Sõber

Ma ei mäletanud, et oleksin teda külla kutsunud, et oleksin üldse kunagi kedagi külla kutsunud, kuid ühel pärastlõunal ta mu ukse taga seisis. Dressipükstes ja spordikott õlal, nagu ta just tuleks spordisaalist või oleks hoopis sinna minemas. Mulle tõesti tundus, et ta oli eksinud, vähemalt koha ja kohe kindlasti riietusega, kuid kutsusin ta lõpuks ikkagi sisse. Isegi see ei lugenud, et mul oli Lucia Berlini raamat pooleli ja ellu tagasi pöördumine nõudis minult tohutut eneseületust. Aga me olime sõbrad, ja sõprade pärast selliseid asju siiski tehakse.

Kohe, kui ta uksest sisse tuli ja päikeserillid eest võttis, nägin, et ta parem silm oli kinni paistetanud. Punane, ajas mäda välja. Kole silm. Muidugi ma ahhetasin, sest me ei pane igapäevaste tuttavate inimeste füüsilisi moonutusi tähele. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulikkus mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel eluvõõramalt elada? Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Isegi lähedasi inimesi vaatame nagu näeksime neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või täiesti teise koha peal. Me ei tea, sest me oleme pidevalt kusagil mujal. Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglist või mõne vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. See tervet keha ja hinge läbiv võpatus viitab sellele, et see peegeldus pole meie ise ja just see aimdus viibki meid loomiskihu ja heaks inimeseks olemise soovi juurde. Aimdus, et mitte miski pole tegelikult päris.

Ma oleksin neid mõtteid loomulikult sõbraga jaganud, sest me ei mõtle niikuinii oma mõtteid üksi. Need ripuvad kogu aeg õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos samu mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas, neid edasi viimas. Selles teadmises on midagi lohutavat ja mulle tundus, et ka mu külaline vajas sedalaadi lohutust. Kuid tema vaatas hoopis pikalt valget teetassi, mille ta ette asetasin, nagu poleks ta midagi seesugust enne näinud, ja küsis, millal me kohtusime. Vastasin, et kolm aastat tagasi ja jäin siis vait. Taipasin, et ta ei räägi meist kahest vaid hoopis minust ja mu kallimast, kelle naeratav nägu teda külmkapi ukselt jälgis, kuid ma ei hakanud öeldut parandama. Ta tundis ennast ebamugavalt juba niisamutigi ja võib-olla oleks see teadmine teda veel rohkem endast välja viinud. Seepärast ei öelnud ma ka seda, et meil on nüüd laps ja et ma enam tööl ei käi, kuigi endise kolleegina on ta arvatavasti seda juba isegi märganud.

Ta õnneks rohkem ei küsinud, noogutas ainult ja hammustas mu hommikul, pärast teravat tüli kallimaga prügikasti valesti asetatud prügikoti pärast, küpsetatud keeksiviilust tüki. Tükk käis tal tükk aega suus ringi, nagu ta oleks tülist korraga teadlikuks saanud, ja nägin mitu korda ta valkjat keelt, mis üritas end hammaste abil puhtaks kraapida, ent pruunid pudemed ei lasknud lahti. Sarnase dünaamika tõttu polnud ka meie kallimaga ära leppinud. Nüüd tundus meie pärastlõuanane teejoomine mullegi kummaline, sest me polnud britid. Polnud seda kunagi olnudki.

Mõtlesin seejärel veinipokaalide peale, eirates teadlikult meie põhjamaalisust, kui sõber uuesti rääkima hakkas. Kõigepealt rääkis ta sellest, kuidas ta on õppinud kuulama ja seejärel sellest, kuidas ta perekond ta hulluks ajab. Ta hallisegused krussis juuksed olid kahe pisikese plastmassklõpsuga pealaele kinnitatud ja kui ta tassi pea kohale tõstis, et tassi alla joonistatud initsiaale uurida, nägin, et tal olid kaenlakarvad ajamata. Nüüd meenutas ta oma isa veel rohkem kui varem ja mulle tundus, et võin teda usaldada.

Seepärast polnudki talle raske sellest kõigest rääkida. Eriti sellest, et mu kallimal pole vaja mulle asju nina peale visata, sest ma tean isegi, et olin Miranda Julyd liiga kauaks kuulama jäänud. Ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte. See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki. Mõtlesin oma lapsele ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei olnud üksi.

Mu külaline oli tänu oma koledale silmale tõesti hea kuulaja. Ta ei seganud kordagi vahele ja oli isegi keeksiviilu lõpetanud ja tee ära joonud. Naeratasin ja mõtlesin, kui tore, et ta siiski tuli. Sel hetkel hakkas mu laps hällis nutma ja ma tõin ta meiega kööki. Rääkisin sõbrale, et naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi juhtub, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nõnda saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad juba magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata. Nähes oma sõbra ilmet tundus mulle, et ka tema mitte, ja ma olin väga rõõmus, et ma polnud ainuke.

 

 

Advertisements

Tõmmake oma poeg ise välja

Ma ärkasin õhinal, ärksalt loomistuhinas. Kõik mu sees mässas ja keerles muutes keha hoobilt tuliseks, nagu oleks mul palavik, mida mul muidugi polnud. Mul oli hoopis uue raamatu algus. “Tõmmake oma poeg ise välja,” ütles ämmaemand ja ma tegin silmad lahti. See oleks esimene lause.

Ma isegi naeratasin sellele mõeldes, kuigi oli alles varahommik ja mu nägu polnud kellelgi näha.

Siis aga tuli kiri sõbralt, kes arvas, et oleks tõepoolest huvitav lugeda hoopis kellegi teise (ja mitte minu) kirjutatud raamatut. Ja mu õhin vaibus. Kustus imeõhukeseks niidiks.

Ma ikkagi pean oma lubadusest kinni pidama. Lugeda rohkem ja kirjutada vähem.

Küsin seda universumilt ja iseendalt

Ma räägin tänaval kohatud kasside ja koertega. “Tere, armas,” ütlen ma kükitades ja loomale sügavalt silma vaadates. Ta saab kohe aru, et ma mõtlen, kui ilus ta on ja mõni tuleb saba kergitades lähemale, teine jätab haukumise. Inimestele vaatan ma ka silma ja naeratan, kui me pilgud kohtuvad. “Head päeva!” ütlen ma isegi siis, kui see toimub kodust kaugel, kusagil kesklinnas või toidupoe ees tänaval, kus võõrad inimesed üksteist ei tervita.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma mediteerin korra päevas, keskendun Kolmandale Silmale. Ma tean, mida tähendab “Namaste” ja laulan oma lapsele rahustamiseks madalal toonil Omi. Ma usaldan oma intuitsiooni. Ja kui mu huulele ilmub ohatis, siis mõtlen ma kohe paar päeva varem toimunud hetkele, mil neelasin vihast, pettumusest või solvumisest kantud sõnad alla selle asemel, et need välja öelda.

Mis hetkel ma kõike seda tegema hakkasin?

Esimese asjana hommikul joon ma leige veega sidrunivett ja söön banaani. Tegelikult veel kõige enne, kui ma alles voodis leban, mõtlen ma hämaras naeratades eesootavale päevale. Mõtlen, et tulemas on imeline päev. Mõtlen, kui hästi kõik on, kui tänulik ma olen elule ja veendunult lükkan teki pealt.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma kasutan toidupoes riidekotte ja vannitoas puhast looduslikku kosmeetikat. Ma söön ökoloogilisi juur- ja puuvilju, ostan ökokülas küpsetatud leiba ja hommikukohvile valan soja- või kaerapiima. Keeksid me kodus on tehtud kiker- või speltajahust, toorkakao, datlite või banaanidega, suhkruta. Kui ahju juba kasutan, siis mitme asja valmistamiseks. Lisaks keeksile küpseb seal maguskartul ja hunnik köögivilju. Või vähemalt spelta- ja tatrajahust seemneleib.

Millal ma kõigele sellele hakkasin tähelepanu pöörama?

Ja kui mul on mõni kahtlus või kõhklus või mure. Kui ma ei ole kindel, mida teha, mida öelda, kuidas käituda, siis õhtul voodis, enne uinumist, küsin ma mõnda märki, teejuhist või selget vastust antud olukorrale. Küsin seda universumilt ja iseendalt. Me oleme üks ja seesama. Seejärel ma uinun. Kergelt, tänulikult, hoitult.

Seda olen küll teinud terve elu. Ja töötab alati.

Alati.

 

Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind

Kõik saab alguse emast ja kõik viib temani tagasi.

Niikaua kui suhe emaga pole terve, pole seda mitte ükski muu suhe su elus.

Milline on su suhe emaga, on su suhe eluga. “Elu on raske, keeruline, hirmutav” tuleb tõlkida “mu suhe emaga on raske, keeruline, hirmutav”.”Elu on kerge, imeline, armastust täis” tähendab seda, milline on minu suhe sinuga.

Me tahame emade/isade elu parandada, korralda, neid päästa teiste, maailma, nende endi käest. Me ei kuula neid ja elame seetõttu nende valuläves. See aga pole meie koht. Niikaua kui me ei aseta end oma kohale, ei leia me rahu.

Isegi siis, kui ema enam siin ei ole, on ta seda ikkagi. Sest ta on alati.

Parim lapsevanem, parim õpetaja, terapeut on see, kes usaldab. Muretsemine tähendab usaldamatust, usu puudumist. Mure lapse, ema/isa, elukaaslase pärast tähendab seda, et sa ei näe oma last, oma ema/isa, oma elukaaslast, sest vaatad ainult oma muret, oma hirme, oma emotsioone. Sa ei näe inimest kogu tema loos. Sa ei näe tervet lugu, sa ei seisa kontekstis.

Sina oled ema ja oled selline. Mina olen tütar ja olen selline. Sul on kõik hästi ja minul on kõik hästi. Sa tegid kõik hästi, imeliselt, sest vaata mind: ma olen iseseisev, ma olen õnnelik.

Iga kord, kui sa vihjad, heidad ette, nõuad, et ma tuleksin sagedamini, et jääksin su juurde kauemaks, siis ma tean, et see on sinu viis öelda, et sa armastad mind. Et sa armastad mind väga.

(Märkmeid nädalavahetuse koolituselt)

 

Sinu biograafiast saab sinu bioloogia

Ta ütles, et muutuseid ei ole olemas. On keha ja tema loomulik areng (ja mulle meenus Caroline Myss ja tema “sinu biograafiast saab sinu bioloogia” ja korraks käis peast läbi mõte, et tema ongi see, kes räägib). Füüsilise keha protsess tingib meie erinevad kogemused maailmas ja maailmaga. Teise ja teistega.

Maailm on kogu aeg sama. Meie keha on see, mis areneb, kasvab, vananeb ja kahaneb. Meie keha, oma iseärasustega, on see, mis põhjustab ja tajub erinevatel hetkedel erinevalt samu läbielamisi.

Kui ma silmad lahti tegin, kõlas see kõik väga selge ja loogilisena. Järjekordse elusaladusena. Nüüd hakkan aga kahtlema.

Koledusele tulebki otsa vaadata, et hakkaks ilus

Vähesed elud taluvad liigset valgust.

Lähedalt vaadates on inimese piiratus, väiksus, koledus selgelt näha. Selles pole aga midagi hirmsat või piinlikku. Koledusele tulebki otsa vaadata, et hakkaks ilus. Hirmus on hoopis inimese püüd oma inimlikkust varjata.

Sellepärast eelistamegi pealispindsust. Õhkõrna, hetkelist kokkupuudet tõelisele kohtumisele.

Sellepärast kanname maske, vaidleme tuliselt, anname intervjuusid, teeme nalja, et vaikida asjadest, mis on meie jaoks tegelikult olulised. Ilusad. Valusad.

Me isegi ei märka, et kasutame aastaid samu sõnu ja väljendeid, et rääkida tunnetest, inimestest, maailmast, mis on olemuselt muutlikud. See on ka hirmus.

Sellepärast väldime intiimsust. Lähedust. Sest see on küsimärk, kahtlus, muutus.

Me kardame nii seda, mida võime leida, kui seda, mida ise välja näitame. Me ei taha pettuda ega pettumust valmistada. See aga on paratamatu.

Esialgu. Pärast tuleb paranemine. Pärast koledusele otsa vaatamist, tema enda sees ja ees kandmist, saabub valgus. Rahu. Mõistmine.

Siit edasi suuruse, armastuse juurde on veel vaid mõni samm. Me pole veel kohal, aga me oleme teel. Ja see on oluline.

(Mõeldes Karl Ove Knausgård “Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees” seltsis veedetud päevadele)

 

 

Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole

Empaatiat on vaja. Ruumi. Vaikust. Sest olukord pingestub iga hingetõmbega ja maad on võtmas üleüldine rahutus, viha, kurbus, meeleheide ja lootusetus.
Kui homme sõjavägi Katalooniasse ei lähe, siis on see ime. Samasugune ime, kui see, et esmaspäeval ei kuulutata välja ühepoolset iseseisvust. Isegi, kui arreteeritakse katalaanide juhid.
Olukord muutub iga mööduva tunniga aina teravamaks ja seetõttu tuleb meil olla väga ettevaatlik oma seisukohavõttude, arvamusavalduste või poolte valimistega. Õli tulle juurde valamine on praegusel hetkel lihtsalt vastutustundetu. Peame mõtlema, kaaluma hoolega, mida me ütleme ja millised võivad olla öeldu tagajärjed. See, mis tundub õige või parem meile, väljaspoololijaile, täna ei pruugi seda olla asjaosaliste ega meie kõigi ühise homse jaoks.
Me kipume asju nägema nii nagu oleme meie, ja mitte nii nagu nad tegelikult on. Kuid me ei tohi unustada, et Hispaania ei ole Nõukogude Liit ja Kataloonia pole 27 aasta tagune Eesti. Ei sisult ega vormilt.
Kataloonia pole iseseisvust välja kuulutanud ja seega pole midagi tunnustada. Pühapäeval toimunud ebaseaduslik hääletus oli poliitiline protest, et saada iseseisvuse üle hääletada-otsustada ehk et korraldataks seaduslik ja kõigi demokraatlike garantiidega referendum, kus hääletaksid kõik Kataloonia elanikud: kas siis iseseisvuse poolt või vastu. Järgenenud streigid olid aga juba politsei kasutatud jõumeetmete vastased protestid.
Sõnadel on jõud ja hetkel ainukesi sõnu, mida vajavad katalaanid, hispaanlased ja ülejäänud inimkond, on need, mis aitavad valitsevat pinget maandada. Sõnu, mis räägivad ennekõike rahu(meelsuse)st, sellest, mis meid ühendab. Et saaks tekkida uus, ühine ruum, kus rääkida ja ära kuulata, tunnustada. Selle ruumi võimaldamiseks-vahendamiseks oleme eurooplastena alati olemas ja valmis.
Pinge maandamine, rahunemine on hetkel esimene, peamine ja võib-olla ainukene samm, mida teha. See samm ei vii küll kumbagi osapoolt sinna, kuhu nad tahaksid minna, kuid vähemalt juhib nad ära sealt, kus nad praegu seisavad.
Meie eksimused, vead on suurepärased õpetajad. Selleks, et oma vigu tunnistada, vajame julgust, vaprust ja tugevust. Kuid vaid targad mõistavad, et mitte ükski eksimus ega läbikukkumine pole lõplik. Olnut-tehtut ei saa muuta, kuid võime alustada uuesti täna, nüüd, siin ja praegu, et edasine saaks olema teistsugune: rahumeelne, läbiräägitud ja teineteist arvestades.
Toimuv on meeldetuletus meile kõigile, kes me oleme oma kogukondades, ühiskonnas mingis mõttes teenäitajad: head liidrid ei juhi oma rahvast vastamisi relvastatud üksustega. Vägivaldne õhustik, milleks on igasugune tugev sotsiaalne polariseerimine, teeb haiget meile kõigile. Võitjaid sellises õhkkonnas ei ole.

Sõnad on olulised. Sõnades on võim.

Ma olin äsja sünnitanud, kui vanglaraamatu käsikiri minuni jõudis. Lamasin värvilises emade hotellis, nagu seda osa haiglas nimetatakse, samal ajal kui mu pojale manustati kümme meetrit eemal isoleeritud tsoonis antibiootikume. Kuseteedeinfektsioon.

Kahtlesin igal leheküljel. Mitte ainult, kas tahan seda raamatut toimetada, vaid kas suudan üldse edasi lugeda. See viha, see meeletu raev ja kättemaksuiha, mis sealt vastu paiskus. Mürk, mis immutas läbi iga järgneva rea ja pani mind alatasa õlgu väristama. Elu ei peaks selline olema, kisendas mu värskelt elu (k)andnud keha otsekui vabandades. Aga on.

Leila purskab, pritsib, keerleb. Neab. Palvetab ja armastab. Leila on metsik loodusjõud. Võimas tulemäng. Kuid head tüdrukud tulega ei mängi, mõtlesin mina.

Jah, seda oli palju, seda oli noore ema jaoks ilmselgelt liiga palju. Võtsin seedimiseks aega.

“Sõnad on olulised,” kirjutasin Leilale, kui olin otsustanud. Sõnades on võim, kirjutasin, kuigi ta teadis seda. Ta oli seda omal nahal vanglas kogenud, need tagajärjed on raamatus kirjas-näha, ent ikkagi ta ei arvestanud sellega.

Mõtle alati – jätkasin eatu tarkuse kordamist, kuid siis juba meie mõlema, võib-olla terve inimkonna jaoks -, milliseid sõnu sa kasutad, millist energiat sa maailma juurde luua tahad. Mida on siin küllaga, ja mida napib. Kuula ennast! Kuula kasutatud sõnade sagedust, nende kõrget või madalat helinat! Kuula erilise hoolega sõnu, mille jätad must-valgele kirja, mida loevad teiste avatud hinged ja mis jätavad neisse jälje!

Leila sõnades on väge, sest ta on aus. Üdini aus oma varjupoole ja helguse suhtes, siiras oma avastamis(t)es, muutumis(t)es, ütlemistes. Ja see kõik on ilus, kuigi kohati kohutavalt kole.

 

 

Madridis inimhinge sügavusse

Madrid. Päev pärast Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist Eesti parlamendis viib EIGE ajakirjanikud visiidile inimhinge sügavustesse. Eesti on Euroopa Liidu eesistujamaa, kuid nelja põhieesmärgi seas pole naistevastast vägivalda. Ja seda aastal, mille Euroopa Komisjon on kuulutanud naistevastase vägivalla vastu võitlemise aastaks.

Päev, mil alustan Thedore Zeldini “Inimkonna intiimajaloo” lugemisega ja satun kohe esimestel lehekülgedel orjusele. Orjad. Orjameelsus.

Keel on oluline. Mitte prostituut vaid prostitueeritud naine. Pean Keiti Vilmsiga nõu pidama ja selle sõnade monstrumi asemele midagi leidlikumat, vaimukamat, kõlavamat välja mõtlema ehk siis ärkab huvi teema vastu ka neis tuhandeis, kes teda jälgivad.

Mitte naiste varjupaik vaid täielik taastumiskeskus, täpsustab 85aastane aktivist Ana María Pérez del Campo Noriega. Keel on oluline. Me ei varja naisi ega probleemi, me muudame ühiskonda.

Retiro park laupäeva õhtul kubiseb õnnelike nägudega emast-isast, vanaisast-vanaemast koosnevatest perekonnapiltidest. Kus on vägivalda, seal pole isadust. Kui paljud neist perekondadest peidavad vägivalda?

Aasta eemal aktuaalsetest teemadest ja värske emadus on mu naha muutnud õrnaks, läbilaskvaks lubades valusatel teemadel mind raputada, liigutada, neist kirjutada.