Meie intiimsed paigad

Ma unistasin neist saalidest. Suurtest maailma lavadest, kus publik istub varjus samal ajal kui mina seisan nende ees heledas valgusvihus. Saal on hoolimata rahvarohkusest surmvaikne, ning kõigi uudishimust helkivad silmad on minule naelutatud. Minule, kes ma räägin millestki vaimustavast. Õigemini räägin millestki tuttavast, kuid teen seda vaimustavast vaatenurgast. Annan mõnele terminile uue tähenduse, kingin uue…

Maarja Kangro “Minu auhinnad”

Tunnustus on suur teema; selle puudumine veel suurem. Ometi me räägime ja kirjutame tunnustusvajaduse tähendusest ja tagajärgedest meile ja meie loomingule vähe. Veel vähem teeme seda ausalt, haavatavalt. Tundetõe lähedaselt. Kes see ikka tahab oma kunagi veritsenud või ikka veel veritsevates haavades sorkida. See on ebamugav ja pisut piinlik, pealegi teeb haiget, on valus. Parem…

See polnud mina

Nägija Tiiu hakkas väikese lapse kombel itsitama, kui uurisin vägagi täiskasvanulikult oma sissetulekute suurendamisvõimaluste kohta. “See sinu töötamine on pigem naljategemine.” Ta ei avaldanud oma isiklikku arvamust, ta kanaldas valgusolendeid, ja seepärast hakkasin ka mina heledalt naerma. Sest see oli tõsi. Ma ei pestnud võõraste inimeste põrandaid, ma ei rüganud söekaevanduses, ma ei istunud päevast-päeva,…

Sa oled mulle tähtis

Meile öeldi, et mitte kunagi pole olnud nii lihtne mängida teiste eludes olulist rolli. Sattuda nende huviorbiiti, rambivalgusesse. Saada tuntuks, teenida “mitte millegi” pealt tohutuid summasid, ehitada endale mugavalt muretu tulevik. Olla keegi. Üksteise järel ja üsna ruttu hakkasime uskuma, et siin peitub meie transtsendentsuse vajaduse üks võimalik lahendus. Hetkeks tundsimegi ennast võimsatena, pääsenutena ja…

Õnneliku ühiskonna valem

Uut maailma on raske luua, sest maailma korrata on palju kergem. Nii et me ei peaks enda vastu nõnda karmid olema ega heituma sellest, et leiame end iga aasta jaanuaris praktiliselt samast kohast. Isegi virtuaalne maailm on uus vaid pealtnäha. Teistsugune vorm, ESTeetika, teistsugused (kuigi mitte päris võõrad) oskused ja teemad, ent eetika on seesama…

Lugesin ja hakkasin Kangrot Maarjaks kutsuma

Kui ma kirjutasin, siis Maarja Kangro ja Mihkel Mutt kirjutasid oma väikestes kodudes sarnastest asjadest. Nii et võiks öelda, et need teemad olid õhus juba kaks aastat tagasi. Pesitsesid kõhu õõnes, voolasid ajukäärude vahel. “Klaaslaps”. “Eesti veri”. “Ümberlõikaja”. Viimase kaanel on isegi verepiisad kenasti näha. Kirjutamise hetkel ma seda muidugi ei teadnud. Nemad ka mitte….

Kirjutan, sest minu energiat on maailmale vaja

Arutlesin autori üksinduse üle. Mitte ainult loomishetkel vaid ka hiljem, kui teos on valmis. Kui meil tuleb teiste autoritega võistelda mitte ainult lugejate vaid ka meedia tähelepanu eest. Tegemist on kognitiivse kapitalismi mängus osalemisega, mis on nii sisimas kui ka vormis niivõrd vale, et tahaks nutta. Karjuda ja nutta. Sellepärast me mängimegi seda halvasti. Juunis…

Meil peab olema õigus provotseerida, sest provotseeritud saada on tõeline nauding

„Rääkida antud kontekstis töökohast kui võtmest vabadusse tekitab rohkem kui ühe küsimuse ja kõik on äärmiselt kõhedusttekitavad. Pean silmas ennast, sest teil ilmselt ei teki ühtegi küsimust… Seega küsin ma endalt, pisut provotseerides, ma ei eita seda sugugi, aga meil peab olema õigus provotseerida, sest provotseeritud saada on tõeline nauding… Kes seda ütles? Ah, miks…

Poisid, kes oskavad komistamata öelda välja sõna „ressursimahutusprogramm“

“Palun teid, ärge neelake alla kõike, mida teile lipsustatud pankuripoisid ette söödavad! Isegi siis, kui nad on ilusad ja oskavad komistamata öelda välja sõna „ressursimahutusprogramm“, mis meil kõigil jalad nõrgaks võtab, ma tean, aga siiski…“ Saali läbis uus naerulaine. Nüüd aga oli see juba enesekindlam, esinejaga ühes rütmis astuv, jutu eesmärki taipav laine. Vangutati heakskiitvalt…

Mu poeg magab lillas pidžaamas, sest ma olen feminist

Täna on 8. märts ja mu poeg magab lillas pidžaamas, sest ma olen feminist. Vaatan pidžaamat ja naeratan. Tal on sellega hea soe. Seda mõeldes rüüpan kohvi ja hakkan töötegemise asemel lugema arvamusi – niimoodi üldiselt inimeste ja asutuste arvamusi -, sest ma olen feminist ja täna me streigime. Mida siis arvatakse 2017. aastal niinimetatud…

Pole nüristavamat teemat kui raha, ent tuleb välja, et ma polegi enamus

Mul tuli seda alati täpsustada, sest näis, et asja tuum ei jõudnud Frankile pärale. Ja nii ma pidasingi pea iga kord liigutava kõne meie emotsionaalsetest vajadustest. Sest mõnele ta töö meeldib ja talle makstakse hästi. Aga sellest ei piisa, et mõnel on hästi. Mulle ka mu töö meeldis, aga maksti vähe, viivitustega ja mitte sugugi…