Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki

Inimesed ei räägi omavahel enam raamatutest. Nad hüüavad, et loevad aastas 4 või siis 25 raamatut, mis paneb su õlgu kehitama, sest iseenesest, kontekstita ei ole neil numbritel mitte mingisugust väärtust. Või vastavad su ootusi täis küsimusele “Kas sa seda raamatut oled lugenud?” eitavalt (ja sa väga teadlikult ei küsi just enda kirjutatud raamatute kohta, ent siiski on vastus sama). Aga nad on lugenud seda ja toda. Ja sina pole jälle noid lugenud ja sinna see vestlus sureb.

Lugeja üksindus.

Seega, pean silmas seda, et inimesed ei räägi omavahel enam ühest ja samast raamatust. Ei arutle just konkreetselt selle raamatu teemade, mõtete, tegelaskujude ajendite üle. Ei püüa sõnadesse panna antud teost lugedes tekkinud tundeid, mida nad endaga tänavatel, bussis, autos linna, tööle, voodisse minnes kaasas kannavad. Ei kuula teise lugeja mõistmisi, äratundmisi, vastukaja. Ei mõtesta enda ja teiste jaoks oma lugemiskogemust; loetu paratamatust seotust meie eluga.

Ma ei pannud seda kõike enne “Kirjutaja Bartleby” lugemist tähele. Olin unustanud, kui hea tunne on äsjaloetud raamatu ainetel kellegi teisega vestelda ja jõuda taas kord kapitalismi, mugavustsooni ja revolutsioonini. Kui ammu polnud ma unistanud revolutsioonist!

Ma ei pannud ka seda tähele, millal need kõnelused otsa said.

Kõik oluline kaob me elust liiga vaikselt. Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki.

Eestit mustikaga võrdlev kujund

Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.

 

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja kulude vähendamise tulitaval teemal või lapata sotsiaalmeediat. Arvatavasti on sellest kõigile rohkem rõõmu. Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus, vaid teeb meid vabaks kogu aeg. Neil pole raamatute jaoks enam elus kohta.

Jah, taolisi mõttepärleid võis mu kirjutistes kohata, ent nüüd on ka see läbi.

Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.

Ja ma leidsin selle.

Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.

Raamatuesitlus 3. augustil Tallinnas

Ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada

Mina ei suutnud midagi lugeda, kuigi lennukis oli mul jäänud pooleli üks väga põnev artikkel Diogenese sündroomist. Sellest haigusest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, sest see levib elanikkonna seas kulutulena ja ometi ei olla seda väga kerge diagnoosida. No ma ei tea. Kui minu mõni tuttav hakkaks tänavalt asju koju tooma ja ühel hetkel seisaksid tal seina ääres neli katkist jalgratast, kaksteist vildakat tooli ja hiiglaslik puhvetkapp, siis ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada. Ma teaksin kohe, et tegemist on Diogenese sündroomiga, ja hakkaksin tegutsema. Ma küll ei tea, millised oleksid esimesed sammud, sel kohal jäi mul artikkel pooleli, ent niisama käed rüpes ma ei istuks ega arutaks, et kas on tegemist prügiga või mitte.

Riik, kus puudub võimalus armastusele, on määratud surmale

„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi. Mõelge sellele! See on hullumeelsus! Ei, parem ärge mõelge!“ lõi ta käega ja saali läbistas naerukahin.

„Selleks et saaksime vabalt otsustada indiviidina, vaba rahvana, on alternatiivide olemasolu ja nende tundmine hädavajalik. Nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest riik, mis on vaene, kuid kus peale selle puudub võimalus vabale armastusele, pole mitte ainult igav – see on määratud surmale…” 

Aga viha pole probleem

„Ma tean, et te olete vihased. Mina olen ka. Me kõik oleme raevus, sest see süsteem pole õiglane. Aga viha pole probleem. Probleem on selles, et te ei tea, kelle või mille vastu oma viha pöörata, ja te pöördute nagu idioodid vaeste, väetimate, rõhutute vastu. Minu vastu, kes ma olen, taevane arm, vaid sõnumitooja! Küsige parem, miks te seda teete. Ja ma ütlen teile, kuigi teie arusaam ei küündi kõrgemale nende kalade omast, kes selle maja eesruumi akvaariumis ujuvad…”

Kui siis ainult rohkem palvetada

Jälgisime neid oma kõigi mugavustega autodest teatud paternalismiga. Valgete jumalatena vaatasime alla maailma peale ja nägime kollastes särkides inimkonna esindajaid. Nad pidasid endid meiesugusteks ja tahtsid meiega mängida meie reeglite kohaselt meile loodud mängu. Aga meie ei suutnud nendega seda mängu võrdsetel alustel mängida, sest nägime nende elude kõledust, nende kehade haavatavust. Suutsime vaid küsida, kuidas nii saab? Miks inimesed niimoodi üldse elavad? Tundus, et neil oli meid väga vaja. Seejärel pakkusimegi endid nende elusid parandama. Meil oli muidugi palju erinevaid ettepanekuid, kuid esimene oli alati see, et nad võiksid kõigepealt tööle minna. Meie jaoks, kapitalismi heaks, seda küll, ent töö on töö. Ja töö teebki neist inimese. Samuti teeb neist inimese see, kui nad kellegi juurde külla minnes kingad jalast ära võtavad. Nii me siis neid aitasimegi. Andsime neile riiklikke õppetükke pureda, ajasime üheskoos näpuga demokraatia järge, sundisime õigeid lauseid õigesti välja hääldama. Korraga tundus, et asi edenebki soovitud suunas, ent siis toimusid järjekordsed valimised või puhkes kusagil sõda ja me mõistsime, et meie maailmade vahel haigutav lõhe on ikkagi palju suurem ja sügavam, kui olime osanud karta. Meie heldelt pakutud abi õppetükkide õppimise juures näis olevat meie suhtele siiski vale suund, kuid ega me ei saanud enamat teha. Kui siis ainult rohkem palvetada, ent selle peale ei vaadatud jälle meie oma kodus hästi. Ja et vältida mõttetuid vaidlusi, me ei teinud enam ka seda.