Esimese asjana keelati abort

Mu hääl oli rahulik. Mul oli ükskõik, mida tema arvab. Või teised inimesed, valitsev moraal. See on minu keha, minu elu – ega kuulu kollektiivsete otsuste sekka. Miski ei saa mind peatada. Isegi mitte see, et uus valitsus esimese asjana just abordi keelustas, sest „meie rahvast ähvardab väljasuremine ja mitte ainult põgenike, asüülitaotlejate ja muidu immigrantide hordide tõttu, vaid ennekõike ja kõige suuremat ohtu meie rahva, keele ja kultuuri püsimajäämisele kujutab endast kommunistide poolt legitimiseeritud lastetapp, mida meie oma naised, tütred ja õed praktiseerivad julma kergemeelsusega – mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine, milles jääb kaotajaks meie rahvas ja kultuur“. Nii seisis alles hiljuti valitsuse ametlikus väljaandes Eesti muld ja eesti süda.

Ma ei hakka siinkohal kritiseerima teksti lauseehitust ega stiili. See häiris mind kohutavalt, kui korraga igal pool takistuseta ilmuma hakkas. Kui palju kordi oli minu tekste ajakirjanduses tagasi lükatud, ent seda jama te ilmutate? Korduvalt? Ma ei saanud aru, miks keegi midagi ette ei võta. Kas peaksin seda ise tegema? Kas seda minult saatus, eesti rahvas ootabki? Siis kuulsin raadiost tuntud kultuuritegelast valitsusele mõtteliselt õlale patsutamas: „Uus valitsus hindab kultuuri ning see teeb mu meele nõnna rõõmsaks!“ ja ma hakkasin õhku ahmima. Ilmselt ei saa ma enam mitte millestki aru. Igal juhul järgnes sellisele kihutustööle muidugi veel mitmeid sarnaseid kirjutisi. Need pole tegelikult siiani ajakirjanduses lakanud. Üks viimastest andis teada peaminister Vampsi vankumatust otsusest võtta lõpuks ohjad enda kätte, hakata vaenlase propagandale liigvastuvõtlikke naisi nende endi eest kaitsma ja päästa veel viimasel hetkel eesti rahvas katastroofi küüsist. Mulle hakkas aina enam tunduma, et see kõik tuli sellest, et Tauno Kangro oli oma ateljees juba palehigis töötamas ja raius tigedate silmade ja kuiva naeratusega Vampsi kangelaseks. Uueks Kalevipojaks. Selle kujutluspildi juures pigistasin ma silmad kõvasti-kõvasti kinni.

Advertisements

Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole

Empaatiat on vaja. Ruumi. Vaikust. Sest olukord pingestub iga hingetõmbega ja maad on võtmas üleüldine rahutus, viha, kurbus, meeleheide ja lootusetus.
Kui homme sõjavägi Katalooniasse ei lähe, siis on see ime. Samasugune ime, kui see, et esmaspäeval ei kuulutata välja ühepoolset iseseisvust. Isegi, kui arreteeritakse katalaanide juhid.
Olukord muutub iga mööduva tunniga aina teravamaks ja seetõttu tuleb meil olla väga ettevaatlik oma seisukohavõttude, arvamusavalduste või poolte valimistega. Õli tulle juurde valamine on praegusel hetkel lihtsalt vastutustundetu. Peame mõtlema, kaaluma hoolega, mida me ütleme ja millised võivad olla öeldu tagajärjed. See, mis tundub õige või parem meile, väljaspoololijaile, täna ei pruugi seda olla asjaosaliste ega meie kõigi ühise homse jaoks.
Me kipume asju nägema nii nagu oleme meie, ja mitte nii nagu nad tegelikult on. Kuid me ei tohi unustada, et Hispaania ei ole Nõukogude Liit ja Kataloonia pole 27 aasta tagune Eesti. Ei sisult ega vormilt.
Kataloonia pole iseseisvust välja kuulutanud ja seega pole midagi tunnustada. Pühapäeval toimunud ebaseaduslik hääletus oli poliitiline protest, et saada iseseisvuse üle hääletada-otsustada ehk et korraldataks seaduslik ja kõigi demokraatlike garantiidega referendum, kus hääletaksid kõik Kataloonia elanikud: kas siis iseseisvuse poolt või vastu. Järgenenud streigid olid aga juba politsei kasutatud jõumeetmete vastased protestid.
Sõnadel on jõud ja hetkel ainukesi sõnu, mida vajavad katalaanid, hispaanlased ja ülejäänud inimkond, on need, mis aitavad valitsevat pinget maandada. Sõnu, mis räägivad ennekõike rahu(meelsuse)st, sellest, mis meid ühendab. Et saaks tekkida uus, ühine ruum, kus rääkida ja ära kuulata, tunnustada. Selle ruumi võimaldamiseks-vahendamiseks oleme eurooplastena alati olemas ja valmis.
Pinge maandamine, rahunemine on hetkel esimene, peamine ja võib-olla ainukene samm, mida teha. See samm ei vii küll kumbagi osapoolt sinna, kuhu nad tahaksid minna, kuid vähemalt juhib nad ära sealt, kus nad praegu seisavad.
Meie eksimused, vead on suurepärased õpetajad. Selleks, et oma vigu tunnistada, vajame julgust, vaprust ja tugevust. Kuid vaid targad mõistavad, et mitte ükski eksimus ega läbikukkumine pole lõplik. Olnut-tehtut ei saa muuta, kuid võime alustada uuesti täna, nüüd, siin ja praegu, et edasine saaks olema teistsugune: rahumeelne, läbiräägitud ja teineteist arvestades.
Toimuv on meeldetuletus meile kõigile, kes me oleme oma kogukondades, ühiskonnas mingis mõttes teenäitajad: head liidrid ei juhi oma rahvast vastamisi relvastatud üksustega. Vägivaldne õhustik, milleks on igasugune tugev sotsiaalne polariseerimine, teeb haiget meile kõigile. Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole.

Teistsuguse poliitika võimalikkus

Seni ühiskonda juhtinud põhimõte seisnes frankismi järgse üleminekuaja eliidi pakutud „kokkuleppel“, mis teatas, et „asjad käivad nii“ ja „selline ongi elu“. Hispaania astus modernsuse suunas ja seda usuti. Millist elu silmas peeti ehk mida väärtustati? Esiteks, kultuurilist-intellektuaalset hierarhiat ehk eksperte, kes on asja õppinud ja kellel on kõrge ametikoht. Jagades ühiskonna elitaarselt „nendeks, kes teavad“ (vähesed, ennekõike mehed) ning „nendeks, kes ei tea“ (valdav enamus rahvast). Teisalt oli raha kõige ühiskondliku ja ühise mõõdupuu.

Trabajare para no depender economicamente

Väljakutele tulnud eri vanuses, erinevate ametite ja veendumustega inimesi ühendas arusaam, et ekspertide ja raha kultus allutab, muudab nähtamatuks ja jätab välja teised eluks hädavajalikud väärtused. Näiteks, nagu õpetab meile feministlik majandusteooria, pole taolises ühiskonnas hoolitsuseetikal olulist kohta. Laste, vanurite, haigete ja loomade eest hoolitsemine ehk teisisõnu elu alalhoidmine eeldab kindlaid teadmisi ja oskusi (meditsiinilisi, pedagoogilisi, emotsionaalseid, empaatilisi, intellektuaalseid), millel pole valitsevate kultuuriliste ega rahaliste autoriteetide silmis mingit kaalu.

Kuus aastat hiljem võib filosoofiliselt tõdeda, et Indignadose liikumine tõstis esikohale elumõtte küsimuse. Teisisõnu, kui see pole elu, mida me tahame elada, siis milline on ja kuidas, milliste väärtuste, praktikate, suhete ja poliitkate abil teistsuguse eluni jõuda. See polnud kindlasti automaatne vastus(t)e otsimine lokkavale korruptsioonile, parteisüsteemi vähesele legitiimsusele ja olukorra üldisele tõsidusele, vastasel juhul oleks see toimunud varem ja toimunud rohkemates riikides, kus esinevad samad probleemid. Teisalt mõistetakse meie demokraatia(te)s poliitikat kui „ekspertide“ katset ohjata kapitalismi fataalseid nõudmisi. Indignados seadis kõik need uskumused ja praktikad küsimärgi alla ning pakkus asemele midagi uut: poliitika kui avatud küsimus ühiselu eri tahkude ja nüansside kohta, st poliitika, mis on igaühele käeulatuses. Sest me kõike teame midagi ja mitte keegi meist ei tea kõike.

Niisiis oli tegemist tugeva ühise impulsiga vabanemaks uskumustest, milles pole teragi tõtt, kuid mis ometi omavad meie üle võimu ning suunavad meie valikuid, suhteid ja käitumist. Hakati kahtlema valitsevates väärtustes. „See pole kriis, vaid pettus“, „Ots otsaga mitte välja tulemine – see on vägivald,“ hüüti igas suunas ajal, mil riik kärpis sotsiaalkulusid ja andis samas pangasektorile 80 miljardit eurot. Nii paljude inimeste tänavatele kogunemine tekitas üle pika aja lootuse kogu elanikkonnas.

Lootus nakatas, valgus üle riigi, sest inimesed tajusid, et see, mis toimub, see meeletu kriis, teeb ühtemoodi haiget nii mulle, sulle kui talle. Seega, see on meie kõigi probleem. Oma viha ja nördimust ei suunatud teiste süsteemi ohvrite (immigrantide, naiste, põgenike jne.) vastu, vaid toimuvat mõtestati ühise probleemina, millele järgnes(id) tegevusplaan(id). Taoline kollektiivne ümbermõtestamine nihutas radikaalselt senini ühiskonnas toiminud identiteetide ja poliitika piirjooni: seda, mida sallitakse, mida mitte; keda-mida on näha, keda-mida mitte; millest räägitakse ja millest mitte. Nihutati riigi, rahva ja poliitika võimalikkuse raame ajal, mil Euroopa Liit ja Hispaaniat valitsevad parteid teatasid, et „alternatiive pole“.

(Ilmunud täispikkuses Müürilehes)

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse.

Täna on rahvusvaheline abordi legaliseerimise päev.

Abordist ei räägita. Ainult sosistatakse. Sosistatakse sõbrannale, günekoloogile ja perekonstellatsioonis osalejatele. „See on isiklik teema,“ öeldi varem, samal ajal kui avalikult käisid vihased debatid elu poolt ja elu vastu. Meid sõimati mõrvariteks, samuti avalikult, ent me ise otsustasime oma keha üle, seadus kaitses meid. Olime vabamad kui praegu, kuigi ega seegi vabadus polnud piisav. Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et  esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi, ja teeb naistest endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega kohutav.

Madridis inimhinge sügavusse

Madrid. Päev pärast Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist Eesti parlamendis viib EIGE ajakirjanikud visiidile inimhinge sügavustesse. Eesti on Euroopa Liidu eesistujamaa, kuid nelja põhieesmärgi seas pole naistevastast vägivalda. Ja seda aastal, mille Euroopa Komisjon on kuulutanud naistevastase vägivalla vastu võitlemise aastaks.

Päev, mil alustan Thedore Zeldini “Inimkonna intiimajaloo” lugemisega ja satun kohe esimestel lehekülgedel orjusele. Orjad. Orjameelsus.

Keel on oluline. Mitte prostituut vaid prostitueeritud naine. Pean Keiti Vilmsiga nõu pidama ja selle sõnade monstrumi asemele midagi leidlikumat, vaimukamat, kõlavamat välja mõtlema ehk siis ärkab huvi teema vastu ka neis tuhandeis, kes teda jälgivad.

Mitte naiste varjupaik vaid täielik taastumiskeskus, täpsustab 85aastane aktivist Ana María Pérez del Campo Noriega. Keel on oluline. Me ei varja naisi ega probleemi, me muudame ühiskonda.

Retiro park laupäeva õhtul kubiseb õnnelike nägudega emast-isast, vanaisast-vanaemast koosnevatest perekonnapiltidest. Kus on vägivalda, seal pole isadust. Kui paljud neist perekondadest peidavad vägivalda?

Aasta eemal aktuaalsetest teemadest ja värske emadus on mu naha muutnud õrnaks, läbilaskvaks lubades valusatel teemadel mind raputada, liigutada, neist kirjutada.

Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik

TGMi spetsialistide ainsaks, ent kõigutamatuks motoks oli „Jaga ja valitse!“, mida nad korrutasid hommikust õhtuni. Ainuke inimene peakorteris ja ilmselt terves parteis, kes kahtles, kas keegi neist üldse teadis, et tegemist on Niccolo Machiavelli „Valitsejast“ pärit printsiibiga, oli assistent Sirli Hunt. Päris kindlasti oli tema ka ainus, kes oli seda teost lausa lugenud. Siis, kui ta Tartus viis aastat tagasi filosoofiat õppis. Nüüd ei õpetatud Eestis filosoofiat enam kusagil, sest see „ei ühti tööturu vajadustega ega aita kaasa Eesti majandusliku konkurentsivõime suurendamisele“, nagu seisis Haridusministeeriumi sellekohases selgituskirjas.

Sirli Hunt jälgis kohvi keetes ja tasse pestes murelikult, kuidas noored TGMi spetsialistid töötasid 19 tundi ööpäevas selle nimel, et Eesti viimaste aastakümnete jooksul tasa ja targu üles ehitatud mitmekihilist poliitilist ruumi tõhusalt lihtsustada. Nad ei söönud pakutud kiluvõileibu ega kama, vaid hamburgereid ja pitsat, silmi erinevatelt ekraanidelt tõstmata. Nad ei nõudnud puhkust ega nädalavahetusi, nad isegi magasid kontoris. Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik, imestasid parteivisionäärid. See, mis nüüd realiseerus otse nende silme all, oligi tulevik, mida nad soovisid kõikidele töötajatele. Tunne, et nad olid õigel teel, kasvas neid noori tööorje jälgides iga päevaga ning muutus faktiks valimispäevaõhtul.

Igavese tagasituleku asemel kojuminek

Rahvuslus lähtub samasugusest võltsidentiteedist nagu jalgpall. Armastada ühte inimgruppi rohkem kui teisi, sest ta on oma: see on korruptsioon… Erich Fromm väitis, et rahvuslus on inimkonna reetmine.

*

Ta avastas poliitika, kirjanduse, muusika ja filmikunsti. “Avastas” pole õige sõna. Ta uskus neisse ja ei suutnud mõista miks (just siis, kui tema nad avastas) ta kursusekaaslased näisid neile selja pööravat.

*

Igavese tagasituleku asemel kojuminek; võimutahte asemel intiimne vastuhakk; üliinimese asemel lähedus; tuleviku asemel mälu; nentimise asemel problematiseerimine.

*

Eetilisel pinnal on kõige olulisem märgata, panna tähele: (teist)näha on pidada lugu, avaldada austust, anda au.

*

See argentiinlane pakkus välja uut tüüpi, kolme-nelja palliga jalgpalli, kus mängijad kannaksid tähtedega särke ja iga liigutusega moodustaksid uusi sõnu.

*

Ja see on väga raske, sest sa lähed tänavale ja järsku märkad, et inimesed käivad kohutavalt riides.

*

Sest minevik tapab sama palju kui olevik. Veelgi rohkem siis, kui mäletatu liigub kahe plaani vahel: stseenid, mis korduvad pidevalt, nagu nad ei oskaks tänasest väljuda.

*

Terved linnaosad madaldatud prügimäe seisusesse.

*

Selgus. Helendav, pimestav, hinnangutest vaba, võimatu vaadata kauem kui hetk ja kiiresti muudetud teiseks asjaks. Hoolimata kõigest oli selgus korraks olemas.

(Mathisoni valem. Märkmed nädalavahetusel siit-sealt loetust)

 

Ihaldamisest loobumine oligi ainuvõimalik variant

Asi läks täiesti käest ära pärast kolmandat pokaali, kui mulle sai kõik minu eraelus toimuv selgeks. Selge oli see, et pime iha kellegi teise ja mitte oma abikaasa vastu tekkis just siis, just sellistest tingimustes, mil ma olin paigal seisnud aastaid ja pidanud seda õnneks. Süsteem, riigimasin polnud selle ajaga nii palju muutunud. Kui üldse, siis pigem süvenenud. Seega, see pidi tulema seestpoolt. Jalutasin kaubanduskeskuses Tema kõrval, ostsime õhtusöögiks lõhekala ja valget veini ning püüdsin samal ajal saata alakõhule signaale, et koju jõudes toimuks peale televiisori vaatamise midagi muud. Aga see oli mõttetu ettevõtmine. Mu alakeha arvas, et ta on loodud pigem järgmisel hommikul kala ja veini väljutamiseks, kui millekski muuks.

Sellises seisus oli revolutsionääriks hakkamine kerge, sest ihaldamisest loobumine oligi ainuvõimalik variant. Kuid siis ma tutvusin Frankiga ja see lõi mu mässul jalad alt.