Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Eestit mustikaga võrdlev kujund

Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.

 

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja kulude vähendamise tulitaval teemal või lapata sotsiaalmeediat. Arvatavasti on sellest kõigile rohkem rõõmu. Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus, vaid teeb meid vabaks kogu aeg. Neil pole raamatute jaoks enam elus kohta.

Jah, taolisi mõttepärleid võis mu kirjutistes kohata, ent nüüd on ka see läbi.

Ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada

Mina ei suutnud midagi lugeda, kuigi lennukis oli mul jäänud pooleli üks väga põnev artikkel Diogenese sündroomist. Sellest haigusest räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem, sest see levib elanikkonna seas kulutulena ja ometi ei olla seda väga kerge diagnoosida. No ma ei tea. Kui minu mõni tuttav hakkaks tänavalt asju koju tooma ja ühel hetkel seisaksid tal seina ääres neli katkist jalgratast, kaksteist vildakat tooli ja hiiglaslik puhvetkapp, siis ma ei arvaks, et ta soovib Kalamajas uut kohvikut avada. Ma teaksin kohe, et tegemist on Diogenese sündroomiga, ja hakkaksin tegutsema. Ma küll ei tea, millised oleksid esimesed sammud, sel kohal jäi mul artikkel pooleli, ent niisama käed rüpes ma ei istuks ega arutaks, et kas on tegemist prügiga või mitte.

Riik, kus puudub võimalus armastusele, on määratud surmale

„Armastus, see armastus, mida tunneme, mille poole õhkame, mida oma lastele soovime, vahetab kollektiivsed utoopiad individualistlike paradiiside vastu. Nende saarekeste näiliselt turvalises valguses mõtleme rahulikult, süümevalusid tundmata ning täiesti ebakoherentselt, et maailm, terve inimkond võib ennast jätkuvalt hävitada, üksteist diskrimineerida, piinata, tappa, ent niikaua, kuni minul on armupartner ja meie suhe toimib, on kõik hästi. Mõelge sellele! See on hullumeelsus! Ei, parem ärge mõelge!“ lõi ta käega ja saali läbistas naerukahin.

„Selleks et saaksime vabalt otsustada indiviidina, vaba rahvana, on alternatiivide olemasolu ja nende tundmine hädavajalik. Nii armastuses kui ka majandusteoorias. Sest riik, mis on vaene, kuid kus peale selle puudub võimalus vabale armastusele, pole mitte ainult igav – see on määratud surmale…” 

Kas me teame, kuhu me teel oleme?

Me oleksime pidanud varem sekkuma – ja ma kasutan siinkohal mitmust oma heatahtliku loomu pärast, kuigi on selgemast selgem, et see oli Daina kui logistika eest vastutaja ülesanne taibata, et asi kiskus viltu juba esimesest hetkest peale. Oleksime pidanud olema tähelepanelikumad, kontrollima, juhendama täpsemini, paremini. Ärkama unelemisest juba siis, kui Charity küsis suunda kolme lapsega heinamaale siirduva naise käest, kes pärast mõttepausi, mis oli ilmselgelt liiga pikk, juhatas meid vasakule ja kui tükk aega hiljem polnud otsitud teeotsa mitte kusagil näha, pidasime kinni vanema jalgrattaga mehe, kelle päevinäinud pintsak läikis päikese käes võidunult ja kes mõjus seetõttu kohe tunduvalt usaldusväärsemalt, hakkas pead raputama ja meid tagasi paremale suunas. Või vähemalt siis, kui iga Daina aina enam murest kantud küsimusele: “Kas me teame, kuhu me teel oleme?” – taipasin kohe, et ka tema kasutas mitmust lingvistika asemel psühholoogiast lähtudes ja nii võimalikku konflikti juba eos ära hoides, ent oli ilmne, et küsimus oli mõeldud sina-vormis ja suunatud otse Charityle – vastas Charity, et teame küll, samuti mitmuses, kui ometi oli selgelt näha, et ka temal pole õrna aimugi.

Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele

Lõpuks läksime siiski ka meie magama. Pugesime oma uhkesse laia voodisse puhkides, silmi pööritades, pead vangutades, mõlemad oma õigsuses veendunud, uhkused haavatud, südamed krimpsus. Me ei kavatsenud alustada jalgratta leiutamist otsast peale, kombata üksteise piire, panna paika just meie suhtes kehtivad reeglid. Teatud vanusesse jõudes inimesed enam selliste lapsikustega ei tegele. Nüüd vaid mudime stressipalle kraadi võrra tugevamalt. Seepärast käsi ei tõusnudki, et Franki poole sirutuda. Ta oli muu tegevusega hõivatud. Keerasin hoopis demostratiivselt selja ja teesklesin uinumist hoolimata meie omavahelisest kokkuleppest mitte kunagi jääda magama vihastena. Või just sellepärast. Kes seda teab, kui ollakse nii keerulise hingega inimene…