Just sel viisil avanesid meile elusaladused

Süstasõidus me edasi ei arenenud. Kukkusime süstast, mis oli ümar ja kitsas, ent liikus teatud hämarate füüsikaseaduste kohaselt kogenumate käes kiiresti edasi, pidevalt vette ja enamus ajast kuluski meil üksteise paadisillale vinnamisele. Märjad ja naerdes mahutasime end aga uuesti süstasse ja seda vaid selleks, et sekundi pärast taas teise päästvate käte suunas ujuda. Ja ometi just sel viisil avanesid meile elusaladused.

Näiteks see, et tema heledad silmad ümarate rindade kohal polnud sugugi vähem muljetavaldavad kui ta uhkete reite välis- ja siseküljel ning paremal sääremarjal ilutsevad sinikad, mis kursuse edenedes välja ilmusid. Me lugesime need ühel päeval ära. Kaheksa. Ta ise nimetas neid verevalumiteks, nagu sõna sinikas polekski olemas, rõhutades just sõna lõpuosa – valum – , ja see viis mu mõtted Roomale. Ta näis just seda tüüpi inimene, kes lendab sageli Itaaliasse pastat sööma, veini jooma ja liiklusummikutes oma pehmel häälel „amore“ lausuma.

Me ei tunne iseendid üldse

Meie kõige paeluvamad vestlused ja äratundmised leidsid aset pärast süstasõidutundi, alasti olles. Ühel päeval rääkisin talle eriti tundlike inimeste kohta loetud artiklist – et näidata, et olen inimene, kes loeb igapäevaselt spetsiifilistest ajakirjadest huvitavaid artikleid – ja ta ütles, et tema on tundlik. „See pole miski, mis sul on vaid see on miski, mis sa oled,“ ütles ta tõsiselt ja ma jäin tema sügavuse ees sõnatuks. Kaks päeva hiljem rääkis ta rotist, kes võib 18 minutit hingamata olles edasi elada. Ta lootis väga, et teadlased saaksid jälile miks ja kuidas see võimalik on, ning hakkaksid seda inimeste peal katsetama. Ta küsis, kas ma suudan ettekujutada, kui palju tähendaks taoline oskus inimkonnale. Ma ei suutnud. Ma isegi ei teadnud, milleks võiks taoline võime hea olla, kuid ta nägu lõi seda öeldes naerule ja mulle tundus, et olin taas õppinud midagi väärtuslikku. Siis ta ütles, et võib-olla me juba suudame seda teha, lihtsalt me ei tea seda. On nii palju asju, mida me enda kohta ei tea. Me ei tunne iseendid üldse.

Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki

Inimesed ei räägi omavahel enam raamatutest. Nad hüüavad, et loevad aastas 4 või siis 25 raamatut, mis paneb su õlgu kehitama, sest iseenesest, kontekstita ei ole neil numbritel mitte mingisugust väärtust. Või vastavad su ootusi täis küsimusele “Kas sa seda raamatut oled lugenud?” eitavalt (ja sa väga teadlikult ei küsi just enda kirjutatud raamatute kohta, ent siiski on vastus sama). Aga nad on lugenud seda ja toda. Ja sina pole jälle noid lugenud ja sinna see vestlus sureb.

Lugeja üksindus.

Seega, pean silmas seda, et inimesed ei räägi omavahel enam ühest ja samast raamatust. Ei arutle just konkreetselt selle raamatu teemade, mõtete, tegelaskujude ajendite üle. Ei püüa sõnadesse panna antud teost lugedes tekkinud tundeid, mida nad endaga tänavatel, bussis, autos linna, tööle, voodisse minnes kaasas kannavad. Ei kuula teise lugeja mõistmisi, äratundmisi, vastukaja. Ei mõtesta enda ja teiste jaoks oma lugemiskogemust; loetu paratamatust seotust meie eluga.

Ma ei pannud seda kõike enne “Kirjutaja Bartleby” lugemist tähele. Olin unustanud, kui hea tunne on äsjaloetud raamatu ainetel kellegi teisega vestelda ja jõuda taas kord kapitalismi, mugavustsooni ja revolutsioonini. Kui ammu polnud ma unistanud revolutsioonist!

Ma ei pannud ka seda tähele, millal need kõnelused otsa said.

Kõik oluline kaob me elust liiga vaikselt. Sellepärast Suured Õpetajad vaikust õpetavadki.

Kirjutan, sest minu energiat on maailmale vaja

Arutlesin autori üksinduse üle. Mitte ainult loomishetkel vaid ka hiljem, kui teos on valmis. Kui meil tuleb teiste autoritega võistelda mitte ainult lugejate vaid ka meedia tähelepanu eest. Tegemist on kognitiivse kapitalismi mängus osalemisega, mis on nii sisimas kui ka vormis niivõrd vale, et tahaks nutta. Karjuda ja nutta. Sellepärast me mängimegi seda halvasti.

Juunis kolm eksemplari.

Mõtlesin laiemalt selle üle, miks me kirjutame. Ja siis – ning ärge öelge, et see oli juhus! – jõudsid minuni Martha Grahami sõnad:

Martha Grahama source.jpg

Tegelikult ma muidugi arutlesin enda kui autori üksinduse üle. Selle üle, miks mina kirjutan. Sellepärast need sõnad, see mõte nii õige tundubki. Mõte, et kui mina ei kirjuta neid raamatuid, mida ma kirjutan, ja ei kirjuta neid sedamoodi, nagu ma neid kirjutan, siis ei tee seda mitte keegi ei teine. Ja maailm on sellest konkreetsest energiast ilma. Tühi.

Kas minu energia muudab midagi? Kas ta peab muutma? Või teisalt: kas juhtuks midagi, kui minu sõnaenergiat maailmas poleks?

Mõõta suhteid, valikuid, kunsti, iseennast pidevalt kasulikkuse põhjal on kapitalismi intiimsfääri lubamine, mis on ometi lubamatu. Nii et ma ei tee seda.

Kirjutan, sest tahan. Kirjutan, sest mul on, mida öelda.

Kirjutan, sest minu energiat on maailmale vaja.

Kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka

Ma tean, et olin Miranda Julyd tõesti liiga kauaks kuulama jäänud, ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte.

See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki.

Mõtlesin sel hetkel oma pojale ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei ole üksi.

(Foto: Dagmar Kase)

 

 

Ja siis mõtlesin tema peale edasi

Me olime grupist ainukesed, kes ennast ise paadisillale ei jõudnud vinnata, ja see tegi meid kiiresti lähedasteks. Pesemisruumis riietusime lahti ja vaatasime teineteise õõnsusi ja kumerusi, nagu oleksime seda kogu aeg teinud. Meil polnud hetkekski piinlik. Tema heledad silmad ümarate rindade kohal polnud sugugi vähem muljetavaldavad kui ta uhkete reite välis- ja siseküljel ning paremal sääremarjal ilutsevad sinikad. Ta ise nimetas neid verevalumiteks, rõhutades just sõna lõpuosa – valum. See oli see koht, kus mina oleksin võinud rääkida mu kõri nöörivast kognitiivse kapitalismi masendusest, ent seda mõistsin ma alles hiljem. Õhtul voodis linade vahel silmad pärani lahti lamades. Raadiokell näitas kaks kakskümmend kaks. Inglite tund, käis peast korraks läbi ja siis mõtlesin tema peale edasi.

Seda viimast ma tõesti ei osanud oodata

Naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi hakkab juhtuma, nagu täna, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nii saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata.

Kitsaks jäänud rahvuslik kuub

Inimene räägib hingetasandil, rahvusriik aga geopoliitilises keeles; seega on identiteedi- ja kohalolekukriis(id) vältimatu(d). Asukoht määrab, mida ja kuidas me näeme. Ja keel vormib maailma.

Elades mujal ja kirjutades eesti keeles, olen sellest lõhest, teatud ebakõlast enda sees teravalt teadlik.

Nii mõtlesin ma kitsaks jäänud rahvuslikust kuuest ühel õhtul koduterrassil. Arutlesin pikalt, mõnuga. Tõin sisse Heinla ja Vaheri ja värske inimarengu aruande. Tähed seisid taevas ja ilmselt seetõttu mõeldigi paljudes kohtades täpselt, täht-tähelt samadel teemadel.

Selgus, et terrassid on ka olulised kohad. Mitte ainult voodid. Ja selle teadmiseni jõudsin ma seepärast, et Sirp küsis päev hiljem sama küsimuse.

Juhuseid ei ole. Sirp vaatas tol õhtul neid samu tähti.

Goodreads Book Giveaway

Eesti veri by Anna-Maria Penu

Eesti veri

by Anna-Maria Penu

Giveaway ends June 12, 2017.

See the giveaway details
at Goodreads.

Enter Giveaway

 

Vaadata eestlust, eurooplust, in(ti)imsust

Me olime just rannast tulnud ja istusime terrassil tähistaeva all. See on hea koht, kust vaatamisega algust teha. Tundsin seda juba siis, kui siia kolisime ja mitte ainult sellepärast, et seinalt vaatab vastu Buddha silmad kinni kuju.

Kierkegaard kirjutas ka, et enne tuleb leida koht, alles siis saab vaatama hakata. Kui vaatame millelegi toetumata ei näe me mitte midagi.

Ja nüüd meil on terrass tähistaeva all nii et saan vaadata.

Sõnu, nähtusi, inimesi, kogemusi, mis tähistavad ja samas tähendusrikastavad elumõtte horisonti. Seda sama tähistaevast me peade kohal, kui soovime olla kirjanduslikud ja seda me ometi soovime. Vaadata eestlust, eurooplust, in(ti)imsust. Vaadata demokraatiat, poliitikat, sõda.

Vaadata ennast ja leida läbi mitme muutuse, paradoksaalsel kombel see, mida Kennedy palus, et me leiaks.