Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 7

(Epp Petrone alustas nende väärtuslike kildude kogumisega. Seejärel tulid Petrone Prindi põhitiimi, Dagmar Lambi  ja Justin Petrone meenutused. Siinkohal jätkan mina sarja sisemaailma kaardistamist ja tehtud tööde austamist.)

80.

Naaber, kes sõidab Volvoga (ebatavaline) ja oli minu päritolust kuuldes niivõrd õnnelik, sest ta “reisib sageli Riiga” (väga tavaline), kuulab just praegu Concha Buikat ja Diego el Cigalat. Mu jalg, mu puusad, tegelikult terve mu keha, lööb rütmi kaasa ja ma mõtlen, et see kõik ei saa olla juhuslik. See, et päeval, mil ma esmakordselt elus panen selga flamenko kleidi, kirjutab mulle Epp ja palub meenutada hetki imeliselt kirjanduslikust eluetapist, mis sai alguse “Minu Hispaania” ilmumisega.

Aga nii see on.

Siin ma siis olen täna, oma esimeses flamenco kleidis (ja ma igaks juhuks märgin, et tegemist pole mitte moestläinud kleidiga vaid sõna, mida te otsite, on “vintage”) ja 17 aastat pärast seda, kui see, millega “Minu Hispaania” algab, aset leidis (mäletate, eks, et “Kõigil juhtub. Ja kui juhtub, siis raudselt veebruaris.“? Mina, Eesti Vabariik… Keegi veel?). IMG_20180213_105522_869

Niisiis, siin ma olen 10 aastat pärast mu esimese raamatu ilmumist.

Continue reading “Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 7″

Advertisements

Hääle ja keha tarkus

Mu keha nõuab tavaliigutuste, kammitsetud, ontlike piiride ületamist ja seetõttu tantsin juba paar nädalat aafrika hõimutantse. Taon jalgu jõuga vastu maad, terve keha võbisemas, otsekui suruksin oma juuri sügavamale, tugevamalt, kindlamini. Pea vajub kuklasse, avades sel viisil südame ja kõri tšakrad, nad on nüüd pärani lahti, ning mu käed, oh, mu käed, mis on kerged ja üheaegselt tugevad, tõusevad taeva poole. Ma tantsin ennastunustavalt, sest see on ainuke viis kuidas tantsida üldse, ja mu rindkere viskub ette ja taha, paremale ja vasakule, üles ja alla.

Tantsijanna

Jah, nii nagu šamaanid enne vaimudega kohtumist, olen ma sel viisil väga lähedal muutunud meele seisundile. Puudutan seda maad, kuhu nüüd püüdlen.

Kuid eile, joogatunnis mantraid lauldes ja poose tehes, tundsin, kuidas ka hääl mu rinnus on niivõrd suureks paisunud, et on võimatu teda peatada. Ja ei peagi. Häält tuleb teha. Las ta pääseb valla ja laulab ja hõiskab ja vuliseb kuhu soovib või kuhu peab minema. Ma järgnen talle julgelt, sest usaldan hääle tarkust.

Usaldan oma hääle ja keha teadmisi. Usaldan nüüd neid, keda nii kaua olen teisejärguliseks pidanud. See on vabastav tunne: olla jälle õpilane, olla nii lähedal iseendale.

Harjutus kriisihetkeks

Aeglusta sammu, peatu, seisata. Proovi kirjeldada, mida sa endas/endaga kaasas kannad. Räägi, räägi sellest natukene veel. Seejärel sulge silmad ja tunneta siiralt ja sügavalt, mida sa hetkel tunned. Mismoodi see teema/inimene/suhe välja näeb? On tal lõhn ja maitse? Mismoodi ta astub, räägib, on? Lase oma kätel, jalgadel, peal, tervel kehal liikuda vabalt, igas suunas, igatmoodi. Proovi ulatuda nii kõrgele, kaugele ja sügavale, kui vähegi suudad. Tee häält, kilju, karju, urise, sisise. Naera ja nuta. Nuta ja vaiki. Kui keha on leidnud teatud mustri, siis aeglusta liigutuste rütmi. Pisut veel, veel natukene. Jää päris aeglaseks kuni sisemaailm selgineb ja keha tunneb end selles liigutuses hästi. Sa arvatavasti naeratad sel hetkel, sest kohtud maailmaga iseendas ja see koht on suur ja ilus ja helge. Ole seal natuke veel! Hoia seda tunnet endas, kinnista see igasse rakku!

Kui tunned, et oled valmis, siis ava silmad ja vaata tagasi sinna, kust alustasid. Vaata seda teemat, probleemi, suhet, inimest, muret nüüd.  Sa näed selgemalt, õrnemalt, suurema rahu ja armastusega nii et astu selle teema poole. Mida sa teeksid, ütleksid, tunneksid nüüd teistmoodi? Mida sa ütleksid iseendale?

Sul on vastus, teadmine, mõistmine. See oli sul algusest peale, ainult et nüüd sa näed seda.

On imeline, kui palju teab meie keha. Hoia ja kuula teda kogu aeg.

Naised, kes võtavad sõna

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Kõiki keeli, mida me ümber räägitakse.

Juuri, millest juuakse.

Kultuure, mida omaks peetakse.

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Tehtud töid, kasvatatud lapsi, kirjutatud raamatuid.

Teadmisi, mis meis juba on

Kogemusi, mis tõid meid siia

Austada, au sees hoida, pühaks pidada…

Naisi, kes toidavad teisi

Naisi, kes enam ei veritse

Naisi, kes võtavad sõna

Kõrb on pühapaik

Esiti kirjeldasin ma seda kõike kõrbes astumisena.

04ff1970f00308f5536c297274393191
Allikas

Sest mul oli janu. Tohutu janu, mida pisarad ei kustuta. Tõelise ühenduse, tähenduse, puudutus(t)e, kohtumis(t)e järele. Sinu, tema, nende ja meiega. Iseendaga. Eluga.

Kirjeldasin kõrbes astumisena, sest tühjus mu ees ja sees oli tuttav, ning ometi oli ta uus. Sellepärast ma astuma hakkasingi, et seekord oli tühjusel tähendus. See kõik oli teistmoodi. Mina olin teistsugune.

Esialgu vaatasin mitu korda üle õla tagasi, kuigi lubasin endale, et ma ei tee seda. Jäljed olid veel tükk aega näha. Ma küll ei kavatsenudki seda, kuid tagasi oleks seetõttu olnud väga raske minna: kas selg ees, et jälgedesse mahtuda või neile peale astudes, valetpidi, neid rikkudes, segades. Nii et ma läksin edasi, kuigi kõrvalseisjale näis, et ma seisan. Et ma ei tee mitte midagi.

Ühel hetkel polnud enam jälgi näha ja mina lamasin joogamatil. Savasana. Mul polnud keha ega mõtteid ega tundeid. Vaikus. Imeline, suur, toitev vaikus. Kuni korraga kõlas kusagil maailma kõhus mu enda selge hääl:

“Ma olen surnud”.

See oli kerge, rõõmus taipamine. Ah siis see ongi see, mis minuga toimub: surm. Mulle kippus naer peale, sest see oli niivõrd ilmselge ja kummaline oli hoopis tõsiasi, et ma selle peale varem polnud tulnud.

Ma ei tea mitmendal kõrbepäeval see kõik juhtus, kuid see vabastas mu tagasi vaatamise ihast-mõttest lõplikult. Ja sel hetkel nägin midagi silmapiiril.

Kõrb oli otsa saamas. Kõrbel oli ots. On alati.

Sest kõrb on pühapaik. Sest kõik kohad, hetked, tunded, mis aitavad leida vastuseid, leida iseend, on pühad.

 

 

 

Avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor

Tegevusel, millele ma kogu hingest pühendun, pole veel nime. Nii et ma ei tea mille jaoks ma seda õppima hakkan. Mille jaoks ma neid uste sulgemisi, välja astumisi, eemaldumisi, sisemist uurimustööd, puhastumist teen.

Tean ainult, et pean seda kõike tegema. Ja sinna minema, seal kohal olema. Oodates kõike ja samas mitte midagi. Olles avatud ja uus ja kõikide võimaluste metafoor nagu vastsündinud ikka.

Ja sellest piisab. Peaks alati piisama.

Kui oleme iseenda leidmiseks küpsed

Aegade alguses kattis tervet Euroopat põlismets. See on ilus pilt: kilomeetrite kaupa rohelust, lehtede sahinat ja latvade kahinat, nii kaugele kui silm ulatub. Mulle oleks meeldinud sellises Euroopas elada. Õppida inimesi ja maailma ja iseennast tundma puudest ümbritsetuna, neist läbistatuna. Toetudes valitsenud müütidele, uskudes kümneid jumalaid ja lugedes loodusjälgi, läbides iga eluetapi eel sellega paratamatult kaasneva spirituaalse transformatsiooni vastupidamiseks ettevalmistuslikke rituaale.

Tajudes, et elu on tsükliline, elu-surm-elu, imetlen metsa all toimuvat ning vanade loomade, lindude ja inimeste hingede (ära)minekut ja (tagasi)tulekut. Tean, et meie, inimeste, ülesanne on istutada teistesse inimestesse seeme. Kas, millal ja kuidas ta idanema hakkab, pole enam meie vastutada (see kuulub jumalate, loodusjõudude, elu-surma energiate sfääri, mida me usaldame pimesi) ja seega pole mõtet sellele oma energiat suunata. Meie (au)asi on edasi külvata. Külvata kõrgema sordi seemneid, külvata paremini, teadlikumatena.

selva-negra.jpg

Näen seda kõike nii selgelt, see pole sugugi võõras ja mõtlen, et võib-olla ma elasingi siis…

Ja seejärel mõtlen kohe, siin ja praegu, kui Agnes magab mu süles ja toonekured tiirutavad kummalisel kombel linna kõige tihedama liiklusega tänava kohal, et miks ma ometi ei läinud õppima antropoloogiat. See on mu tänase teadmise juures täiesti arusaamatu. Nii et ikkagi on nii, et teatud uksed avanevad meile alles siis, kui oleme võimelised sealt leitavat mõistma, omandama, edasi viima.

Kui oleme iseenda leidmiseks küpsed.