Teadlik loomingulisus

On hetki, mil tunnen end täiesti kohal. Olen see valgus, mis mind ümbritseb ja see aeg, mis lainetab siinsamas. Olen see sära, mida kiirgavad puulehed ja mu lapse naeratus. See rahu, millega vaatavad mu silmad ta mänge. See ürgne teadmine, millega silitavad ja kallistavad teda mu käed, ning voolivad ta jaoks kakaokomme.

Noil hetkedel ei mõtle ma kordagi, et mu kirjutamine on katkenud tema pärast. Sest mu aeg on murtud miljoniks väikeseks tükiks, mis näppude vahelt kaovad teab kuhu, teab kuidas. Sest mu oma ruum on kahanenud olematuks. Sest ma vaatan peeglisse ja ei tunne ennast ära. Sest, sest, sest…

Noil hetkedel ma tean, et olen avaram, külluslikum, tänulikum, kui eales varem. Sest ma pole eales olnud niivõrd teadlik Elust.

Iseendast.

Oma kehast, hingest, valgusest.

Sinust ja temast. Meist ja maailmast.

Kõigest sellest, mis ümbritseb vaikselt intellektuaalset eksistentsi ja mida on sõnadesse raske panna.

Continue reading “Teadlik loomingulisus”

Advertisements

See siin oli minu piir

Ta käed mu peos olid jahedad ja keha seisis tõrksalt paigal. Hommikupäike paistis suurest küljeaknast sisse, kuulda oli linnulaulu ja võib-olla just seetõttu olin oma intuitsioonis, teise inimese seisundi tabamise oskuses sügavalt veendunud. Aga seal C seisis juba viimased viis minutit nagu vahakuju: jahedad sõrmed lõdvalt mu pihus, keha liikumatult paigal.

Proovisin teda meelitada. Esiti minu suunas ja ta tegigi vaevumärgatava sammu, kuid seisatas pea kohe. Negative feedback. Ootasin pisut. Vaatasin ta kinniseid silmi ja triibuks tõmbunud huuli. Ta tedretähni ja kortsu kulmu vahel. Mul polnud aimu ka, mida ma teen, ja ma naeratasin. See siin oli minu piir: ebakindlus.

Seepärast otsustasingi (üle)mängimise kasuks. Lõppude lõpuks me kõik alles õpime. Continue reading “See siin oli minu piir”

Ma ei tunne oma väge

Ma vehkisin kätega, tormasin mööda saali ringi, trampisin jalgu ja tõusin kikivarvukile. Ma olin marutuul ja laamade põrkepiirkond. Ma olin paisu tagant liikvele pääsenud kosk. Ma huilgasin ja möirgasin nagu metsloom. Nagu siis kui tõin elu ilmale. Mu süda puperdas, ma hingeldasin, ja ma naeratasin, kuigi tahtsin puhata. Ma naeratasin, sest see oli tuttav. Ma olen nii kogu oma elu elanud.

D ei teadnud kõike seda, me tunneme teineteist alles kolm kuud, ent ta vaatas mind ikkagi kulm kortsus. Ta oli mõlemad oma peened, valged aristokraadi käed asetanud rinnale, kuigi ta ise seda ei märganud, ja palus mul kõike seda teha aeglasemalt. Palju aeglasemalt. Miski ei klappinud.

Niisiis ma joonistasin kätega õhku sujuvaid jooni ja aina väiksemaid ringe. Mu pinges naeratus hakkas ülemise huule kohal tõmblema, kuid hingamine rahunes. Keha õõtsus ja õõtsus ja õõtsutas end peaaegu liikumatuks. Veel, ütles D, veel aeglasemalt, kuigi ta pidi teadma, et see palve ületas ühiskondlikult aktsepteeritud aegluspiiri. Aga ma kuuletusin, sest selleks ma seal olingi. Et ületada piire. Continue reading “Ma ei tunne oma väge”

Aktiivne vastuhakk

Praegu loen ma taimedest (Stefano Mancuso “Tulevik on taimne”). Loen taimede tundlikkusest, intelligentsist, mälust ja võrgustiksüsteemist. Nende erakordselt teravast ümbritseva mõistmisest ja omavahelisest suhtlemisest. Sellest, et me oleme elus tänu neile ja ometi ei tea me neist midagi.

Me ei tea üldse Elust suurt midagi.

Sellepärast ma ei loegi ajalehti juba üle aasta. Uudiseid ma ka ei kuula ega vaata. Selle asemel tõstan pilgu taevasse ja puudelatvade poole ja käin vabadel päevadel linde vaatlemas. Kuulan oma keha ja tuult ja teisi elu hääli. C nimetas seda alles üleeile aktiivseks vastuhakuks ja see meeldis mulle. Nii ma siis mediteerin, mängin lapsega, tervitan idamaiselt päikest ja süütan perekondlikuks õhtusöögiks küünlad. Valmistan loomingulisi taimetoite, jutustan naabritega ja pikkadel jalutuskäikudel kohatud koerte-kasside-hobustega. Naeratan, tunnetan, puudutan rohkem.

Ma pole end eales tundnud niivõrd elu keskel seisvat.

Sest elu ei juhtu kusagil mujal. Elu on siin.

Mina olen elu. Ja Sina. Ja tema.

Me kõik.

Kuidas puudutada Elu päriselt

Keha on see, millega kogeme elus olemist ja teadvustame elu, kuigi lääne üdini
mehelik mõttelugu on tõrges seda tõdema. Elus osalemiseks vajame keha. Leidub
videomängureid, kes on tunnistanud pärast päevi, nädalaid kestnud mängumaratone
vajadust lõikuda noaga oma ihu, et veenduda iseenda reaalsuses. Võib-olla ainus
loomulik vastus nägemistajul baseeruva virtuaalelu hüpertroofiale ongi keha juurde
naasmine. Näpistamine, kõditamine ja päikesekiirte soojus nahal kui mäss. Seks,
tantsimine. Sünnitamine. Keegi, kes silitab me pead ja joonistab sõrmedega seljale
põllulilli. Naerda nii et pisarad silmis. Kuude kaupa imetamine. Õhata, ohata, pista
sõrmed mulda. Haigus. Teise hääletoon, silmavaade, nahk. Teise maitse. Kallistamine.
Värvid, lõhnad, tundmused.

Continue reading “Kuidas puudutada Elu päriselt”

Me elame võõras rütmis

Ta seisis keset mu kööki ja tahtis end pikali maha visata. Kauaks, lisas ta sosinal, väga kauaks. Ma vastasin, et ta võib seda teha. Kivipõrand on kenasti puhas ja jahe. Ta hakkas selle peale naerma, kuigi see ei olnud nali, ent maha ta end ka ei visanud ja seisis silmad kinni edasi.

Kõik algas sellest, et ta tahtis suitsetamisest loobuda. Sigaretid maha jätta, sest ta teab, et see on asendustegevus, et see pole ta kehale hea. Ta teab seda tegelikult juba viimased 27 aastat. Ta oli 18, kui suitsetama hakkas. Ma küsisin, mille vastu ta mässas, mis või kes teda rõhus. Ta silmad läksid pärani lahti ja ta huulte vahelt lipsas selge: “Isa!”.

Ta muidugi arvas, et ma teadsin vastust juba ette, kuid tegelikult polnud mul aimugi. Ma ei tea kunagi, miks inimesed midagi tegelikult teevad, mis neid takistab ja mida on neil edasiminekuks, paranemiseks vaja, mis neid tõeliselt aitab. Aitab näha. Ma otsin täpselt samamoodi nagu nemadki. Otsin koos nendega. Continue reading “Me elame võõras rütmis”