Maa Kolmas Silm

Ma sündisin Maa Kolmanda Silma sees. Ja mu emakeeleks on haldjate keel.   (Vastused küsimusele miks just selles kohas ja miks just selles keeles) Foto: Karin Penu

Sibul

Terve meie maja lõhnab sibula järele. Kui naabritüdruk Manuela – kes eile tahtis uudishimulikult nina kirtsutades väga teada mismoodi lõhnab Eriku kodu – peaks täna külla tulema, saaks ta unustamatu elamuse osaliseks. Ma ei räägi tingimata meeldivast kogemusest vaid millestki, mis kleepub su mäluseina külge, tahad sa seda või mitte, ja sinna ta jääb. Aastaid…

Tuult ei kahtlusta keegi

Tuul puhus tol päeval nii kõvasti, et kollektiivne hullumine oli etteaimatav. Lapsed hakkasid oksendama ja emadel lõid kõhud lahti, automootorite vahelt ja prügikastide seest ilmusid välja kümnte kaupa kassi- ja koerapoegi, joogaõpetajad nägid unes möödunud elusid ja roolis tööle sõitvad pruudid põrkasid tühjal tänaval vastu pargitud autosid, isad nägid oma 3-kuuste poegade lastearsti vastuvõtul iseenda…

Argipäev on metafooridest pungil

Ma kirjutasin sulle eile öösel kirja. Siis ma muidugi ei teadnud, et see on kiri, sest kell oli 3:37 ja ma lebasin voodis. Unetult. See pole haigus, insomnia, diagnoosi pole vaja panna. Lihtsalt pärast Milo mähkmete vahetamist ja talle rinna andmist oli ta endiselt rahutu ja mul tuli majas koos temaga paar ringi teha. Maja…

Me oleme kogu aeg uued

Ma alles õpin ootustest loobuma, et näha igaüht, iga inimest, kogu aeg uute silmadega. Sest nad on, me oleme, kogu aeg muutuses, uued. Kui nii vaadata inimest, keda sa näed iga päev, muutuvad automaatsed ootused/eeldused rahulikuks uudishimuks. Tähelepanu suureneb. Me loeme märke, kehakeelt, võtame vastu intuitiivset infot ja nii saavutame teadmise. Selguse. Me ei näe…

Särada metafoorilistel lavadel

Eilsel jalutuskäigul mõtlesin, et miks mina, kes ma olen loodud, tulnud siia, et särada suurtel (metafoorilistel) lavadel, et jagada oma tarkust ja ilu ja helendust laiemalt, olen peidetud siia nelja (väga konkreetse) seina vahele, rutiinsetele jalutuskäikudele lapsega, ikka parki ja tagasi, et seejärel puhata ja keskenduda seeläbi kehas tuksuvale uuele elule, mis on ju ka…

Me pole kunagi seda teed käinud

Ma ei kirjuta, sest ma loen. See lause näib loogiline, ent ometi ei selgita see mitte kui midagi. Isegi siis, kui lisan, et loen Elena Ferrante Napoli-sarja, mis tekitab kohati füüsilist valu ja ajab seejärel laginal naerma, et paar lauset hiljem sind tõsiselt mõtlema panna. Või end süüdi tundma. Või mõistmatult pead vangutama. Või ihas…

Märkide lugemisoskus

Kõigepealt oli valge liblikas. Me veetsime siseõuel aega nagu tavaliselt: A tukkus päikese käes, E riputas tolmulappe kuivama ning mina istusin pea kuklas ja jälgisin valgete pilvepallide kerget triivimist. Hommikune uudis hõljus sarnaselt mitme universumi, mitme elu vahel. Ta juba oli siin ja samas ei olnud ka. Tõsiasi oli teada, ent tundeid, mõtteid oli raske…

Näha kuud

Ma jooksin kuu poole. Ajasin teda rõõmusegaselt, kummikutes ja villases mantlis, mööda metsi ja lagendikke taga. Nüüd oli ta vajunud metsateed ääristavate puude vahele ja ootas öise tee otsas. Kuu oli hiigelsuur ja hõbedane. Võbelevate piirjoontega. See polnud kummaline, sest terve maailm oli kuuvalgusest pimestatud. Ei mingit optilise illusiooni ega lendava kujutlusvõime selgitust. Me lihtsalt…

Suur samm sissepoole

Ma istun siseõuel ja vaatan, kuidas E korvist pesupulki ükshaaval kivipõrandale viskab. Tema liigutused on rahulikud, täpsed; ta on täiesti keskendunud. Mul seevastu pole midagi muud teha, kui teda jälgida ja mõttelisi tähelepanekuid tema siin ja praegu avalduva Tõelise Mina kohta kirja panna. Dr. Shefali Tsabary oleks minuga väga rahul. Taamal kihutab rong mööda ja…

Aktiivne vastuhakk

Praegu loen ma taimedest (Stefano Mancuso “Tulevik on taimne”). Loen taimede tundlikkusest, intelligentsist, mälust ja võrgustiksüsteemist. Nende erakordselt teravast ümbritseva mõistmisest ja omavahelisest suhtlemisest. Sellest, et me oleme elus tänu neile ja ometi ei tea me neist midagi. Me ei tea üldse Elust suurt midagi. Sellepärast ma ei loegi ajalehti juba üle aasta. Uudiseid ma…

Külma tule tarkus

Ta küsis, kas ma tahan töötada oma külmetusega. Teada, mis peitub sümptomi taga. Ma muidugi tahtsin, ja tema teadis, et ma muidugi tahan, nii et seda naeratust, mis ta näole seejärel koheselt ilmus, oleks väga kerge pidada üleolevaks. Kuigi see seda polnud. Ta ei ole seda tüüpi inimene. See viimane lause on märkimisväärne, sest mul…