Kirjanikuks olemisest ehk “Ohtlik ema”*

Teate, mis päev täna on, lapsed? Ega te pole seda unustanud? Teie ema loeb meile õhtul ette raamatu, mille kallal on ta viimasel ajal töötanud. Teeme kõik näo, nagu see pakuks meile huvi. (abikaasa)

Kas sa tead, mille sa oled kirjutanud? Meistriteose. Sa oled geenius! (tuttav)

Sa näed kohutav välja. Sul oleks vaja pead pesta ja need hallid juuksed ära värvida. Ja mine osta endale midagi ilusat. Midagi liibuvamat. Muidu on tunne, et sul polegi rindu. (abikaasa)

Ma pole kaasaja kirjanduses midagi nii uudset, sügavat ja häirivat lugenud. Kas autor on naine? (isa)

See, mida sa kirjutasid, pole hea. Ma tean, kui raske on raamatut kirjutada, aga ma kolin tagasi elutuppa, me teeme lastega kõik kodutööd, sa jääd magamistuppa ja kirjutad. Kirjuta aga millestki muust, vaheta teemat. See, mille sa ette lugesid, on jama. (abikaasa)

Continue reading “Kirjanikuks olemisest ehk “Ohtlik ema”*”

Advertisements

Mehed, kes tõusevad püsti

Kuristik me vahel on niivõrd sügav, vahemaa niivõrd suur, et me ei tunne teineteist sugugi. Meie ja nemad. Naised ja mehed.

Me seisame, kumbki oma kuristiku äärel, ja vaatame aeg-ajalt, kuid mitte sugugi alati, sest hirmus hakkab, otse meie nina ees haigutavasse pimedusse (aga mitte teispool lõhet seisva kogu poole) ja võbistame õlgu. See on seesama kuristik, seesama pimedus, ent mõlemale tundub, et teine liialdab, ei saa olukorrast aru või lihtsalt ei oska meie kõigi ümber kõrguvat looduslikku pinnavormi õigesti lugeda.

Sest meie ees ja sees laiutav sügavus on väga erinev sellest, millest räägib teine pool. Meie lugu on teistsugune, meie argumendid muud. Me räägime ainult omavahel, noogutame, õhutame kaasa, ja harva heidame pilgu teisele poole lõhet. Kuigi sisimas tahaksime küsida:

Kas sa näed mind?

Kas sa kuuled mind?

Continue reading “Mehed, kes tõusevad püsti”

Miks ma eelistan olla kusagil mujal

Kui haprad on mu “oma toa” piirid! Kui kergesti lükatavad-tõmmatavad, painutatavad, kustutatavad, kaheldatavad, nagu neid polekski kunagi paika pandud.

Ja ometi me istusime enne nende ajakaardile tõmbamist kenasti koos, nii nagu neid asju ajada soovitatakse. Ma mäletan täpselt, kuidas me aurava õhtusöögi kohal, kui laps juba magas, kuulasime kannatlikult esiletõusnud vajadusi, vaagisime väsinud pilgul võimalusi, tegime kompromisse ja leidsime lahenduse. Nägime, vähemalt mina nägin selgelt, konkreetseid jooni ajakaardile ilmuvat ja seepärast me nii magusalt teineteisele naeratasimegi. Pikas tunnelis süttis järjekordne väike tuluke.

Tuleb aga välja, et piisab ühest palvest, ettepanekust, et piirid kaoks. See juhtub veelgi varem: need soovid, nõudmised, välkideed tulevad, saavad üldse võimalikuks, sest piirid pole kindlalt paigas. Nad on seal mõnes mõttes ainult tänu teise poole suuremeelsule, heale tahtele. Kui see kaob, siis pole mitte ühtegi tõeliselt praktilist põhjust, et seda etendust edasi mängida. Et neid aja ja “oma toa” piire nii täpselt järgida.

Naised, emad on ju alati olemas, emotsionaalsuseks saadaval.

Continue reading “Miks ma eelistan olla kusagil mujal”

Seljapööramine teeb alati haiget

See on hea raamat.

Mille jaoks hea?

Kelle jaoks hea?

Kui meil on tugevalt maskuliinne kaanon, seksistlikest eelarvamustest pungil kriteerium, mis alavääristab, vaigistab ja välistab naisautorite panust (meie seas leidub ainult suuri, eredaid erandeid, anomaaliaid), kui meil puudub laialdaselt tuntud ja tunnustatud naiskirjanike traditsioon, kuid samal ajal süüdistatakse meid igat tüüpi asjades (kui söandame kirjutada, siis käsitleme tühiseid teemasid või oleme vihased või ei kirjelda tegelaste hingeelu usutavalt või ei kirjelda midagi usutavalt jne, sest erinevus võrdsustatakse läbikukkumisega), siis…

Kuidas me teame, et meil on annet? Et meie kirjanduslik panus on väärtuslik ja huvitav? Et oleme loonud midagi ainulaadset, transendentaalset?

Keda usaldame, kelle sõnu usume, kui meid kritiseeritakse või antakse nõu või kui meile öeldakse ära? Kuidas me teame, saame kindlad olla, et meie teos on tõepoolest halb või keskpärane või suurepärane?

Continue reading “Seljapööramine teeb alati haiget”

Keha jätab kõik meelde

Kõigepealt sa samastud peategelasega. Võimatu on seda mitte teha, sest kõik need mesinädalatega vahelduvad vägivaldsed stseenid vanema vennaga… Miks ma nutan? Kas see kõik polnud juba väga ammu ja väga tavapärane vendade-õdede vahel? Peategelane kinnitab endale, et pisarad voolavad vaid füüsilise valu pärast ja mitte alandusest, jõuetusest, võimetust õiglusele, rahule, sest ei ema ega isa pea venna-õe vahel toimuvat kuidagi päriseluliselt oluliseks.

Aga keha jätab kõik meelde. Keha mäletab ka aastakümneid hiljem.

Peategelane ei kannata mitte ainult räige füüsilise vägivalla all, kus vend tirib nooremat õde juustest, väänab ta käsi, tirib mööda autoparkla asfaltit, surub ta pea vetsupotti, vaid ka psühholoogiliselt. Hüüdnimed, solvangud, halvustavad kommentaarid: “paks kui siga”, sest peategelasel kasvab teismelisena isu, “kalasilmad”, sest peategelasel (ja teistel neidudel) pole venna meelest mõistust peas, “lits”, sest peategelane värvib silmi ja räägib mõne poisiga, ning “neeger”, sest töötab isa käe all nagu vendki vanarauaga ja töö võõpab ta näo päeva lõpuks mustaks.

Continue reading “Keha jätab kõik meelde”

Psilotsübiin on tõsine asi

M hakkas kohe hommikul seentest rääkima. Täpsemini, psilotsübiinist. Veel täpsemini, psilotsübiini abil jõutud müstiliste kogemuste väärtusest enesearengus, loomingus, ärevushoogudest ja sõltuvustest vabanemisel. Selle aine tarvitamise kauakestvast ja positiivsest mõjust meile laiemalt, üleüldse, elus ja surmas.

Ta uuris, kas ma olin Katherine MacLeani loengut, mille ta mulle saatis, sel teemal juba vaadanud? Ma ei olnud, sest ma tegelen teatavasti kirglikult emadusest rääkiva kirjanduse ja mõttetöö uurimisega, kuid see ikkagi hämmastas teda. Tema meelest ei peaks ma ainult seda loengut vaatama ja tema saadetud viite erinevat teadusartiklit lugema vaid kindlasti ühel päeval seeni ka ise proovima. Enesearengu, müstilise kogemuse eesmärgil. Sest kui teha seda lõbu ja nalja pärast, siis on see tühipaljas tavateadvuse tuimestamine, mäng uimastitega.

Aga psilotsübiin on tõsine asi. Taimetarkus on tõsine asi.

Continue reading “Psilotsübiin on tõsine asi”

Meie viljakus on küllus

See oli kummaline nädal. C hakkas päev enne kunstliku viljastamisprotsessi algust oma sisetundes kahtlema, L-l saabus kuuendat kuud järjest mittesoovitud menstruatsioon ja M otsustas pärast viite luhtunud viljastuskatset pausi teha. Kurbus, seletamatu läbikukkumistunne läbistas neist igaühe ihu ja seekaudu tervet universumit.

Mina aga seisin vannitoas sõrmede vahel positiivse tulemusega rasedustest. See oli alles teine kuu, kui tõstsin kõik teadlikud tõkked ja lasin tee vabaks: kui laps tahab tulla, las ta siis tuleb. Sest minus oli jälle ruumi, ma olin uuesti valmis. Sest ma seisin 40. eluaasta lävel.

(“Emaks olemine on üks neist asjadest, mida saab valida, nagu kirjanikuks olemine. See on privileeg. See pole kohustus ega saatus,” sosistab aastate tagant Ursula K. Le Guin)

Ja seal ta oli. Kaks punast tugevat triipu.

Continue reading “Meie viljakus on küllus”