Hispaania karantiinipäevik

(7753 kinnitatud juhtumit, 288 surma)

“Miks me õue ei saa minna?”

“Sest õues on Koroonaviirus.”

Erik vaatab aknast välja. Ta juuksed on pikaks kasvanud, tukk kipub silma, aga probleem pole juustes.

“Ma ei näe teda,” nendib ta ja jääb mind vaatama. Ma ootasin seda vastust nii et ma noogutan.

“Miks ma teda ei näe?”

Sest kõik oluline on paljale silmale nähtamatu. Sest me ei pea kõike oma silmaga nägema, et nende tõesusesse, suurusse uskuda (võtame näiteks jumala või universumi või paralleelmaailmad). Sest sageli puudub tõeliselt tähtsal meile nähtav vorm, kuid me teame, et ta on, sest tema olemasolul on tagajärjed (näiteks tuul, mis liigutab puuoksi ja pilvi, või kogu mikrobioloogiline ja energeetiline maailm).

“Sest viiruseid ja batsille me palja silmaga ei näe. Selleks on vaja mikroskoopi, mis on nagu suur luup.”

“Mul on luup. Ma lähen toon selle.”

Võtan lonksu kohvi ja jään aknast meie tänavale vaatama. Esimene ametlik karantiini päev. Mis on tegelikult juba kolmas, sest pärast reedeseid uudiseid tõmbusime me kõik oma kodudesse varjule. Kõheldes, huumoriga, ent väga kuulekalt. Kuigi Dos Hermanases pole veel ühtegi juhtumit.

Autod seisavad nüüd juba kerge tolmukiht peal, ja vaid üksikud tuttavad koerad jalutavad tänu neile natuke vabamaid inimesi. Rosa aknad ja uksed on kinni. Noelia ja Manueli aknad ja uksed on kinni. Romantika ja Pagari aknad ja uksed on kinni. Oscari ja Sonia majas valitseb haudvaikus. Ühel päeval, möödunud nädalal, oli nende välisuks pärani lahti. Sealt avanes sama vaade, mis mu unenäos mõned ööd enne: tühjad seinad ja põrandad, keset tuba paljas pruuniplekiline madrats. Unes ma ei teadnud, et nad kolivad. Unes ma ei teadnud, et nad kolivad, sest nad lahutasid. Seda kõike selgitas alles hiljem Rosa, kes tunneb väga hästi Sonia ema.

Vana tuttav maailm kukub iga päev kellegi jaoks kusagil kokku.

“Ma ei näe teda ikka veel,” kuulutab Erik. Ta on elutoast tagasi kööki tulnud ja seisab nüüd roheline mänguluup kõvasti kinni pigistatud silma ees.

“Äkki teed silma lahti,” soovitan.

Ta ajab silmad punni ja luup vajub pingutuse tulemusel automaatselt ta ninale. See ajab meid mõlemaid naerma.

“Proovi veel,” õhutan Erikut asja edasi uurima. “Proovi, proovi.”

Meil on ees vähemalt kaks nädalat koduaresti.

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s