Hääle ja keha tarkus

Mu keha nõuab tavaliigutuste, kammitsetud, ontlike piiride ületamist ja seetõttu tantsin juba paar nädalat aafrika hõimutantse. Taon jalgu jõuga vastu maad, terve keha võbisemas, otsekui suruksin oma juuri sügavamale, tugevamalt, kindlamini. Pea vajub kuklasse, avades sel viisil südame ja kõri tšakrad, nad on nüüd pärani lahti, ning mu käed, oh, mu käed, mis on kerged ja üheaegselt tugevad, tõusevad taeva poole. Ma tantsin ennastunustavalt, sest see on ainuke viis kuidas tantsida üldse, ja mu rindkere viskub ette ja taha, paremale ja vasakule, üles ja alla.

Tantsijanna

Jah, nii nagu šamaanid enne vaimudega kohtumist, olen ma sel viisil väga lähedal muutunud meele seisundile. Puudutan seda maad, kuhu nüüd püüdlen.

Kuid eile, joogatunnis mantraid lauldes ja poose tehes, tundsin, kuidas ka hääl mu rinnus on niivõrd suureks paisunud, et on võimatu teda peatada. Ja ei peagi. Häält tuleb teha. Las ta pääseb valla ja laulab ja hõiskab ja vuliseb kuhu soovib või kuhu peab minema. Ma järgnen talle julgelt, sest usaldan hääle tarkust.

Usaldan oma hääle ja keha teadmisi. Usaldan nüüd neid, keda nii kaua olen teisejärguliseks pidanud. See on vabastav tunne: olla jälle õpilane, olla nii lähedal iseendale.

Advertisements

Avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor

Tegevusel, millele ma kogu hingest pühendun, pole veel nime. Nii et ma ei tea mille jaoks ma seda õppima hakkan. Mille jaoks ma neid uste sulgemisi, välja astumisi, eemaldumisi, sisemist uurimustööd, puhastumist teen.

Tean ainult, et pean seda kõike tegema. Ja sinna minema, seal kohal olema. Oodates kõike ja samas mitte midagi. Olles avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor nagu vastsündinud ikka.

Ja sellest piisab. Peaks alati piisama.

Sa oled mulle tähtis

Meile öeldi, et mitte kunagi pole olnud nii lihtne mängida teiste eludes olulist rolli. Sattuda nende huviorbiiti, rambivalgusesse. Saada tuntuks, teenida “mitte millegi” pealt tohutuid summasid, ehitada endale mugavalt muretu tulevik. Olla keegi.

Üksteise järel ja üsna ruttu hakkasime uskuma, et siin peitub meie transtsendentsuse vajaduse üks võimalik lahendus. Hetkeks tundsimegi ennast võimsatena, pääsenutena ja seega, õnnelikena. Meie ees avanes uus otsatu maailm, mida oli vaja ilmtingimata asustada, ära kasutada, võtta tasuta pakutust, mis võtta annab. Jätta jälg, sest see maailm kuulub meile.

Kõik uus kuulub meile.

20170924_105924.jpg

 

Järgmisel hetkel, aastaid hiljem jagame nois hiiglaslikes ebaisikulistes meediumites igapäevaselt oma kõige omapärasemaid ja intiimsemaid hetki, jooni, tundeid. Teised teevad sedasama ja tekib läheduse tuttavlik soojus, kuid see pole kunagi täielik, päris ja instinktiivselt automaatselt süüdistame selles iseennast. Peame olema järjekindlamad, kordame meie aja levinumat mantrat, olles iseenda kõige karmim rõhuja. Tuleb olla nutikam kui teised, erilisem, ja uurida süsteemi toimimismehhanisme, et jõuda sinna õnnelikku kohta, mida meile lubati, enne kui teised. Sest kõigile ei jätku.

Ja me jagame veel sagedamini, veel intiimsemaid eluosi, sest me näeme selgelt, kuidas katkematu infojõe voolus kaovad meie piisad kiiresti uute piiskade alla. Me küll lisame uusi ja uusi piisku, aga teiste piisad näivad ikka kuidagi huvitavamad, ilusamad, mõjuvamad. Meis pole jälgegi hirmust, et meid jälgitakse, iga meie viimse intiimse detailini, Big Brother ja totalitarism. Valitseb hoopis jälgimise mõnu: teadmine, et mind vaadatakse ja vaikne nauding, vaadata teisi.

Me pakume oma hinge läbi algorütmide, millel pole tundlikkusest ega teadlikkusest, veel vähem meie erilisusest sooja ega külma. Me pakume ennast turul, kus kõik käib märkamise-märgatuse, mainimisväärse-huviväärse skaalal, ja usume sealt tagasi peegelduvaid tulemusi.

Korraga pole midagi hullemat ja häbiväärsemat, kui jääda märakamatuks, olla nähtamatu. Mind märgatakse, seejärel olen. Terve meie eksistents lööb kõikuma kuni teiste pilk ei tõesta vastupidist. Kuid teiste pilgu endale meelitamine on iga päevaga aina raskem. Aina rohkem ja rohkem inimesi – alustades poliitikutest kuni aktivistideni välja, seal vahepeal kõik digitaalse maailma loomingulised töötajad – võistleb avalikkuse tähelepanu eest, mida on vähe ja mis on limiteeritud.

Time is money.  Attention is money.

Pidev või(s)tlus tähelepanu pärast tekitab stressi, ärevust ja meeleheidet, mida isegi üksikud tipphetked mitmekümne “meeldimise”, sõbralike kommentaaridega (kui mulle ikka mu sõbrad ütlevad, et ma olen andekas, siis ma olen õigel teel) ja “jagamise” näitajatega ei suuda hajutada.

Kõike seda on vähe. Kõik see on tühi. Ei toida.

Tajume intuitiivselt selle, milles ihu ja hingega osaleme, banaalsust ja pealispindsust, kuid me ei oska sellele veel nime anda. Proovime küll kirjeldada seda, mis toimub ja mille taha hinge tõmbamiseks varjuda, ähmaste iroonia, huumori, sarkasmi hoogudega, kuid katsed tunnustuseturul osalemist külmalt kontrollida ja oma huvides/kasumi eesmärgil juhtida, osutuvad varem või hiljem (ja tavaliselt hiljem, sest sõltuvuses on aju, mis on seesama vahend, millele oleme panustanud pääsemise) kasutuks.

Ja siis sa otsustad loobuda. Sest meedium pole soe. Sest ta ei puuduta sind sügavalt, tähendusrikkalt.

“Anna-Maria, sina ja su mälestused, on meile tähtsad,” ütleb värviliste õhupallide saatel meedium mu erameilis kõigest kaks päeva pärast seda, kui olen meediumi ukse täielikult sulgenud. Ta ütleb seda, sest tema veenidesse on läbi numbrite ja tähtede külma kombinatsiooni sisendatud, et just see on see, mida me kõige rohkem kuulda tahame. Et me oleme kellegi jaoks tähtsad. Et meie mõtted ja tunded ja soovid ja vajadused on kellegi jaoks olulised.

Nii see on, aga mitte sedasi. Mitte sel viisil, selle hinnaga.

 

 

Mismoodi see naine on naine

Ei piisa ainult märkimisest, et keegi on naine või mees. Või kunstnik või ema. Pole kunagi piisanud. Oluline on tähendada, vaadelda, mismoodi see naine on naine, ja see mees, mismoodi on tema mees. Kuidas, mil viisi(de)l on too kunstnik kunstnik ja too ema me silme ees, kuidas on ta ema.

Mõelda mismoodi me täidame ja näitame oma kehasid. Mismoodi teevad seda teised. Uurida, kui palju on minus sind ja teda ja neid, ning kui palju või vähe on teis(tes) mind.

Me oleme teineteisele peegliks, ja seda me ometi juba teame.

“Kas ma olen naine või mees,” kirjutab Nadia Fusini “tean ma tänu teisele”. Ja mida võime teha, kelleks saada, saab alguse sealt.

Seepärast on oluline aus vaatlemine, kuidas on see naine, keda imetleme või põlgame, naine ja kuidas on see mees, keda imetleme või põlgame, mees. Ja me näeme, jätkab Fusini, et me kõik oleme teatud tüüpi anamorfoos, alati paigast ära, kallutatud.

Kas see naine on enam üldse naine ja see mees mees? Kas see on enam tähtiski ja kui on, siis millise maailmaga suhestumisviisi jaoks?

P.S. Lugesin just Berit Renseri arvustust ja mõtted tõttasid kohe ka valimisvaatleja, vabaduse, lugeja mõistete suunas. Mismoodi olen mina valimisvaatleja, kui ma olen valimisvaatleja? Mismoodi me loeme raamatuid? Kuidas, mil viisil sa oled lugeja, kui sa oled lisaks lugejale ka kriitik?

Mismoodi see vabadus on vabadus?

Kui palju on meis neid ja neis meid, sest me oleme ju peeglid. Kas me pärast sinna peeglisse vaatamist saame öelda, et on tema/nemad ja siis, alles tükk maad pärast (või enne), tuleme meie/tulen mina?

Ja kui saame, siis pole me ikkagi mitte midagi mõistnud.

Õnneliku ühiskonna valem

Uut maailma on raske luua, sest maailma korrata on palju kergem. Nii et me ei peaks enda vastu nõnda karmid olema ega heituma sellest, et leiame end iga aasta jaanuaris praktiliselt samast kohast.

Isegi virtuaalne maailm on uus vaid pealtnäha. Teistsugune vorm, ESTeetika, teistsugused (kuigi mitte päris võõrad) oskused ja teemad, ent eetika on seesama kapitalismi eetika, mis alati.

Ja see pole sugugi meeldiv tõdemus.

20171028_161742-e1514999005624.jpg

Meile öeldakse, et oleme tänu sotsiaalmeediale vaba(ma)d ja lähemal oma soovide täit(u)misele (ükskõik kas inimsuhete loomise-hoidmise, sissetulekute omamise-suurendamise või loomingulisuse tunnustamise-märkamise osas), kuid see on samasugune illusioon kui tõotatud maa müüt. Seda ei juhtu kunagi.

Virtuaalmaailmas kehtivad samasugused infomullid ja väärtushinnangud, sama vanad tuttavad võimuhierarhiad ja koos nendega, samad eelarvamused ja stereotüübid, mis reaalsuses (kuigi, jah, ma tean, et aina raskem on eraldada ühte teisest, sest võimatu on tõmmata joon kuhugi, kus kattuvad kümned eludimensioonid, ja ega neid jooni-piire-jaotusi pole tark tõmmata niikuinii).

Näiliselt muidugi see nii pole. Näiliselt oleme kõik pakutud avaruse ees ja infomüra sees võrdsed, olla Me Ise.

Ja see ongi probleem. Meie pimedus.

Virtuaalmaailm on võimu uus, külgetõmbavama välimusega asupaik. Ruum, kuhu meid meelitatakse, kuhu tahame kuuluda ja kus pannakse paika meie tagasihoidlik koht maailmas. Statistiliselt. Meie eksimused ja meie võidud. Meie valguslaigud ja varjud ja ihad.

Sotsiaalmeedia määrab läbi teiste hinnangute meie väärtuse (ilu, tarkuse, vaimukuse, andekuse, asjakohasuse, praktilisuse jne) ja asukoha (arvamusliider, eeskuju, grafomaan, mõtleja, kirjanik) lõputute pingeridade pingereas.

Ja sotsiaalmeedia pingerida väsitab, sest teistega võistlemine väsitab. Alati.

Me võistleme nähtavuse, meeldimise, märkamise ja helgema tuleviku nimel, mis aga ei saabu kunagi. Ei saagi saabuda, sest ei võistelda millegi “nimel” vaid ikka teis(t)e “vastu”. Selline mõttelaad pole jätkusuutlik ega eluhoidev. Pole eetiline.

See ongi õnneliku ühiskonna valem: asendada meie suhted kapitalistliku võistlemise asmel koostööga, empaatiaga, teise nägemise-väärtustamise-austamisega lihtsalt sellepärast, et ta on. Sest pole olemas õnnelikke paare, kogukondi, ühiskonda.

On õnnelikud inimesed, kes moodustavad õnneliku suhte, kogukonna, ühiskonna.

 

 

 

Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse

Pärast filmi küsis Frank, silmad niisked, süda avatud, kas meie elaksime nii suure kaotuse üle. Raputasin pead. Frank mõtles pisut ja küsis siis, kas ma ei usalda ennast või teda. Vastasin, et ma ei usalda meid koos. Ja tol hetkel oli see tõsi. Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse.

Hiljem voodis, kui film oleks pidanud juba olema ununenud, ütles Frank, et tal on hirm. Hirm, et ma ära lähen. Et kõik see – ja ta näitas meie uue ilusa kodu peale, kuhu ta oli mõelnud juba kassi, koera, trobikonna põngerjaid ja isegi villase valutavatele põlvedele visatava teki – pole mulle piisav. Et temast ei piisa.

Embasin Franki, mu kallist, ilusat, head Franki, embasin kõvasti ja ei öelnud midagi. Sest seal tema kõrval voodis lebades olin ajast ja elust ette rutanud ning mõtlesin, et ehkki mina olin jätnud Tema maha, ei tahtnud ma tegelikult, et Tema jätaks mind. Sest kartsin, kartsin nii väga, et meie armastus Frankiga ei elaks meie lapse surma üle.

Esimese asjana keelati abort

Mu hääl oli rahulik. Mul oli ükskõik, mida tema arvab. Või teised inimesed, valitsev moraal. See on minu keha, minu elu – ega kuulu kollektiivsete otsuste sekka. Miski ei saa mind peatada. Isegi mitte see, et uus valitsus esimese asjana just abordi keelustas, sest „meie rahvast ähvardab väljasuremine ja mitte ainult põgenike, asüülitaotlejate ja muidu immigrantide hordide tõttu, vaid ennekõike ja kõige suuremat ohtu meie rahva, keele ja kultuuri püsimajäämisele kujutab endast kommunistide poolt legitimiseeritud lastetapp, mida meie oma naised, tütred ja õed praktiseerivad julma kergemeelsusega – mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine, milles jääb kaotajaks meie rahvas ja kultuur“. Nii seisis alles hiljuti valitsuse ametlikus väljaandes Eesti muld ja eesti süda.

Ma ei hakka siinkohal kritiseerima teksti lauseehitust ega stiili. See häiris mind kohutavalt, kui korraga igal pool takistuseta ilmuma hakkas. Kui palju kordi oli minu tekste ajakirjanduses tagasi lükatud, ent seda jama te ilmutate? Korduvalt? Ma ei saanud aru, miks keegi midagi ette ei võta. Kas peaksin seda ise tegema? Kas seda minult saatus, eesti rahvas ootabki? Siis kuulsin raadiost tuntud kultuuritegelast valitsusele mõtteliselt õlale patsutamas: „Uus valitsus hindab kultuuri ning see teeb mu meele nõnna rõõmsaks!“ ja ma hakkasin õhku ahmima. Ilmselt ei saa ma enam mitte millestki aru. Igal juhul järgnes sellisele kihutustööle muidugi veel mitmeid sarnaseid kirjutisi. Need pole tegelikult siiani ajakirjanduses lakanud. Üks viimastest andis teada peaminister Vampsi vankumatust otsusest võtta lõpuks ohjad enda kätte, hakata vaenlase propagandale liigvastuvõtlikke naisi nende endi eest kaitsma ja päästa veel viimasel hetkel eesti rahvas katastroofi küüsist. Mulle hakkas aina enam tunduma, et see kõik tuli sellest, et Tauno Kangro oli oma ateljees juba palehigis töötamas ja raius tigedate silmade ja kuiva naeratusega Vampsi kangelaseks. Uueks Kalevipojaks. Selle kujutluspildi juures pigistasin ma silmad kõvasti-kõvasti kinni.