mahtunud.

Continue reading “Suur samm sissepoole”

Kirjandusega rahu

Linn väsitab mind.

Liiga palju müra, liiga palju inimesi, liiga palju liiga üksteise küljes rippuvaid maju. Liiga palju kõike. Ma tean seda, kuid ikkagi ei oska ma ennast kaitsta ja see laine neelab mu alla.

Mu jalad on rasked, munasarjad pakitsevad uue kuu lävel, juukseid on ka liiga palju. Tänu hoogu läinud juuksurile on nad metsikult lokkis ja ma seon nad kulm kipras lohaka krunniga pealaele kinni.

Miks sa neid lahti ei jäta? Nii oleks palju ilusam. Continue reading “Kirjandusega rahu”

See siin oli minu piir

Ta käed mu peos olid jahedad ja keha seisis tõrksalt paigal. Hommikupäike paistis suurest küljeaknast sisse, kuulda oli linnulaulu ja võib-olla just seetõttu olin oma intuitsioonis, teise inimese seisundi tabamise oskuses sügavalt veendunud. Aga seal C seisis juba viimased viis minutit nagu vahakuju: jahedad sõrmed lõdvalt mu pihus, keha liikumatult paigal.

Proovisin teda meelitada. Esiti minu suunas ja ta tegigi vaevumärgatava sammu, kuid seisatas pea kohe. Negative feedback. Ootasin pisut. Vaatasin ta kinniseid silmi ja triibuks tõmbunud huuli. Ta tedretähni ja kortsu kulmu vahel. Mul polnud aimu ka, mida ma teen, ja ma naeratasin. See siin oli minu piir: ebakindlus.

Seepärast otsustasingi (üle)mängimise kasuks. Lõppude lõpuks me kõik alles õpime. Continue reading “See siin oli minu piir”

Ma ei tunne oma väge

Ma vehkisin kätega, tormasin mööda saali ringi, trampisin jalgu ja tõusin kikivarvukile. Ma olin marutuul ja laamade põrkepiirkond. Ma olin paisu tagant liikvele pääsenud kosk. Ma huilgasin ja möirgasin nagu metsloom. Nagu siis kui tõin elu ilmale. Mu süda puperdas, ma hingeldasin, ja ma naeratasin, kuigi tahtsin puhata. Ma naeratasin, sest see oli tuttav. Ma olen nii kogu oma elu elanud.

D ei teadnud kõike seda, me tunneme teineteist alles kolm kuud, ent ta vaatas mind ikkagi kulm kortsus. Ta oli mõlemad oma peened, valged aristokraadi käed asetanud rinnale, kuigi ta ise seda ei märganud, ja palus mul kõike seda teha aeglasemalt. Palju aeglasemalt. Miski ei klappinud.

Niisiis ma joonistasin kätega õhku sujuvaid jooni ja aina väiksemaid ringe. Mu pinges naeratus hakkas ülemise huule kohal tõmblema, kuid hingamine rahunes. Keha õõtsus ja õõtsus ja õõtsutas end peaaegu liikumatuks. Veel, ütles D, veel aeglasemalt, kuigi ta pidi teadma, et see palve ületas ühiskondlikult aktsepteeritud aegluspiiri. Aga ma kuuletusin, sest selleks ma seal olingi. Et ületada piire. Continue reading “Ma ei tunne oma väge”