Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.

Kirjutan, sest minu energiat on maailmale vaja

Arutlesin autori üksinduse üle. Mitte ainult loomishetkel vaid ka hiljem, kui teos on valmis. Kui meil tuleb teiste autoritega võistelda mitte ainult lugejate vaid ka meedia tähelepanu eest. Tegemist on kognitiivse kapitalismi mängus osalemisega, mis on nii sisimas kui ka vormis niivõrd vale, et tahaks nutta. Karjuda ja nutta. Sellepärast me mängimegi seda halvasti.

Juunis kolm eksemplari.

Mõtlesin laiemalt selle üle, miks me kirjutame. Ja siis – ning ärge öelge, et see oli juhus! – jõudsid minuni Martha Grahami sõnad:

Martha Grahama source.jpg

Tegelikult ma muidugi arutlesin enda kui autori üksinduse üle. Selle üle, miks mina kirjutan. Sellepärast need sõnad, see mõte nii õige tundubki. Mõte, et kui mina ei kirjuta neid raamatuid, mida ma kirjutan, ja ei kirjuta neid sedamoodi, nagu ma neid kirjutan, siis ei tee seda mitte keegi ei teine. Ja maailm on sellest konkreetsest energiast ilma. Tühi.

Kas minu energia muudab midagi? Kas ta peab muutma? Või teisalt: kas juhtuks midagi, kui minu sõnaenergiat maailmas poleks?

Mõõta suhteid, valikuid, kunsti, iseennast pidevalt kasulikkuse põhjal on kapitalismi intiimsfääri lubamine, mis on ometi lubamatu. Nii et ma ei tee seda.

Kirjutan, sest tahan. Kirjutan, sest mul on, mida öelda.

Kirjutan, sest minu energiat on maailmale vaja.

Ta ei tea, kes on see Ülle

Olen selle üle nüüd mitu päeva pead murdnud, ja lõpuks tabasin ära: kuigi vaid väga ähmaselt, meenutab Daina mulle Kauksi Üllet. Nii see on. Siis kui Ülle veel noor ja heledapäine oli ja tuli lagedale selliste väidetega, et loomad on talle rohkem toit kui sõbrad ja et ta armastab seetõttu põrsaid ja lambatallesid, kuigi mõni tark kiuslik kass on ka meeldinud. Ent kass ei tohi Ülle oma olla. Sest omasid sa, jah, nahka ju ei pista. Või siis seda, et hasartmänge Ülle ei mängi. Aga mitte moraalsetel veendumustel, vaid seetõttu, et ei saa seda endale lubada.

Ma tahaksin seda leidu Dainaga jagada ning vahelduseks ugandalastes kahtlustamisele ja demokraatial silma peal hoidmisele hea kõhutäie koos naerda, kuid ma kardan, et ta ei pruugi taolises kummalises seoses midagi vaimukat leida. Ta ei tea, kes on see Ülle ja ta ei taha teada, miks ma arvan – kuigi ma nii ei arva aga mulje oleks küll selline, et täpselt seda ma silmas pean -, et temas avalduksid koheselt mängur ning kassisööja, kui ta teel ei seisaks teatud praktilisi tõkkeid. Ma pole isegi enam kindel, et see avastus väga vaimukas on. Meil on pikk päev selja taga, mis pole veel sugugi läbi, ja ma olen väsinud ja näljane. Need faktorid häid nalju ei loo.

Kas me teame, kuhu me teel oleme?

Me oleksime pidanud varem sekkuma – ja ma kasutan siinkohal mitmust oma heatahtliku loomu pärast, kuigi on selgemast selgem, et see oli Daina kui logistika eest vastutaja ülesanne taibata, et asi kiskus viltu juba esimesest hetkest peale. Oleksime pidanud olema tähelepanelikumad, kontrollima, juhendama täpsemini, paremini. Ärkama unelemisest juba siis, kui Charity küsis suunda kolme lapsega heinamaale siirduva naise käest, kes pärast mõttepausi, mis oli ilmselgelt liiga pikk, juhatas meid vasakule ja kui tükk aega hiljem polnud otsitud teeotsa mitte kusagil näha, pidasime kinni vanema jalgrattaga mehe, kelle päevinäinud pintsak läikis päikese käes võidunult ja kes mõjus seetõttu kohe tunduvalt usaldusväärsemalt, hakkas pead raputama ja meid tagasi paremale suunas. Või vähemalt siis, kui iga Daina aina enam murest kantud küsimusele: “Kas me teame, kuhu me teel oleme?” – taipasin kohe, et ka tema kasutas mitmust lingvistika asemel psühholoogiast lähtudes ja nii võimalikku konflikti juba eos ära hoides, ent oli ilmne, et küsimus oli mõeldud sina-vormis ja suunatud otse Charityle – vastas Charity, et teame küll, samuti mitmuses, kui ometi oli selgelt näha, et ka temal pole õrna aimugi.

Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele

Lõpuks läksime siiski ka meie magama. Pugesime oma uhkesse laia voodisse puhkides, silmi pööritades, pead vangutades, mõlemad oma õigsuses veendunud, uhkused haavatud, südamed krimpsus. Me ei kavatsenud alustada jalgratta leiutamist otsast peale, kombata üksteise piire, panna paika just meie suhtes kehtivad reeglid. Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele. Nüüd vaid mudime stressipalle kraadi võrra tugevamalt. Seepärast käsi ei tõusnudki, et Franki poole sirutuda. Ta oli muu tegevusega hõivatud. Keerasin hoopis demostratiivselt selja ja teesklesin uinumist hoolimata meie omavahelisest kokkuleppest mitte kunagi jääda magama vihastena. Või just sellepärast. Kes seda teab, kui ollakse nii keerulise hingega inimene…

Nii need suhted on

Ta sõnad ajasid mind naerma, kuigi minul ei olnud kõik hästi. See pole õiglane, muidugi pole see õiglane, nutta praegu siin, temaga loodud uue elu juures, teise elu, teise armastuse, Tema pärast. See järjekordne eluline ülekohus ajas meid aga veelgi rohkem itsitama. Ja nõnda me nutsime ja naersime juba koos, läbisegi. Ei saanud aru, kus algas üks ja lõppes teine. Seejärel imetlesime ja imestasime, et kuidas see elu ikka selline on. Ja kui täiuslik on ikka inimkeha. Ja kui mitmekihiline see inimhing. Siis Frank juba teadis, et minu hing on väga keeruline, ja seetõttu teda toimuv ei üllatanudki, mis omakorda avas minu jaoks tema isiksuse sügavused. Nii need suhted on. Ja aeg seisis ja samas tormas tuhatnelja edasi ja tagasi. Me olime siin ja seal, olime minevikus ja olevikus ja tulevikus korraga. Koos jätkus meid igale poole. Terve maailm, terve kosmos oli korraga siia tuppa, siia voodisse, siia, meie kahe väikese inimese peopesadesse kogunenud ja pulbitses, tuksles, võbeles võimsa leegina.

Õrnuse õpik vol.4

Nii, ja mis edasi sai, küsiksid siinkohal lapsed ja nende silmades poleks uudishimu ega avastamisrõõm grammigi tuhmimaks muutunud. Nemad, kes nad on alati siin ja praegu, teavad, et see lõbus lugu alles nüüd õieti käima läheb. Ent täiskasvanud, kes me oleme ammu unustanud, milline on elu ja selle, et meie oleme veel elus, jääme siin kohal vait. Meie näod tõsinevad. Meie silmad on üllatusest suured ja õige pisut kissis, sest meie huulil ja hingel kibeleb kõiketeadja naeratuse asemel hoopis teistlaadi huvi. Meis pulbitseb mure ja hirm ja, mis seal salata, ka uudishimu. Sest kui keegi oli õnnelikult abielus, siis ei saa see olla õnneliku lõpuga lugu.

Aga see on seda. See on õnnelik lugu. Otsast lõpuni.

Ja siis mõtlesin tema peale edasi

Me olime grupist ainukesed, kes ennast ise paadisillale ei jõudnud vinnata, ja see tegi meid kiiresti lähedasteks. Pesemisruumis riietusime lahti ja vaatasime teineteise õõnsusi ja kumerusi, nagu oleksime seda kogu aeg teinud. Meil polnud hetkekski piinlik. Tema heledad silmad ümarate rindade kohal polnud sugugi vähem muljetavaldavad kui ta uhkete reite välis- ja siseküljel ning paremal sääremarjal ilutsevad sinikad. Ta ise nimetas neid verevalumiteks, rõhutades just sõna lõpuosa – valum. See oli see koht, kus mina oleksin võinud rääkida mu kõri nöörivast kognitiivse kapitalismi masendusest, ent seda mõistsin ma alles hiljem. Õhtul voodis linade vahel silmad pärani lahti lamades. Raadiokell näitas kaks kakskümmend kaks. Inglite tund, käis peast korraks läbi ja siis mõtlesin tema peale edasi.

Ma siiski lähen sügisel filosoofiat õppima. Ilma igasuguse häbi tundeta

Moojit kuulates taipasin, et minu väliseks (ja seega tühiseks) meelelahutuseks on igasugused (teiste) teooriad, (teiste) taipamised, (teiste) teadmised. Mitmuses. Sest kui jääd ühesse teemasse, suunda, inimesse kinni, tekib õhupuudus. Erinevate distsipliinide vahele on aga hädasti hapnikku vaja. Seepärast ma neid järjestikku ja vaheldumisi õpingi, ristan ja kõrvutan.

Nii mõtlesin ma varem. Mooji aga ütleb, et iseendani jõudmiseks pole midagi (enne) vaja teada. Samuti pole midagi (erakordset) selleks vaja teha. See arusaam andis mõneks ajaks rahu.

Seejärel mõtlesin, et ma siiski lähen sügisel filosoofiat õppima. Ilma igasuguse häbi tundeta. Nagu kirjutas Boris Vilde oma 1941. aasta vanglapäevikus: “Kui ma tahan olla aus, siis pean tunnistama, et ma olen sündinud seikleja ja selleks ka jään. Minu äkiline kirg filosoofia vastu on üksnes vaimne seiklushimu. Filosoofilised õpetused lõbustavad mind samamoodi, nagu kunagi lõbustasid mind reisid, kriminullid, naised, etnoloogiaõpingud. Ja kõige hullem on see, et ma tunnistan seda ilma häbi tundmata.”