Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik

TGMi spetsialistide ainsaks, ent kõigutamatuks motoks oli „Jaga ja valitse!“, mida nad korrutasid hommikust õhtuni. Ainuke inimene peakorteris ja ilmselt terves parteis, kes kahtles, kas keegi neist üldse teadis, et tegemist on Niccolo Machiavelli „Valitsejast“ pärit printsiibiga, oli assistent Sirli Hunt. Päris kindlasti oli tema ka ainus, kes oli seda teost lausa lugenud. Siis, kui ta Tartus viis aastat tagasi filosoofiat õppis. Nüüd ei õpetatud Eestis filosoofiat enam kusagil, sest see „ei ühti tööturu vajadustega ega aita kaasa Eesti majandusliku konkurentsivõime suurendamisele“, nagu seisis Haridusministeeriumi sellekohases selgituskirjas.

Sirli Hunt jälgis kohvi keetes ja tasse pestes murelikult, kuidas noored TGMi spetsialistid töötasid 19 tundi ööpäevas selle nimel, et Eesti viimaste aastakümnete jooksul tasa ja targu üles ehitatud mitmekihilist poliitilist ruumi tõhusalt lihtsustada. Nad ei söönud pakutud kiluvõileibu ega kama, vaid hamburgereid ja pitsat, silmi erinevatelt ekraanidelt tõstmata. Nad ei nõudnud puhkust ega nädalavahetusi, nad isegi magasid kontoris. Nii et siis selline maailm on ikkagi võimalik, imestasid parteivisionäärid. See, mis nüüd realiseerus otse nende silme all, oligi tulevik, mida nad soovisid kõikidele töötajatele. Tunne, et nad olid õigel teel, kasvas neid noori tööorje jälgides iga päevaga ning muutus faktiks valimispäevaõhtul.

Advertisements

Ihaldamisest loobumine oligi ainuvõimalik variant

Asi läks täiesti käest ära pärast kolmandat pokaali, kui mulle sai kõik minu eraelus toimuv selgeks. Selge oli see, et pime iha kellegi teise ja mitte oma abikaasa vastu tekkis just siis, just sellistest tingimustes, mil ma olin paigal seisnud aastaid ja pidanud seda õnneks. Süsteem, riigimasin polnud selle ajaga nii palju muutunud. Kui üldse, siis pigem süvenenud. Seega, see pidi tulema seestpoolt. Jalutasin kaubanduskeskuses Tema kõrval, ostsime õhtusöögiks lõhekala ja valget veini ning püüdsin samal ajal saata alakõhule signaale, et koju jõudes toimuks peale televiisori vaatamise midagi muud. Aga see oli mõttetu ettevõtmine. Mu alakeha arvas, et ta on loodud pigem järgmisel hommikul kala ja veini väljutamiseks, kui millekski muuks.

Sellises seisus oli revolutsionääriks hakkamine kerge, sest ihaldamisest loobumine oligi ainuvõimalik variant. Kuid siis ma tutvusin Frankiga ja see lõi mu mässul jalad alt.

Meie, keda nimetatakse kaotajate põlvkonnaks

Meie silme ees rippus loor, mis tegi kõik, millel me pilk peatus, romantiliseks. Viimased suvised ööd pärast järjekordset, juba kolmeteistkümnendat rasket kriisiaastat, ent iga väike võit vajas tähistamist, lausa nõudis seda. Meil, keda nimetatakse kaotajate põlvkonnaks, pole juba ammu pühitseda suuri võite nagu töökoha leidmine, ülikoolikraadi omandamine alal, mis leiva lauale tooks ning pakuks intellektuaalset rahuldust, või näiteks abiellumine. Me kas olime juba abielus või ei saanud ideoloogilistel põhjustel ja seksuaalse orientatsiooni tõttu seda iial teha. Seetõttu tähistasime ainult väikeseid võite, mis seisnesid tööintervjuul teise ringi jõudmises, järjekordse magistri- või doktorikraadi omandamises ning aina sagedamini kellegi kolimises mujale. Too viimane oli pidevalt tuliste vaidluste teema, sest ei mahtunud pea kunagi võitude alla, isegi väikeste juurde mitte, sest kodust äraminek polnud praktiliselt kunagi vaba. Emigreeruda majanduslikel põhjustel, parema elu nimel, vahel isegi lihtsalt elu nimel, on alati sunnitud otsus. Kuid tähistamisest ei tahtnud samuti keegi loobuda.

Mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine

„meie rahvast ähvardab väljasuremine ja mitte ainult põgenike, asüülitaotlejate ja muidu immigrantide hordide tõttu, vaid ennekõike ja kõige suuremat ohtu meie rahva, keele ja kultuuri püsimajäämisele kujutab endast kommunistide poolt legitimiseeritud lastetapp, mida meie oma naised, tütred ja õed praktiseerivad julma kergemeelsusega – mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine, milles jääb kaotajaks meie rahvas ja kultuur“. Nii seisis alles hiljuti valitsuse ametlikus väljaandes Eesti muld ja eesti süda.

Ma ei hakka siinkohal kritiseerima teksti lauseehitust ega stiili. See häiris mind kohutavalt, kui korraga igal pool takistuseta ilmuma hakkas. Kui palju kordi oli minu tekste ajakirjanduses tagasi lükatud, ent seda jama te ilmutate? Korduvalt? Ma ei saanud aru, miks keegi midagi ette ei võta. Kas peaksin seda ise tegema? Kas seda minult saatus, eesti rahvas ootabki?

Siis kuulsin raadiost tuntud kultuuritegelast valitsusele mõtteliselt õlale patsutamas: „Uus valitsus hindab kultuuri ning see teeb mu meele nõnna rõõmsaks!“ ja ma hakkasin õhku ahmima. Ilmselt ei saa ma enam mitte millestki aru. Igal juhul järgnes sellisele kihutustööle muidugi veel mitmeid sarnaseid kirjutisi. Need pole tegelikult siiani ajakirjanduses lakanud.

Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!

Ootan, et Charity söömise lõpetaks ja salvrätikuga suud tupsutaks. Ootan oma arust tunde. Olen temaga kummaliselt kannatlik, sest siiani pole märkigi sellest, et ükski neist kahest asjast peagi aset leiaks. Nii kükitabki ta punaseks värvitud suurnugas pisike valge saiakübe terve see aeg, kui ta jutustab naerdes, kuidas siin linnas jalutavad ringi verinoored emad, sest õhtul pole siin mitte kuhugile minna ja mehed on alalõpmata täis, kuidas raha teenitakse toore jõuga, et minemiseks osta kasutatud mootorratas, sest teised siin ei käi ja kuidas kõik tunnevad siin kõiki nimepidi. Mõtlen hämmastunult, et just praegu saaksin öelda: “Issake, Kamwenge on depressiivne Eesti väikelinn!” aga taipan hoobilt, et siin pole sellel lausel mitte mingisugust tähendust ja jätan ütlemata. Ja siis kukub saiakübe ise laualinale.

Sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes

Esimene kord, kui mõistsin, milline on Riinu, tema ema ja kogu nende perekonna elu, istusime Franki vanemate koduaias ja imetlesime augustikuu tähti. Seal on Veenus, näe, seal on Põhjanael, oi, ja vaata, Suur Vanker! Ega ma tegelikult ei mäletanud enam, kus täpselt midagi asus, pakkusin huupi. Aga kuna teised ka ei mäletanud, läks mu vigur kenasti läbi. Korraga hakkas kostma ahastavat nuttu. Riinu hääl oli nii kile, et lõikas kui noaga ihust läbi. Jäin aiatoolile kangestunult istuma, pilk pingsalt tähtedele suunatud. Alles tükk aega hiljem söandasin pea köögi poole pöörata ja seal nad olid: kõver Riin ratastoolis nutmas ning lõbusat lauluviisi ümisev ema püreestatud õhtusöögitaldrikuga tema kohal. Frank selgitas mu segast pilku nähes, et neelamismehhanismi käivitamiseks peab Riin end nutma sundima ja selle tarbeks on tal mitmeid võtteid. Viimasel ajal mõtleb ta surnud vanaisale, kes kokkuhoiu eesmärgil küttis maja talvel vaid kolm korda nädalas, ülepäeviti. Istus toas, seljas kaks puhvaikat, ja sundis vanaema sama tegema. Või kuulab Riin Urmas Alenderi laule, mis töötavad samuti alati.

„Oled sa kuulnud „Hüvasti kollane koer“?“ küsis Frank muiates. „Isegi mina nutan selle laulu ajal iga jumala kord.“

Seda laulu ei peaks tõesti mitte keegi arsti retseptita kuulama. Et kui juba, siis ainult asja eest. Ma ei suutnud pilku köögistseenilt ära pöörata. Selline ongi needus: sa sünnitad valuga ja su tütar elab edasi vaid nuttes.

Ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga

Olen vaatlejatest esimene, kes hotelli parklasse jõuab. Ka eilselt ärasaatmispeolt lahkusin esimesena pärast seda, kui Indiana Jonesi meenutava poolakaga ning malbe Poolas elava bulgaarlannaga sõbralikult, võiks öelda, et väga arukaltki alustatud põgenike ning immigrantide olukorda käsitlev vestlus käest täiesti ära läks. Ja ometi võiks mõelda, et idaeurooplased, üks suur pere kõik, aga ei, kaugel sellest.

“Ma ei saa aru miks nad oma riikidesse edasi ei jää ja seal oma ühiskonda üles ei ehita nagu meie tegime ja selle asemel tahavad hoopis kergesti hea elu peale saada,” küsis Bulgaarias sündinud sisserändaja ja jäi oma suurte, süütult põlevate veel tütarlapselike silmadega meile mõlemale nii pingsalt otsa vaatama, et Indiana Jones tundis tugevasti, et ta peab kindlasti vastama. Nii ta köhatas oma madala hääle selgeks ning teatas, et “ega see asi nüüd nii lihtne ka pole, ajalugu mängib oma rolli ja meil on nende ees teatud vastutus, kuigi, jah, me ei saa kõiki vastu võtta, kes tahavad tulla, eriti moslemeid ja neegreid, sest suurem osa ei taha tööd teha, tulevad hea elu peale liugu laskma ja oma reegleid meile peale sundima”. Bulgaarlanna noogutas innukalt selle jutu peale ja siis ei saanud mina ka enam mitte vaiki olla. Ent minu vastuargumendid ja vestluse kõrgenev toon, millele lisandus tõsiasi, et ma tilkagi alkoholi ei joo – sest mulle ei maitse, nagu ma kannatlikult ja korduvalt selgitada püüdsin, kuid olgem ausad, kes seda vabandust ikka usub? -, tekitas minu isiku ja moraali suhtes põhjendatult tõsiseid kahtlusi.

Sellesse punkti jõudnutena nõudis viisaka vestluse etendamine meilt kõigilt aina suuremat füüsilist pingutust. Poolakas muutus pärast iga vahetatud põhjendust näost aina punasemaks ja ajas kogukat rinda aina enam puhevile – ta püüdis mind sildistada kommunistiks, mis mind hämmastas ja väga, sest olen ilmselgelt ju situatsionist – samal ajal kui bulgaarlanna hakkas jalalt-jalale tammuma ning lisas igale poolaka lausele võiduka “ja-jah” toetuse. Mina proovisin omakorda võimalikult kiiresti paksu mangomahla alla kugistada – mis polegi nii kerge, kui võiks eeldada -, et mitte niisama lahingust taganeda vaid teha justkui baarileti juurde asja. Ja kui see lõpuks mul õnnestus, siis ega ma sinna poolaka ja bulgaarlanna juurde enam tagasi läinud. Pugesin hoopis voodisse.

Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi

Mu sõnad voolavad ta poole õrnalt nagu palve ja mul hakkab meist mõlemast korraga kole kahju. Sest äkitselt on kõik niivõrd selge. Me oleksime pidanud hoopis teistsugust elu elama. Frank levitama jumalasõna Kesk-Ameerikas, samal ajal kui mina oleksin täitnud maad lastega ja lastelastelastega. Me poleks, muidugi, sel juhul üldse kunagi kohtunudki. Või kui, siis korra, ent lihaseid lapsi poleks me omavahel saanud. Ta võib-olla oleks osad minu omadest lapsendanud, neid oma pianistisõrmedega siia-sinna, jumala ette-jumala eest ära tõstnud, ent sellega oleks meie omavaheline suhe ka piirdunud.

Kui ma seda taipamist nüüd temaga jagaksin, siis saab ka Frank kohe aru, et täpselt nii see olekski pidanud minema, ja me pudeneksime oma hapruses veel pisemateks tükkideks siia köögipõrandale. Nii et ma mõtlen ümber. Muudan nii-öelda jooksu pealt oma viimast poliitilist kõnet. Teen seda, mida poliitilistes kõnedes kunagi teha ei tohi. Improviseerin. Mitte täielikult, aga pisut küll.

Eestit mustikaga võrdlev kujund

Ainult korra jäi sotsiaalmeedias mõneks nädalaks ringi rändama mu osavalt leitud Eestit mustikaga võrdlev kujund. Inimesed jagasid tumesiniste huulte ja näppudega pilte, metsalilledest pärjad peas ja valged linasest särgid seljas, õnnelikumatel oli käevangus isegi mõni karu või hunt. Teised kirjutasid luuletusi, viskasid metsmaasikate ja metsvaarikate üle nalja, sest nad polnud mustikad. See oli ilus. Ülejäänud ajal näib, et kõnet nagu polekski olemas olnud. Et seda pole kellelegi vaja. Ja see tunne on kohutav, tõukab kunstnikku arusaamatute tegudeni. Kord, ühel neljapäevasel päeval ja pärast kolme pokaali veini, otsustasin kogu kõne kirjutada väikeste tähtedega ja punktideta. Vaadaku ühiskond pärast ise, kuidas nii võimsa protestiaktsiooniga toime tuleb! Sest keel on võim, korrutab Zeineb alati ja tal on ju ometi õigus.

 

Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus

Kui mu emal on õigus, siis olen küll valel teel. Ainuüksi see seletab nii mõndagi mu praeguse olukorra kohta. Sest kui sõnadega tõesti eriti palju ära teha ei saa, siis on inimestel kõige targem oma käsilolevate asjaajamiste juurde tagasi pöörduda. Istuda kuskil läikiva koosolekulaua taga ning arutada graafikute ja numbrite abil ettevõtte tootlikkuse tõstmise ja kulude vähendamise tulitaval teemal või lapata sotsiaalmeediat. Arvatavasti on sellest kõigile rohkem rõõmu. Inimesed niikuinii ei mäleta, et kirjandus pole vabaaja tegevus, vaid teeb meid vabaks kogu aeg. Neil pole raamatute jaoks enam elus kohta.

Jah, taolisi mõttepärleid võis mu kirjutistes kohata, ent nüüd on ka see läbi.