Märkide lugemisoskus

Kõigepealt oli valge liblikas.

Me veetsime siseõuel aega nagu tavaliselt: A tukkus päikese käes, E riputas tolmulappe kuivama ning mina istusin pea kuklas ja jälgisin valgete pilvepallide kerget triivimist. Hommikune uudis hõljus sarnaselt mitme universumi, mitme elu vahel. Ta juba oli siin ja samas ei olnud ka. Tõsiasi oli teada, ent tundeid, mõtteid oli raske määratleda, paika panna, sest kõik näis sama, kuigi kõik oli juba jäädavalt muutunud. Seepärast ma pilvi nii ennastunustavalt vaatlesingi. Nagu šamaan. Neis peitub alati mingi teadmine, muster, tarkus.

Sel hetkel ilmuski valge liblikas. See oli erakordne, sest meie praeguses majas, mis asub keset linna, pole liblikaid kunagi näha. Ta tuli otsejoones minu poole, puudutas mu õlga, kaks korda, tiirutas üles-alla, joonistas õhku lõputuse märke. A tõstis pilgu ja võttis jahiasendi, E kiljatas rõõmsalt, sama rõõmsalt kui mina, enne kui valge ime ära kadus. Ma teadsin kohe, et see on märk. Ma ütlesin seda ka E-le ja A-le, et see on hea märk, sest valge on taevajumalanna värv.

Päev hiljem tuli järgmine.

Continue reading “Märkide lugemisoskus”

Advertisements

Kirjandusega rahu

Linn väsitab mind.

Liiga palju müra, liiga palju inimesi, liiga palju liiga üksteise küljes rippuvaid maju. Liiga palju kõike. Ma tean seda, kuid ikkagi ei oska ma ennast kaitsta ja see laine neelab mu alla.

Mu jalad on rasked, munasarjad pakitsevad uue kuu lävel, juukseid on ka liiga palju. Tänu hoogu läinud juuksurile on nad metsikult lokkis ja ma seon nad kulm kipras lohaka krunniga pealaele kinni.

Miks sa neid lahti ei jäta? Nii oleks palju ilusam. Continue reading “Kirjandusega rahu”

See siin oli minu piir

Ta käed mu peos olid jahedad ja keha seisis tõrksalt paigal. Hommikupäike paistis suurest küljeaknast sisse, kuulda oli linnulaulu ja võib-olla just seetõttu olin oma intuitsioonis, teise inimese seisundi tabamise oskuses sügavalt veendunud. Aga seal C seisis juba viimased viis minutit nagu vahakuju: jahedad sõrmed lõdvalt mu pihus, keha liikumatult paigal.

Proovisin teda meelitada. Esiti minu suunas ja ta tegigi vaevumärgatava sammu, kuid seisatas pea kohe. Negative feedback. Ootasin pisut. Vaatasin ta kinniseid silmi ja triibuks tõmbunud huuli. Ta tedretähni ja kortsu kulmu vahel. Mul polnud aimu ka, mida ma teen, ja ma naeratasin. See siin oli minu piir: ebakindlus.

Seepärast otsustasingi (üle)mängimise kasuks. Lõppude lõpuks me kõik alles õpime. Continue reading “See siin oli minu piir”

Külma tule tarkus

Ta küsis, kas ma tahan töötada oma külmetusega. Teada, mis peitub sümptomi taga. Ma muidugi tahtsin, ja tema teadis, et ma muidugi tahan, nii et seda naeratust, mis ta näole seejärel koheselt ilmus, oleks väga kerge pidada üleolevaks. Kuigi see seda polnud. Ta ei ole seda tüüpi inimene.

See viimane lause on märkimisväärne, sest mul pole aimu ka milline inimene ta on. Tunnen teda täpselt 54 minutit ja 23 sekundit. Ja seda on lõplikku väite tegemiseks ilmselgelt vähe. Kas üldse eksisteerib mõne kellegi kohta käiva väite tingimatust toetavat ajaühikut? Kas saab öelda, et me tunneme kedagi täielikult, kui me ei tunne iseennastki ja vajame oma külmetuse tagamaade uurimiseks teise abi?

Niisiis, ma sulgesin silmad ja läksin vasaku nina poole ja kipitava kurgu kaudu külmetuse sisse. Ta palus mul keskenduda kurgule: mida ma tunnen, mida kuulen, mida näen. Continue reading “Külma tule tarkus”

Hääle ja keha tarkus

Mu keha nõuab tavaliigutuste, kammitsetud, ontlike piiride ületamist ja seetõttu tantsin juba paar nädalat aafrika hõimutantse. Taon jalgu jõuga vastu maad, terve keha võbisemas, otsekui suruksin oma juuri sügavamale, tugevamalt, kindlamini. Pea vajub kuklasse, avades sel viisil südame ja kõri tšakrad, nad on nüüd pärani lahti, ning mu käed, oh, mu käed, mis on kerged ja üheaegselt tugevad, tõusevad taeva poole. Ma tantsin ennastunustavalt, sest see on ainuke viis kuidas tantsida üldse, ja mu rindkere viskub ette ja taha, paremale ja vasakule, üles ja alla.

Tantsijanna

Jah, nii nagu šamaanid enne vaimudega kohtumist, olen ma sel viisil väga lähedal muutunud meele seisundile. Puudutan seda maad, kuhu nüüd püüdlen.

Kuid eile, joogatunnis mantraid lauldes ja poose tehes, tundsin, kuidas ka hääl mu rinnus on niivõrd suureks paisunud, et on võimatu teda peatada. Ja ei peagi. Häält tuleb teha. Las ta pääseb valla ja laulab ja hõiskab ja vuliseb kuhu soovib või kuhu peab minema. Ma järgnen talle julgelt, sest usaldan hääle tarkust.

Usaldan oma hääle ja keha teadmisi. Usaldan nüüd neid, keda nii kaua olen teisejärguliseks pidanud. See on vabastav tunne: olla jälle õpilane, olla nii lähedal iseendale.

Avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor

Tegevusel, millele ma kogu hingest pühendun, pole veel nime. Nii et ma ei tea mille jaoks ma seda õppima hakkan. Mille jaoks ma neid uste sulgemisi, välja astumisi, eemaldumisi, sisemist uurimustööd, puhastumist teen.

Tean ainult, et pean seda kõike tegema. Ja sinna minema, seal kohal olema. Oodates kõike ja samas mitte midagi. Olles avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor nagu vastsündinud ikka.

Ja sellest piisab. Peaks alati piisama.

Sa oled mulle tähtis

Meile öeldi, et mitte kunagi pole olnud nii lihtne mängida teiste eludes olulist rolli. Sattuda nende huviorbiiti, rambivalgusesse. Saada tuntuks, teenida “mitte millegi” pealt tohutuid summasid, ehitada endale mugavalt muretu tulevik. Olla keegi.

Üksteise järel ja üsna ruttu hakkasime uskuma, et siin peitub meie transtsendentsuse vajaduse üks võimalik lahendus. Hetkeks tundsimegi ennast võimsatena, pääsenutena ja seega, õnnelikena. Meie ees avanes uus otsatu maailm, mida oli vaja ilmtingimata asustada, ära kasutada, võtta tasuta pakutust, mis võtta annab. Jätta jälg, sest see maailm kuulub meile.

Kõik uus kuulub meile.

20170924_105924.jpg

 

Järgmisel hetkel, aastaid hiljem jagame nois hiiglaslikes ebaisikulistes meediumites igapäevaselt oma kõige omapärasemaid ja intiimsemaid hetki, jooni, tundeid. Teised teevad sedasama ja tekib läheduse tuttavlik soojus, kuid see pole kunagi täielik, päris ja instinktiivselt automaatselt süüdistame selles iseennast. Peame olema järjekindlamad, kordame meie aja levinumat mantrat, olles iseenda kõige karmim rõhuja. Tuleb olla nutikam kui teised, erilisem, ja uurida süsteemi toimimismehhanisme, et jõuda sinna õnnelikku kohta, mida meile lubati, enne kui teised. Sest kõigile ei jätku.

Ja me jagame veel sagedamini, veel intiimsemaid eluosi, sest me näeme selgelt, kuidas katkematu infojõe voolus kaovad meie piisad kiiresti uute piiskade alla. Me küll lisame uusi ja uusi piisku, aga teiste piisad näivad ikka kuidagi huvitavamad, ilusamad, mõjuvamad. Meis pole jälgegi hirmust, et meid jälgitakse, iga meie viimse intiimse detailini, Big Brother ja totalitarism. Valitseb hoopis jälgimise mõnu: teadmine, et mind vaadatakse ja vaikne nauding, vaadata teisi.

Me pakume oma hinge läbi algorütmide, millel pole tundlikkusest ega teadlikkusest, veel vähem meie erilisusest sooja ega külma. Me pakume ennast turul, kus kõik käib märkamise-märgatuse, mainimisväärse-huviväärse skaalal, ja usume sealt tagasi peegelduvaid tulemusi.

Korraga pole midagi hullemat ja häbiväärsemat, kui jääda märakamatuks, olla nähtamatu. Mind märgatakse, seejärel olen. Terve meie eksistents lööb kõikuma kuni teiste pilk ei tõesta vastupidist. Kuid teiste pilgu endale meelitamine on iga päevaga aina raskem. Aina rohkem ja rohkem inimesi – alustades poliitikutest kuni aktivistideni välja, seal vahepeal kõik digitaalse maailma loomingulised töötajad – võistleb avalikkuse tähelepanu eest, mida on vähe ja mis on limiteeritud.

Time is money.  Attention is money.

Pidev või(s)tlus tähelepanu pärast tekitab stressi, ärevust ja meeleheidet, mida isegi üksikud tipphetked mitmekümne “meeldimise”, sõbralike kommentaaridega (kui mulle ikka mu sõbrad ütlevad, et ma olen andekas, siis ma olen õigel teel) ja “jagamise” näitajatega ei suuda hajutada.

Kõike seda on vähe. Kõik see on tühi. Ei toida.

Tajume intuitiivselt selle, milles ihu ja hingega osaleme, banaalsust ja pealispindsust, kuid me ei oska sellele veel nime anda. Proovime küll kirjeldada seda, mis toimub ja mille taha hinge tõmbamiseks varjuda, ähmaste iroonia, huumori, sarkasmi hoogudega, kuid katsed tunnustuseturul osalemist külmalt kontrollida ja oma huvides/kasumi eesmärgil juhtida, osutuvad varem või hiljem (ja tavaliselt hiljem, sest sõltuvuses on aju, mis on seesama vahend, millele oleme panustanud pääsemise) kasutuks.

Ja siis sa otsustad loobuda. Sest meedium pole soe. Sest ta ei puuduta sind sügavalt, tähendusrikkalt.

“Anna-Maria, sina ja su mälestused, on meile tähtsad,” ütleb värviliste õhupallide saatel meedium mu erameilis kõigest kaks päeva pärast seda, kui olen meediumi ukse täielikult sulgenud. Ta ütleb seda, sest tema veenidesse on läbi numbrite ja tähtede külma kombinatsiooni sisendatud, et just see on see, mida me kõige rohkem kuulda tahame. Et me oleme kellegi jaoks tähtsad. Et meie mõtted ja tunded ja soovid ja vajadused on kellegi jaoks olulised.

Nii see on, aga mitte sedasi. Mitte sel viisil, selle hinnaga.