Harjutus kriisihetkeks

Aeglusta sammu, peatu, seisata. Proovi kirjeldada, mida sa endas/endaga kaasas kannad. Räägi, räägi sellest natukene veel. Seejärel sulge silmad ja tunneta siiralt ja sügavalt, mida sa hetkel tunned. Mismoodi see teema/inimene/suhe välja näeb? On tal lõhn ja maitse? Mismoodi ta astub, räägib, on? Lase oma kätel, jalgadel, peal, tervel kehal liikuda vabalt, igas suunas, igatmoodi. Proovi ulatuda nii kõrgele, kaugele ja sügavale, kui vähegi suudad. Tee häält, kilju, karju, urise, sisise. Naera ja nuta. Nuta ja vaiki. Kui keha on leidnud teatud mustri, siis aeglusta liigutuste rütmi. Pisut veel, veel natukene. Jää päris aeglaseks kuni sisemaailm selgineb ja keha tunneb end selles liigutuses hästi. Sa arvatavasti naeratad sel hetkel, sest kohtud maailmaga iseendas ja see koht on suur ja ilus ja helge. Ole seal natuke veel! Hoia seda tunnet endas, kinnista see igasse rakku!

Kui tunned, et oled valmis, siis ava silmad ja vaata tagasi sinna, kust alustasid. Vaata seda teemat, probleemi, suhet, inimest, muret nüüd.  Sa näed selgemalt, õrnemalt, suurema rahu ja armastusega nii et astu selle teema poole. Mida sa teeksid, ütleksid, tunneksid nüüd teistmoodi? Mida sa ütleksid iseendale?

Sul on vastus, teadmine, mõistmine. See oli sul algusest peale, ainult et nüüd sa näed seda.

On imeline, kui palju teab meie keha. Hoia ja kuula teda kogu aeg.

Advertisements

Teine vabaduse reegel

Seejärel, võib-olla hõljus me vahel hetk enne veel silmapilk vaikust, kinnitasin talle tajutava rahuga hinges, et tunnen end esmakordselt niivõrd vabana, et kujutan ennast emana ette. Mu hinges ja kehas oli korraga emaduse jaoks ruumi. Ja seda kõike terapeudi abita. Õlgadel polnud enam koormat, mille olemasolust ma polnud teadlik enne, kui tulin Tema juurest ära. Ahelaid tajud alati alles siis, kui proovid liikuma hakata. See koorem oligi Tema mõjuvõim minu üle, mis polnud tegelikult muu, kui minu eksimuse loomulik tulem. Nüüd nägin selgelt, kui suur oli olnud mu viga. Oma isiklikust ruumist ei tohi eales nii palju ära anda. Mu hinge kõige salajasema sopi uksed seisid pärani lahti – las astuvad aga läbi ja kes soovib, las seab end sinna sisse. On neid, kes arvavad siiani, et kõige lähedasemad suhted peavadki sellised olema, ent ei pea. See olekski teine vabaduse reegel: ära lase kellelgi ennast oma hinge kõige salajamasse soppi sisse seada. See kuulub ainult sulle. On lõpuni, täiesti sinu oma.

Naised, kes võtavad sõna

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Kõiki keeli, mida me ümber räägitakse.

Juuri, millest juuakse.

Kultuure, mida omaks peetakse.

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Tehtud töid, kasvatatud lapsi, kirjutatud raamatuid.

Teadmisi, mis meis juba on

Kogemusi, mis tõid meid siia

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Naisi, kes toidavad teisi

Naisi, kes enam ei veritse

Naisi, kes võtavad sõna

Õhus olevad küsimused

Kuidas pääseda sotsiaalmeedia tekitatud/sotsiaalmeedias osalemisel tekkinud tähtsusetuse tundest ja FOMO (fear of missing out) orjusest?

Mis on see tähendusrikas “midagi muud”, mida me otsime astudes seal (ja seega, siin, nüüd ja praegu) valitseva pealispindsuse/banaalsuse/eraldatuse/katkendlikkuse juurest ära/välja?

teatro-accion-taller

 

Sa oled mulle tähtis

Meile öeldi, et mitte kunagi pole olnud nii lihtne mängida teiste eludes olulist rolli. Sattuda nende huviorbiiti, rambivalgusesse. Saada tuntuks, teenida “mitte millegi” pealt tohutuid summasid, ehitada endale mugavalt muretu tulevik. Olla keegi.

Üksteise järel ja üsna ruttu hakkasime uskuma, et siin peitub meie transtsendentsuse vajaduse üks võimalik lahendus. Hetkeks tundsimegi ennast võimsatena, pääsenutena ja seega, õnnelikena. Meie ees avanes uus otsatu maailm, mida oli vaja ilmtingimata asustada, ära kasutada, võtta tasuta pakutust, mis võtta annab. Jätta jälg, sest see maailm kuulub meile.

Kõik uus kuulub meile.

20170924_105924.jpg

 

Järgmisel hetkel, aastaid hiljem jagame nois hiiglaslikes ebaisikulistes meediumites igapäevaselt oma kõige omapärasemaid ja intiimsemaid hetki, jooni, tundeid. Teised teevad sedasama ja tekib läheduse tuttavlik soojus, kuid see pole kunagi täielik, päris ja instinktiivselt automaatselt süüdistame selles iseennast. Peame olema järjekindlamad, kordame meie aja levinumat mantrat, olles iseenda kõige karmim rõhuja. Tuleb olla nutikam kui teised, erilisem, ja uurida süsteemi toimimismehhanisme, et jõuda sinna õnnelikku kohta, mida meile lubati, enne kui teised. Sest kõigile ei jätku.

Ja me jagame veel sagedamini, veel intiimsemaid eluosi, sest me näeme selgelt, kuidas katkematu infojõe voolus kaovad meie piisad kiiresti uute piiskade alla. Me küll lisame uusi ja uusi piisku, aga teiste piisad näivad ikka kuidagi huvitavamad, ilusamad, mõjuvamad. Meis pole jälgegi hirmust, et meid jälgitakse, iga meie viimse intiimse detailini, Big Brother ja totalitarism. Valitseb hoopis jälgimise mõnu: teadmine, et mind vaadatakse ja vaikne nauding, vaadata teisi.

Me pakume oma hinge läbi algorütmide, millel pole tundlikkusest ega teadlikkusest, veel vähem meie erilisusest sooja ega külma. Me pakume ennast turul, kus kõik käib märkamise-märgatuse, mainimisväärse-huviväärse skaalal, ja usume sealt tagasi peegelduvaid tulemusi.

Korraga pole midagi hullemat ja häbiväärsemat, kui jääda märakamatuks, olla nähtamatu. Mind märgatakse, seejärel olen. Terve meie eksistents lööb kõikuma kuni teiste pilk ei tõesta vastupidist. Kuid teiste pilgu endale meelitamine on iga päevaga aina raskem. Aina rohkem ja rohkem inimesi – alustades poliitikutest kuni aktivistideni välja, seal vahepeal kõik digitaalse maailma loomingulised töötajad – võistleb avalikkuse tähelepanu eest, mida on vähe ja mis on limiteeritud.

Time is money.  Attention is money.

Pidev või(s)tlus tähelepanu pärast tekitab stressi, ärevust ja meeleheidet, mida isegi üksikud tipphetked mitmekümne “meeldimise”, sõbralike kommentaaridega (kui mulle ikka mu sõbrad ütlevad, et ma olen andekas, siis ma olen õigel teel) ja “jagamise” näitajatega ei suuda hajutada.

Kõike seda on vähe. Kõik see on tühi. Ei toida.

Tajume intuitiivselt selle, milles ihu ja hingega osaleme, banaalsust ja pealispindsust, kuid me ei oska sellele veel nime anda. Proovime küll kirjeldada seda, mis toimub ja mille taha hinge tõmbamiseks varjuda, ähmaste iroonia, huumori, sarkasmi hoogudega, kuid katsed tunnustuseturul osalemist külmalt kontrollida ja oma huvides/kasumi eesmärgil juhtida, osutuvad varem või hiljem (ja tavaliselt hiljem, sest sõltuvuses on aju, mis on seesama vahend, millele oleme panustanud pääsemise) kasutuks.

Ja siis sa otsustad loobuda. Sest meedium pole soe. Sest ta ei puuduta sind sügavalt, tähendusrikkalt.

“Anna-Maria, sina ja su mälestused, on meile tähtsad,” ütleb värviliste õhupallide saatel meedium mu erameilis kõigest kaks päeva pärast seda, kui olen meediumi ukse täielikult sulgenud. Ta ütleb seda, sest tema veenidesse on läbi numbrite ja tähtede külma kombinatsiooni sisendatud, et just see on see, mida me kõige rohkem kuulda tahame. Et me oleme kellegi jaoks tähtsad. Et meie mõtted ja tunded ja soovid ja vajadused on kellegi jaoks olulised.

Nii see on, aga mitte sedasi. Mitte sel viisil, selle hinnaga.

 

 

Õnneliku ühiskonna valem

Uut maailma on raske luua, sest maailma korrata on palju kergem. Nii et me ei peaks enda vastu nõnda karmid olema ega heituma sellest, et leiame end iga aasta jaanuaris praktiliselt samast kohast.

Isegi virtuaalne maailm on uus vaid pealtnäha. Teistsugune vorm, ESTeetika, teistsugused (kuigi mitte päris võõrad) oskused ja teemad, ent eetika on seesama kapitalismi eetika, mis alati.

Ja see pole sugugi meeldiv tõdemus.

20171028_161742-e1514999005624.jpg

Meile öeldakse, et oleme tänu sotsiaalmeediale vaba(ma)d ja lähemal oma soovide täit(u)misele (ükskõik kas inimsuhete loomise-hoidmise, sissetulekute omamise-suurendamise või loomingulisuse tunnustamise-märkamise osas), kuid see on samasugune illusioon kui tõotatud maa müüt. Seda ei juhtu kunagi.

Virtuaalmaailmas kehtivad samasugused infomullid ja väärtushinnangud, sama vanad tuttavad võimuhierarhiad ja koos nendega, samad eelarvamused ja stereotüübid, mis reaalsuses (kuigi, jah, ma tean, et aina raskem on eraldada ühte teisest, sest võimatu on tõmmata joon kuhugi, kus kattuvad kümned eludimensioonid, ja ega neid jooni-piire-jaotusi pole tark tõmmata niikuinii).

Näiliselt muidugi see nii pole. Näiliselt oleme kõik pakutud avaruse ees ja infomüra sees võrdsed, olla Me Ise.

Ja see ongi probleem. Meie pimedus.

Virtuaalmaailm on võimu uus, külgetõmbavama välimusega asupaik. Ruum, kuhu meid meelitatakse, kuhu tahame kuuluda ja kus pannakse paika meie tagasihoidlik koht maailmas. Statistiliselt. Meie eksimused ja meie võidud. Meie valguslaigud ja varjud ja ihad.

Sotsiaalmeedia määrab läbi teiste hinnangute meie väärtuse (ilu, tarkuse, vaimukuse, andekuse, asjakohasuse, praktilisuse jne) ja asukoha (arvamusliider, eeskuju, grafomaan, mõtleja, kirjanik) lõputute pingeridade pingereas.

Ja sotsiaalmeedia pingerida väsitab, sest teistega võistlemine väsitab. Alati.

Me võistleme nähtavuse, meeldimise, märkamise ja helgema tuleviku nimel, mis aga ei saabu kunagi. Ei saagi saabuda, sest ei võistelda millegi “nimel” vaid ikka teis(t)e “vastu”. Selline mõttelaad pole jätkusuutlik ega eluhoidev. Pole eetiline.

See ongi õnneliku ühiskonna valem: asendada meie suhted kapitalistliku võistlemise asmel koostööga, empaatiaga, teise nägemise-väärtustamise-austamisega lihtsalt sellepärast, et ta on. Sest pole olemas õnnelikke paare, kogukondi, ühiskonda.

On õnnelikud inimesed, kes moodustavad õnneliku suhte, kogukonna, ühiskonna.

 

 

 

Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.