Kirjandusega rahu

Linn väsitab mind.

Liiga palju müra, liiga palju inimesi, liiga palju liiga üksteise küljes rippuvaid maju. Liiga palju kõike. Ma tean seda, kuid ikkagi ei oska ma ennast kaitsta ja see laine neelab mu alla.

Mu jalad on rasked, munasarjad pakitsevad uue kuu lävel, juukseid on ka liiga palju. Tänu hoogu läinud juuksurile on nad metsikult lokkis ja ma seon nad kulm kipras lohaka krunniga pealaele kinni.

Miks sa neid lahti ei jäta? Nii oleks palju ilusam. Continue reading “Kirjandusega rahu”

Advertisements

Aktiivne vastuhakk

Praegu loen ma taimedest (Stefano Mancuso “Tulevik on taimne”). Loen taimede tundlikkusest, intelligentsist, mälust ja võrgustiksüsteemist. Nende erakordselt teravast ümbritseva mõistmisest ja omavahelisest suhtlemisest. Sellest, et me oleme elus tänu neile ja ometi ei tea me neist midagi.

Me ei tea üldse Elust suurt midagi.

Sellepärast ma ei loegi ajalehti juba üle aasta. Uudiseid ma ka ei kuula ega vaata. Selle asemel tõstan pilgu taevasse ja puudelatvade poole ja käin vabadel päevadel linde vaatlemas. Kuulan oma keha ja tuult ja teisi elu hääli. C nimetas seda alles üleeile aktiivseks vastuhakuks ja see meeldis mulle. Nii ma siis mediteerin, mängin lapsega, tervitan idamaiselt päikest ja süütan perekondlikuks õhtusöögiks küünlad. Valmistan loomingulisi taimetoite, jutustan naabritega ja pikkadel jalutuskäikudel kohatud koerte-kasside-hobustega. Naeratan, tunnetan, puudutan rohkem.

Ma pole end eales tundnud niivõrd elu keskel seisvat.

Sest elu ei juhtu kusagil mujal. Elu on siin.

Mina olen elu. Ja Sina. Ja tema.

Me kõik.

Me elame võõras rütmis

Ta seisis keset mu kööki ja tahtis end pikali maha visata. Kauaks, lisas ta sosinal, väga kauaks. Ma vastasin, et ta võib seda teha. Kivipõrand on kenasti puhas ja jahe. Ta hakkas selle peale naerma, kuigi see ei olnud nali, ent maha ta end ka ei visanud ja seisis silmad kinni edasi.

Kõik algas sellest, et ta tahtis suitsetamisest loobuda. Sigaretid maha jätta, sest ta teab, et see on asendustegevus, et see pole ta kehale hea. Ta teab seda tegelikult juba viimased 27 aastat. Ta oli 18, kui suitsetama hakkas. Ma küsisin, mille vastu ta mässas, mis või kes teda rõhus. Ta silmad läksid pärani lahti ja ta huulte vahelt lipsas selge: “Isa!”.

Ta muidugi arvas, et ma teadsin vastust juba ette, kuid tegelikult polnud mul aimugi. Ma ei tea kunagi, miks inimesed midagi tegelikult teevad, mis neid takistab ja mida on neil edasiminekuks, paranemiseks vaja, mis neid tõeliselt aitab. Aitab näha. Ma otsin täpselt samamoodi nagu nemadki. Otsin koos nendega. Continue reading “Me elame võõras rütmis”

Hääle ja keha tarkus

Mu keha nõuab tavaliigutuste, kammitsetud, ontlike piiride ületamist ja seetõttu tantsin juba paar nädalat aafrika hõimutantse. Taon jalgu jõuga vastu maad, terve keha võbisemas, otsekui suruksin oma juuri sügavamale, tugevamalt, kindlamini. Pea vajub kuklasse, avades sel viisil südame ja kõri tšakrad, nad on nüüd pärani lahti, ning mu käed, oh, mu käed, mis on kerged ja üheaegselt tugevad, tõusevad taeva poole. Ma tantsin ennastunustavalt, sest see on ainuke viis kuidas tantsida üldse, ja mu rindkere viskub ette ja taha, paremale ja vasakule, üles ja alla.

Tantsijanna

Jah, nii nagu šamaanid enne vaimudega kohtumist, olen ma sel viisil väga lähedal muutunud meele seisundile. Puudutan seda maad, kuhu nüüd püüdlen.

Kuid eile, joogatunnis mantraid lauldes ja poose tehes, tundsin, kuidas ka hääl mu rinnus on niivõrd suureks paisunud, et on võimatu teda peatada. Ja ei peagi. Häält tuleb teha. Las ta pääseb valla ja laulab ja hõiskab ja vuliseb kuhu soovib või kuhu peab minema. Ma järgnen talle julgelt, sest usaldan hääle tarkust.

Usaldan oma hääle ja keha teadmisi. Usaldan nüüd neid, keda nii kaua olen teisejärguliseks pidanud. See on vabastav tunne: olla jälle õpilane, olla nii lähedal iseendale.

Naised, kes võtavad sõna

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Kõiki keeli, mida me ümber räägitakse.

Juuri, millest juuakse.

Kultuure, mida omaks peetakse.

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Tehtud töid, kasvatatud lapsi, kirjutatud raamatuid.

Teadmisi, mis meis juba on

Kogemusi, mis tõid meid siia

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Naisi, kes toidavad teisi

Naisi, kes enam ei veritse

Naisi, kes võtavad sõna

Kui oleme iseenda leidmiseks küpsed

Aegade alguses kattis tervet Euroopat põlismets. See on ilus pilt: kilomeetrite kaupa rohelust, lehtede sahinat ja latvade kahinat, nii kaugele kui silm ulatub. Mulle oleks meeldinud sellises Euroopas elada. Õppida inimesi ja maailma ja iseennast tundma puudest ümbritsetuna, neist läbistatuna. Toetudes valitsenud müütidele, uskudes kümneid jumalaid ja lugedes loodusjälgi, läbides iga eluetapi eel sellega paratamatult kaasneva spirituaalse transformatsiooni vastupidamiseks ettevalmistuslikke rituaale.

Tajudes, et elu on tsükliline, elu-surm-elu, imetlen metsa all toimuvat ning vanade loomade, lindude ja inimeste hingede (ära)minekut ja (tagasi)tulekut. Tean, et meie, inimeste, ülesanne on istutada teistesse inimestesse seeme. Kas, millal ja kuidas ta idanema hakkab, pole enam meie vastutada (see kuulub jumalate, loodusjõudude, elu-surma energiate sfääri, mida me usaldame pimesi) ja seega pole mõtet sellele oma energiat suunata. Meie (au)asi on edasi külvata. Külvata kõrgema sordi seemneid, külvata paremini, teadlikumatena.

selva-negra.jpg

Näen seda kõike nii selgelt, see pole sugugi võõras ja mõtlen, et võib-olla ma elasingi siis…

Ja seejärel mõtlen kohe, siin ja praegu, kui Agnes magab mu süles ja toonekured tiirutavad kummalisel kombel linna kõige tihedama liiklusega tänava kohal, et miks ma ometi ei läinud õppima antropoloogiat. See on mu tänase teadmise juures täiesti arusaamatu. Nii et ikkagi on nii, et teatud uksed avanevad meile alles siis, kui oleme võimelised sealt leitavat mõistma, omandama, edasi viima.

Kui oleme iseenda leidmiseks küpsed.