Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind

Ma ei teagi, mulle hakkab aina enam tunduma, et me ei ole teineteist algusest peale mõistnud. Rääkisime ennist autos näiteks lemmikloomadest. Õigemini koertest. Täpsemalt Charity peres elavas koerast, kes olla suur nagu hobune ja kes Charityle seetõttu eriti ei meeldi. See lugu riivas väga mu hinge. Mis argument see selline on, et suur nagu hobune? Asetasin käe ta õlale, et miks sa küll nii käitud, Charity, ava oma hing tingimusteta armastusele, ja siis patustasin pisut ta õlga, ega ma täpselt teadnud ka, mida teha, teadsin vaid, mida öelda. Ja ma ütlesin, et koer ju armastab sind. Seepeale purskas Daina niimoodi naerma, et pisarad voolasid. Ta vappus naerust tükk aega. Ma olla öelnud seda sellisel toonil nagu tavaliselt öeldakse, et Jeesus armastab sind. Ja naeris edasi. Nii, palun väga! Ma ei saa enam mitte millestki aru. Vaatasin teda sama pilguga, millega tema äsja mind.

Advertisements

See on valus, aga see on tõde

Seda kõike oli Talle ja teistele väga keeruline selgitada. Ma proovisin mitu korda, ent nad ei saanud aru. Kuni ma lõpuks mõistsin, et tõeline kunst ongi selline, keeruline. Arusaamatu. Autor on teinud sinise vaala, ent näituse külastaja näeb vaid pisikest musta täppi valgel paberil. Kui autor läheb libedale teele ja lisab pildi alla „Sinine vaal“, ütleb naine koju jõudes mehele: „See punkt kohe sundis mind paigale, ta neelas mu endasse ja mu sisemusse voolas soe valgus. Sinine vaal tähistab lootust homse suhtes ja see on imeline.“ Ta on juba suunatud nii mõtlema. Jätab autor „Sinine vaal“ pildile lisamata, on julge, riskib ta sellega, et naine ütleb mehele kodus: „Meie viie-aastane tütar tuleb su juurde sama pildiga ja on kohe selge, et ta vajutas pintsliga vaid korra paberile. Et ta ei viitsinud rohkem teha.“ See on valus, aga see on tõde. Seega, ainult sel viisil tõuseb pinnale ehedaid selgitusi, mille peale polnud autor luues kordagi mõelnud. Peegeldub meile meie ajastu tõde. Nii ma siis lakkasin selgitamast ja hakkasin ootama oma kunstiteole seletusi. Üsna varsti sain aru, et mu kunst on liiga komplitseeritud. Mitte keegi ei näinud seal sinist vaala. Kõik raiusid kui tulist rauda, et tegemist on lihtsalt musta täpiga valgel lehel.

Ja ometi olin ma teinud sinise vaala.

Sõnad on olulised. Sõnades on võim.

Ma olin äsja sünnitanud, kui vanglaraamatu käsikiri minuni jõudis. Lamasin värvilises emade hotellis, nagu seda osa haiglas nimetatakse, samal ajal kui mu pojale manustati kümme meetrit eemal isoleeritud tsoonis antibiootikume. Kuseteedeinfektsioon.

Kahtlesin igal leheküljel. Mitte ainult, kas tahan seda raamatut toimetada, vaid kas suudan üldse edasi lugeda. See viha, see meeletu raev ja kättemaksuiha, mis sealt vastu paiskus. Mürk, mis immutas läbi iga järgneva rea ja pani mind alatasa õlgu väristama. Elu ei peaks selline olema, kisendas mu värskelt elu (k)andnud keha otsekui vabandades. Aga on.

Leila purskab, pritsib, keerleb. Neab. Palvetab ja armastab. Leila on metsik loodusjõud. Võimas tulemäng. Kuid head tüdrukud tulega ei mängi, mõtlesin mina.

Jah, seda oli palju, seda oli noore ema jaoks ilmselgelt liiga palju. Võtsin seedimiseks aega.

“Sõnad on olulised,” kirjutasin Leilale, kui olin otsustanud. Sõnades on võim, kirjutasin, kuigi ta teadis seda. Ta oli seda omal nahal vanglas kogenud, need tagajärjed on raamatus kirjas-näha, ent ikkagi ta ei arvestanud sellega.

Mõtle alati – jätkasin eatu tarkuse kordamist, kuid siis juba meie mõlema, võib-olla terve inimkonna jaoks -, milliseid sõnu sa kasutad, millist energiat sa maailma juurde luua tahad. Mida on siin küllaga, ja mida napib. Kuula ennast! Kuula kasutatud sõnade sagedust, nende kõrget või madalat helinat! Kuula erilise hoolega sõnu, mille jätad must-valgele kirja, mida loevad teiste avatud hinged ja mis jätavad neisse jälje!

Leila sõnades on väge, sest ta on aus. Üdini aus oma varjupoole ja helguse suhtes, siiras oma avastamis(t)es, muutumis(t)es, ütlemistes. Ja see kõik on ilus, kuigi kohati kohutavalt kole.

 

 

Ihaldamisest loobumine oligi ainuvõimalik variant

Asi läks täiesti käest ära pärast kolmandat pokaali, kui mulle sai kõik minu eraelus toimuv selgeks. Selge oli see, et pime iha kellegi teise ja mitte oma abikaasa vastu tekkis just siis, just sellistest tingimustes, mil ma olin paigal seisnud aastaid ja pidanud seda õnneks. Süsteem, riigimasin polnud selle ajaga nii palju muutunud. Kui üldse, siis pigem süvenenud. Seega, see pidi tulema seestpoolt. Jalutasin kaubanduskeskuses Tema kõrval, ostsime õhtusöögiks lõhekala ja valget veini ning püüdsin samal ajal saata alakõhule signaale, et koju jõudes toimuks peale televiisori vaatamise midagi muud. Aga see oli mõttetu ettevõtmine. Mu alakeha arvas, et ta on loodud pigem järgmisel hommikul kala ja veini väljutamiseks, kui millekski muuks.

Sellises seisus oli revolutsionääriks hakkamine kerge, sest ihaldamisest loobumine oligi ainuvõimalik variant. Kuid siis ma tutvusin Frankiga ja see lõi mu mässul jalad alt.

Me ei mõtle oma mõtteid üksi

Ma nägin seda kohe, kui ta uksest sisse tuli. Parem silm oli kinni paistetanud. Punane. Kole. Muidugi ma ahhetasin, sest füüsilisi moonutusi me iga päev tuttavate inimeste juures ei näe. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulik väljanägemine, mida paranemisprotsess paratamatult on, mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel kehavõõramalt elada?

Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Lähedasi inimesi vaatame me nagu näeks neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või hoopis teise koha peal. Me ei tea, sest me ei ole kohal.

Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglis või mõnel vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. Oluline on siiski see tervet keha ja hinge läbiv võpatus, mis viitab sellele, et tegelikult see peegeldus pole meie ise.

Siit võime edasi minna ainult filosoofiaradadele.

Martha Nussbaum räägib sellest, millest mina rääkisin paar päeva tagasi. “Nussbaum is drawn to the idea that creative urgency—and the commitment to be good—derives from the awareness that we harbor aggression toward the people we love.”

Me ei mõtle oma mõtteid üksi. Need on õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos neid mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas. Neid edasi viimas.

Selles teadmises on midagi lohutavat.

 

 

 

Julmuse pedagoogika

“Naistevastane vägivald on sümptom,” väidab Rita Segato. “Julmuse pedagoogikat” hädasti vajava ühiskonna sümptom. Siia alla käib ka vägivald lesbide, homode, transinimeste, loomade, igasuguste “teiste” suhtes ja vastu. Et hävitada kaastunne, empaatia, suhted, sidemed. Kuuluvustunne.

“Metsik” kapitalism sõltub sellest pedagoogikast, et anda õpetust. Õpetada ja distsiplineerida kõiki meid/neid, kes elame-asume poliitika äärealadel. Kõiki meid/neid, kes kõigutame olemasoleva stabiilsust. Meie/nende vastu.

Ma olen seda alati arvanud. Ja tundnud.

Eile El Rocíol jalutades avastasin, kuivõrd piiratud on mu emotsionaalne raamistik lapsevanemana. Mässumeelsuse, vastuhaku, sõna mittekuulamise, teistmoodi teha-olla-mõelda tahtmise ees ma kõigepealt ignoreerin mässajat, püüan teda seejärel emalikult (et mitte kasutada sõna “patroneerima”) vastupidises veenda, sest ma ju ometi tean paremini, kuid kui soovitud tulemust pole, siis vihastan ja lõpuks tardun, sest tahaksin kogu selle jama kuu peale saata.

Julmuse pedagoogika minus eneses.

Alles hetk hiljem suudan rahuneda, agressiivsest reageeringust eemalduda ja olukorraga läbi armastuse tegeleda.

See üllatab mind. Mina, kes ma olen õppinud gestalt teraapiat ja lugenud filosoofiat ning vaimseid õpetajaid, reageerin läbi keha. Instinktiivselt. Instinkt, mis kummalisel kombel tähendab autoritaarsust, mis juba per se vastuhakku ei salli.

Mina, kes ma uurin ja jutlustan vabadu(se)st. Hingest. Armastusest.

Mina, kes ma olen siiski revolutsionäär.

 

Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!

Ootan, et Charity söömise lõpetaks ja salvrätikuga suud tupsutaks. Ootan oma arust tunde. Olen temaga kummaliselt kannatlik, sest siiani pole märkigi sellest, et ükski neist kahest asjast peagi aset leiaks. Nii kükitabki ta punaseks värvitud suurnugas pisike valge saiakübe terve see aeg, kui ta jutustab naerdes, kuidas siin linnas jalutavad ringi verinoored emad, sest õhtul pole siin mitte kuhugile minna ja mehed on alalõpmata täis, kuidas raha teenitakse toore jõuga, et minemiseks osta kasutatud mootorratas, sest teised siin ei käi ja kuidas kõik tunnevad siin kõiki nimepidi. Mõtlen hämmastunult, et just praegu saaksin öelda: “Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!” aga taipan hoobilt, et siin pole sellel lausel mitte mingisugust tähendust ja jätan ütlemata. Ja siis kukub saiakübe ise laualinale.

Ja oli pärast seda täiesti rahulikul ilmel president edasi

Need on need samad majad. Ma tean seda küll. Samamoodi kahvatud, samamoodi ajahambast puretud ja poolviltused, kui nädal aega tagasi. Kui viimased kuusteist aastat. Mis sest, et erinevad ilmakaared, erinev õhutemperatuur, erinevad keeled nende vahel, need majad ääristavad iga äärelinna äärealasid. Kui keegi peaks küsima, kust jookseb linna esteetiline piir, siis võib seda leida alati ühest ja samast kohast: nende majade eest.

Nii et mu ehmatus pole tingitud vaesusega kohtumise kohkumisest. Ega teadmatusest. See on midagi muud, mõtlen ja valan endale veini juurde.

Alles päev hiljem taipan, et kui inimeste, eriti vanade sõprade vahel, luuakse uusi ühiseid tähendus- ja mõistmisruume, siis ei ole enam keegi meist sama. Ei saagi olla. Olgu teadus tänatud!

Sest eluenergia ei kao, ainult muutub. Teiseneb, kahaneb ja seejärel kasvab. Ja Eestil on praegu kasvuperiood. Tunnen seda igas uuenenud rakus. Hispaania energia näiteks kahaneb. Usk paremasse kaob, aeglustub soov muutuda. Sündida uuesti. Soov, mis Eestis pulbitseb.

Ma muidugi ei pea silmas geograafilist Eestit. Olen selle jaoks liiga sügav. Räägin sümboolsest, energeetilisest, tundelisest Eestist. Räägin mitmeplaaniliselt, nüansirikkalt, tavateadvuse taha nägevalt.

Aga võib-olla ma eksin. Sest president ütles “iseenda okupeerimine”, mis kriibib kõrva, ja oli pärast seda täiesti rahulikul ilmel president edasi. On mõistetav, mida ta sellega öelda tahtis, kuid ometi on sõnade “iseenda” ja “okupeerimine” koos sel viisil kasutamine vale.

Samas, nagu ütles Cortázar, on sõnaraamat surnuaed ja me tegeleme kogu aeg keele uuendamisega.

Mööda seda mõtteniiti minnes on presidendi öeldu tunduvalt soovituslikum kui siinse peaministri Rajoy “klaas on klaas ja taldrik on taldrik”-mõte. Jällegi pole riigijuhi öeldus otseselt midagi valesti, sest klaas on tõesti klaas ja taldrik taldrik ja mitte vastupidi (ja kui me filosoofideks ei kipu, ja me ei kipu, sest on pühapäev ja me puhkame). Ent ikkagi pole mugav ta teda kuulata sellist lause ütlemas.

No ei ole, tee või tina!

 

 

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.