Tuult ei kahtlusta keegi

Tuul puhus tol päeval nii kõvasti, et kollektiivne hullumine oli etteaimatav. Lapsed hakkasid oksendama ja emadel lõid kõhud lahti, automootorite vahelt ja prügikastide seest ilmusid välja kümnte kaupa kassi- ja koerapoegi, joogaõpetajad nägid unes möödunud elusid ja roolis tööle sõitvad pruudid põrkasid tühjal tänaval vastu pargitud autosid, isad nägid oma 3-kuuste poegade lastearsti vastuvõtul iseenda…

Is this love?

Juba ammu enne kui okupade kaks autot põlema süüdati, tundus mulle, et meie väike vaikne tänav on ühiskonna sotsiopoliitiline miniatuur. Seesama, millest kirjutavad ajalehed. Millest ajalehed aga ei räägi on see, et samas on see meie sisemaailma psühholoogiline peegel, sest pealtnäha ühise vaikse pinna all mulksuvad, sisisevad kümned subjektiivsed maailmad. Mul läks selle taipamiseks kaks…

Emaduse sõlm (V)

Tegemist oli Joanna Russi 35 aastat tagasi ilmunud essee reklaamiga. Kusagilt lugesin, et kolm tuntud kirjanikku esitlevad mõne päeva pärast raamatut linna teises otsas, ja ma ei kahelnud hetkekski. Kuid ürituse õhtul, seigeldes autoga öises linnas, mis säras ja vaevles ummikutes nagu minagi, tundsin end naeruväärsena. Mida ma teen? Mul pole ühtegi kirjatööd pooleli, ma…

Me pole harjunud oma kalleid kaotama

Surm. Mis me temaga teeme? Ja lein? Kõik see, mis oli enne, mis on ja mis jääb pärast. Kõik see, mille surm valguse kätte toob, millele armutult osutab. Ja mida teha raske haigusega? Statistilise tõenäosuse ja seletamatute imede intervalliga. Hirmu ja lootusega. Meid endasse neelanud teadmatusega. Kas oleme nüüd keskealistena, emade ja rasedatena, lõpuks leppinud…

Emaduse sõlm

Erik heidab enne tunnelisse sisenemist mulle kiire pilgu. Ma naeratan talle, kuigi näen sedasama, mida tema, või pigem just sellepärast: tunnelisuu on pime ja kõle nagu hundi kõht samal ajal kui ta auto meenutab sügisest värisevat puulehte, mis kohe-kohe lõpetab oma elupäevad niiskel mullal taeva üle mõtiskledes. Kas taevas on olemas, kas on kunagi üldse…

Hispaania, mida keegi ei taha näha

Rosalía on flamenko ja trap. Rosalía on millenniumilaps ja choni*. Rosalía on Hispaania, mida kõik imetlevad videoklipis ja teatrilavadel, kuid mida mitte keegi ei taha näha oma kodutänaval ega kuulda õhtuhämaruses mõnelt pargipingilt. Tema uhiuus album “El Mal Querer” põhineb XIII sajandi romansil “Flamenca” ja räägib lähisuhte vägivallast. Poleemikat tekitab aga hoopis see, et Rosalía…

Meie viljakus on küllus

See oli kummaline nädal. C hakkas päev enne kunstliku viljastamisprotsessi algust oma sisetundes kahtlema, L-l saabus kuuendat kuud järjest mittesoovitud menstruatsioon ja M otsustas pärast viite luhtunud viljastuskatset pausi teha. Kurbus, seletamatu läbikukkumistunne läbistas neist igaühe ihu ja seekaudu tervet universumit. Mina aga seisin vannitoas sõrmede vahel positiivse tulemusega rasedustest. See oli alles teine kuu,…

Tukslev lahtine haav

Pärast Simone de Beauvoir’i eluloo kohal nutmist (ja need pisarad tõesti üllatasid mind, sest ma arvasin, et olen seda teemat piisavalt analüüsinud, läbi töötanud ja andnud oma panuse, kuid täna avastasin, et kogu meie kollektiivne, avalikult ja sügaval intiimsuses läbi elatud ebaõiglus, nähtamatus, lõksud ja valu, mida kanname põlvkond põlvkonna järel oma peades ja emakates,…

Kummitusroll ehk kes loeb esoteerikat

Kellega räägib Tauno Vahter? Kellele on suunatud tema hääles kõlavad etteheited ja halvustav hinnang, millele antakse tavameedias kiiresti laiem kõlapind? Kes on see, kelle häält pole sel teemal kuulda ja kelle soovidest, vajadustest, maailmanägemusest pole meil seetõttu aimugi? Me eeldame, aga me ei tea. Processwork nimetab seda kummitusrolliks. See on roll/vaatenurk/hääl, kellest-millest kõik räägivad, keda-mida…

Särada metafoorilistel lavadel

Eilsel jalutuskäigul mõtlesin, et miks mina, kes ma olen loodud, tulnud siia, et särada suurtel (metafoorilistel) lavadel, et jagada oma tarkust ja ilu ja helendust laiemalt, olen peidetud siia nelja (väga konkreetse) seina vahele, rutiinsetele jalutuskäikudele lapsega, ikka parki ja tagasi, et seejärel puhata ja keskenduda seeläbi kehas tuksuvale uuele elule, mis on ju ka…

Me pole kunagi seda teed käinud

Ma ei kirjuta, sest ma loen. See lause näib loogiline, ent ometi ei selgita see mitte kui midagi. Isegi siis, kui lisan, et loen Elena Ferrante Napoli-sarja, mis tekitab kohati füüsilist valu ja ajab seejärel laginal naerma, et paar lauset hiljem sind tõsiselt mõtlema panna. Või end süüdi tundma. Või mõistmatult pead vangutama. Või ihas…

Märkide lugemisoskus

Kõigepealt oli valge liblikas. Me veetsime siseõuel aega nagu tavaliselt: A tukkus päikese käes, E riputas tolmulappe kuivama ning mina istusin pea kuklas ja jälgisin valgete pilvepallide kerget triivimist. Hommikune uudis hõljus sarnaselt mitme universumi, mitme elu vahel. Ta juba oli siin ja samas ei olnud ka. Tõsiasi oli teada, ent tundeid, mõtteid oli raske…