Suurte küsimuste aeg

Suurte küsimuste esitamise jaoks pole kunagi päris sobiv, õige aeg. Ma tean seda. Nii et ma küsin neid ühel tavalisel päeval.

Kas sa kujutasid oma elu sellisena ette? Et just nii elad ja teed neid asju, mida teed? Et tunned ja mõtled nii?

Ja kui ei, siis millest sa mõtlesid-unistasid? Millist elu endale ette kujutasid?

Mida sa teeksid praegu, kui võiksid teha ükskõik mida või siis mitte midagi? Kas ja kui palju oleksid-teeksid teisiti? Või mis on sul rahulolutundest puudu, kui päris rahul pole….

Milline on su suurim avastus, õppetund siiani?

Mõtlen, miks ma seda küsin. Sinult ja temalt ja iseendalt. 

Leidmaks kinnitust veendumusele, et elu üllatab meid kõiki? Jah, vist küll. Et üldjuhul on me elus tunduvalt suuremaid, erilisemaid, ilusamaid hetki, kogemusi, inimesi, kui me noorematena unistadagi oskasime; ja me ei osanud unistada paremini, sest me ei tundnud iseennast üldse. Tõestamaks seeläbi kui võrratult põnev ja ilus ja pöörane on me kõigi teekond, ja et selle taipamiseks pole sugugi vaja kiratseda surivoodil. 

Ja samas, miks ma vajan taolisele isenesestmõistetavusele kinnitust?

Kui ma olen aus, üdini aus, siis siin peitub minu ühisosa leidmise vajadus. Püüd, tahe kontakteeruda teisega/teistega. Puudutada. Jagada seda imestust-imetlust iseenda, maailma ja elu suhtes. Jagada meie kogemusi, mis on sisimas väga sarnased ja seeläbi, sõnade abil, hinge avamise teel, me tunnemegi teineteise ära.

Küsin kindlasti selleks, et seista vastu uskumusele, nagu oleks inimestevahelised suhted alati kasu saamise eesmärgist kantud. Tõestada edukalt vastupidist. Sest ma ei küsi töö ega kirjanduse ega teaduse eesmärgil. Küsin isiklikust hinge huvist. Sinu ja sinu loo vastu, mis on ka minu lugu ja seega, räägib meist.

Ja ma tahan väga rääkida meist.

 

Advertisements

Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse

Pärast filmi küsis Frank, silmad niisked, süda avatud, kas meie elaksime nii suure kaotuse üle. Raputasin pead. Frank mõtles pisut ja küsis siis, kas ma ei usalda ennast või teda. Vastasin, et ma ei usalda meid koos. Ja tol hetkel oli see tõsi. Me tundsime alles nii vähe, et me ei tundnud teineteist veel üldse.

Hiljem voodis, kui film oleks pidanud juba olema ununenud, ütles Frank, et tal on hirm. Hirm, et ma ära lähen. Et kõik see – ja ta näitas meie uue ilusa kodu peale, kuhu ta oli mõelnud juba kassi, koera, trobikonna põngerjaid ja isegi villase valutavatele põlvedele visatava teki – pole mulle piisav. Et temast ei piisa.

Embasin Franki, mu kallist, ilusat, head Franki, embasin kõvasti ja ei öelnud midagi. Sest seal tema kõrval voodis lebades olin ajast ja elust ette rutanud ning mõtlesin, et ehkki mina olin jätnud Tema maha, ei tahtnud ma tegelikult, et Tema jätaks mind. Sest kartsin, kartsin nii väga, et meie armastus Frankiga ei elaks meie lapse surma üle.

Esimese asjana keelati abort

Mu hääl oli rahulik. Mul oli ükskõik, mida tema arvab. Või teised inimesed, valitsev moraal. See on minu keha, minu elu – ega kuulu kollektiivsete otsuste sekka. Miski ei saa mind peatada. Isegi mitte see, et uus valitsus esimese asjana just abordi keelustas, sest „meie rahvast ähvardab väljasuremine ja mitte ainult põgenike, asüülitaotlejate ja muidu immigrantide hordide tõttu, vaid ennekõike ja kõige suuremat ohtu meie rahva, keele ja kultuuri püsimajäämisele kujutab endast kommunistide poolt legitimiseeritud lastetapp, mida meie oma naised, tütred ja õed praktiseerivad julma kergemeelsusega – mõistmata, et see on vaenlase strateegiale allumine, milles jääb kaotajaks meie rahvas ja kultuur“. Nii seisis alles hiljuti valitsuse ametlikus väljaandes Eesti muld ja eesti süda.

Ma ei hakka siinkohal kritiseerima teksti lauseehitust ega stiili. See häiris mind kohutavalt, kui korraga igal pool takistuseta ilmuma hakkas. Kui palju kordi oli minu tekste ajakirjanduses tagasi lükatud, ent seda jama te ilmutate? Korduvalt? Ma ei saanud aru, miks keegi midagi ette ei võta. Kas peaksin seda ise tegema? Kas seda minult saatus, eesti rahvas ootabki? Siis kuulsin raadiost tuntud kultuuritegelast valitsusele mõtteliselt õlale patsutamas: „Uus valitsus hindab kultuuri ning see teeb mu meele nõnna rõõmsaks!“ ja ma hakkasin õhku ahmima. Ilmselt ei saa ma enam mitte millestki aru. Igal juhul järgnes sellisele kihutustööle muidugi veel mitmeid sarnaseid kirjutisi. Need pole tegelikult siiani ajakirjanduses lakanud. Üks viimastest andis teada peaminister Vampsi vankumatust otsusest võtta lõpuks ohjad enda kätte, hakata vaenlase propagandale liigvastuvõtlikke naisi nende endi eest kaitsma ja päästa veel viimasel hetkel eesti rahvas katastroofi küüsist. Mulle hakkas aina enam tunduma, et see kõik tuli sellest, et Tauno Kangro oli oma ateljees juba palehigis töötamas ja raius tigedate silmade ja kuiva naeratusega Vampsi kangelaseks. Uueks Kalevipojaks. Selle kujutluspildi juures pigistasin ma silmad kõvasti-kõvasti kinni.

Jalg universumi ukse vahel

Danielle Laporte’il oli seljas tumesinine talvejope ja peas hall suusamüts, kui ta meie köögiaknast sisse kiikas. Ma seisin öösärgis ja märgade juustega, ent ikkagi lehvitasin talle ja tegin nägusid, sest arvasin, et ta ei kuule mind niikuinii. Paks klaas oli meie vahel. Tema aga ütles: “You’ve got one quest“, mida ma kuulsin selgelt. Nagu klaasi polekski olnud. Ja võib-olla polnudki enam.

Hetkeks võttis seest õõnsaks, siis rõõmsaks ja seejärel muutus tunne ülevaks. Nagu siis, kui tead, et su jalg on juba mõne universumi ukse vahel ja see uks vajub kohe-kohe täiesti lahti.

Sõber

Ma ei mäletanud, et oleksin teda külla kutsunud, et oleksin üldse kunagi kedagi külla kutsunud, kuid ühel pärastlõunal ta mu ukse taga seisis. Dressipükstes ja spordikott õlal, nagu ta just tuleks spordisaalist või oleks hoopis sinna minemas. Mulle tõesti tundus, et ta oli eksinud, vähemalt koha ja kohe kindlasti riietusega, kuid kutsusin ta lõpuks ikkagi sisse. Isegi see ei lugenud, et mul oli Lucia Berlini raamat pooleli ja ellu tagasi pöördumine nõudis minult tohutut eneseületust. Aga me olime sõbrad, ja sõprade pärast selliseid asju siiski tehakse.

Kohe, kui ta uksest sisse tuli ja päikeserillid eest võttis, nägin, et ta parem silm oli kinni paistetanud. Punane, ajas mäda välja. Kole silm. Muidugi ma ahhetasin, sest me ei pane igapäevaste tuttavate inimeste füüsilisi moonutusi tähele. Seejärel üllatas mind see, et keha loomulikkus mind ahhetama pani. Tavaline silmapõletik, kuid mina käitun nagu oleks tegemist kallaletungiga. Kas saab veel eluvõõramalt elada? Ma ei hakka sellele küsimusele vastamagi, sest me kõik teame, et saab. Isegi lähedasi inimesi vaatame nagu näeksime neid esimest korda. Kahtleme, kas nad on alati prille kandnud või kas see sünnimärk polnud varem tunduvalt väiksem või täiesti teise koha peal. Me ei tea, sest me oleme pidevalt kusagil mujal. Pole tavapäratud ka juhud, mil iseennast kogemata peeglist või mõne vaateakna peegelduses märgates, mõtleme hetkeks, kes see veel on. Ja siis võpatame, sest taipame, et need oleme meie ise. See tervet keha ja hinge läbiv võpatus viitab sellele, et see peegeldus pole meie ise ja just see aimdus viibki meid loomiskihu ja heaks inimeseks olemise soovi juurde. Aimdus, et mitte miski pole tegelikult päris.

Ma oleksin neid mõtteid loomulikult sõbraga jaganud, sest me ei mõtle niikuinii oma mõtteid üksi. Need ripuvad kogu aeg õhus, igaühele saadaval ja mingil hetkel leiame end koos samu mõtteid mõtlemas. Nende üle arutlemas, neid edasi viimas. Selles teadmises on midagi lohutavat ja mulle tundus, et ka mu külaline vajas sedalaadi lohutust. Kuid tema vaatas hoopis pikalt valget teetassi, mille ta ette asetasin, nagu poleks ta midagi seesugust enne näinud, ja küsis, millal me kohtusime. Vastasin, et kolm aastat tagasi ja jäin siis vait. Taipasin, et ta ei räägi meist kahest vaid hoopis minust ja mu kallimast, kelle naeratav nägu teda külmkapi ukselt jälgis, kuid ma ei hakanud öeldut parandama. Ta tundis ennast ebamugavalt juba niisamutigi ja võib-olla oleks see teadmine teda veel rohkem endast välja viinud. Seepärast ei öelnud ma ka seda, et meil on nüüd laps ja et ma enam tööl ei käi, kuigi endise kolleegina on ta arvatavasti seda juba isegi märganud.

Ta õnneks rohkem ei küsinud, noogutas ainult ja hammustas mu hommikul, pärast teravat tüli kallimaga prügikasti valesti asetatud prügikoti pärast, küpsetatud keeksiviilust tüki. Tükk käis tal tükk aega suus ringi, nagu ta oleks tülist korraga teadlikuks saanud, ja nägin mitu korda ta valkjat keelt, mis üritas end hammaste abil puhtaks kraapida, ent pruunid pudemed ei lasknud lahti. Sarnase dünaamika tõttu polnud ka meie kallimaga ära leppinud. Nüüd tundus meie pärastlõuanane teejoomine mullegi kummaline, sest me polnud britid. Polnud seda kunagi olnudki.

Mõtlesin seejärel veinipokaalide peale, eirates teadlikult meie põhjamaalisust, kui sõber uuesti rääkima hakkas. Kõigepealt rääkis ta sellest, kuidas ta on õppinud kuulama ja seejärel sellest, kuidas ta perekond ta hulluks ajab. Ta hallisegused krussis juuksed olid kahe pisikese plastmassklõpsuga pealaele kinnitatud ja kui ta tassi pea kohale tõstis, et tassi alla joonistatud initsiaale uurida, nägin, et tal olid kaenlakarvad ajamata. Nüüd meenutas ta oma isa veel rohkem kui varem ja mulle tundus, et võin teda usaldada.

Seepärast polnudki talle raske sellest kõigest rääkida. Eriti sellest, et mu kallimal pole vaja mulle asju nina peale visata, sest ma tean isegi, et olin Miranda Julyd liiga kauaks kuulama jäänud. Ent kui kellelgi on sellised silmad ja sellised lood, siis on seda võimatu mitte teha. Alguses kuulasin teda hinge kinni hoides, kordagi vahele segamata. Seejärel palusin, et ta räägiks mõne loo või mõne koha mõnest loost uuesti, ja pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte iga kord plaksutada. See oli üsna raske. Ja mitte ainult sellepärast, et ma tahtsin Julyle väga head muljet jätta ja pidevalt käsi plaksutav olend seda kohe kindlasti ei teeks, vaid ka sellepärast, et meie kõrval istus juba tükk aega Lucia Berlin ja muudkui avas suu, et midagi öelda ja mul tuli pidevalt mõni trikk välja mõelda, et ta ei saaks seda teha.

Terve linn imetles teda. Ma olin siit-sealt juba kuulnud, et Berlinil on tõsised probleemid alkoholiga ja konventsionaalsete suhetega – ja seda, et ta on kohutavalt ilus, nägin ma iga kord, kui tema poole vaadates näpu suu peale asetasin või hoiatavalt õhku tõstsin -, ent sellegipoolest ei tahtnud ma tema pärast Julyl vaikida lasta. Lõpuks tegi seda, ja täiesti tahtmatult, July ise, sest tal said lood otsa. Mul oli sellest niivõrd kahju, et tahtsin nutta, ent sel hetkel segas Berlin jälle vahele. Ta kummardus meie poole ja polnud üldse aru saada, et talle väga meeldis juua.

Kõik ta lood olid alkoholi, sureva õe ja haiglatega seotud, kuid teda ennast see ei seganud. July noogutas viisakalt pead – tundus, et teda Berlini jutud tõepoolest huvitavad -, ent mina muudkui ohkasin, pööritasin silmi ja haigutasin laialt. Tahtsin sel viisil Julyle oma truudust vanduda, et ta teaks, et tema kõrval pole kedagi teist. Kuid mida rohkem Berlin rääkis, seda ilusamaks ja sügavamaks ta muutus, ja ma unustasin July hoopis. Mingil hetkel märkasin, et olin talle lausa selja keeranud ja uppusin ennastunustavalt hoopis Berlini silmadesse.

Selleks ajaks olid end meie lähedale sokutanud ka Hilary Mantel ja Grace Paley. Mantel, kes võiks olla Paley tütar, oli sedavõrd osav, et kui Berlin korraks pausi tegi, et uus sigarett süüdata ja endale veel viina tellida, oli jutulõng juba tema käes. Ta esimene lugu oli rassismist ja majandusprobleemidest nii läbi põimunud, et kui ta korraks käe köhatades suu ette tõstis, ei julenud meist keegi viidata tõsiasjale, et meie seas polnud mitte ühtegi mustanahalist autorit. Ega moslemit. Isegi asiaati mitte. See oli selline valus tõdemus, millele me eelistasime mitte otsa vaadata.

Paley oli meist kõige vanem ja ilmselt seetõttu teadis just tema, milliseid tõdesid meiesugune seltskond siiski juba julgeb tunnistada. Ta nõjatus tooliseljale, viskas parema jala July tooliäärele, mis nihkus õige pisut paigalt, ja rääkis, kuidas ta vanaema armastas öelda, et lastega on ikka nii, et kõigepealt on neil kogu aeg paha tuju ja siis nad lähevad minema. Me kõik puhkesime laginal naerma. Sellel polnud mitte mingisugust pistmist eelneva tõdemusega ega üldse mitte millegagi, ja samas puudutas see meid kõiki. Mõtlesin oma lapsele ja nägin ennast neljakümne aasta pärast. Ja kuigi korraks oli valus, oli samas hea ka. Sest ma ei olnud üksi.

Mu külaline oli tänu oma koledale silmale tõesti hea kuulaja. Ta ei seganud kordagi vahele ja oli isegi keeksiviilu lõpetanud ja tee ära joonud. Naeratasin ja mõtlesin, kui tore, et ta siiski tuli. Sel hetkel hakkas mu laps hällis nutma ja ma tõin ta meiega kööki. Rääkisin sõbrale, et naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi juhtub, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nõnda saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad juba magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata. Nähes oma sõbra ilmet tundus mulle, et ka tema mitte, ja ma olin väga rõõmus, et ma polnud ainuke.

 

 

Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed

Kas ma ei peaks juba kusagil hõljuma? Kas see kõik ei peaks juba olema unustatud, kadunud, lõppenud? Olen täiesti ärkvel, teadlik kõigest, mis mu ümber toimub. Mu kehas pole märkigi lubatud narkoosist. Keegi puudutab mu kätt, mainib midagi higistamisest ning mu kõhul lebavate peopesade alla asetatakse kuivad lapid. Seejärel võtab rinnamärgiga õde mu käe õrnalt enda pihku. Silmanurgast näen, kuidas ta pöörab pea minu poole, kes ma pingsalt lakke vahin ja aina sügavamalt hingan, ja lohutab: „Eeva, rahune, sa hingad väga hästi! Mõne hetke pärast tuleb günekoloog.“

Noogutan ja püüan rahuneda. Hoolikalt, eeskujulikult, nõnda nagu kästi. Et mu peopesad lõpetaks selle piinliku higistamise. Eriti nüüd, rinnamärgiga õe pihus. Mitte kellelegi ei meeldi higistavate peopesadega inimesed. Neid ei saa usaldada. Keegi ulatab tervituseks käe ja kohe, kui tunned niiskust, tead, et see tehing jääb nüüd küll katki. Ja jääbki.

Tõmmake oma poeg ise välja

Ma ärkasin õhinal, ärksalt loomistuhinas. Kõik mu sees mässas ja keerles muutes keha hoobilt tuliseks, nagu oleks mul palavik, mida mul muidugi polnud. Mul oli hoopis uue raamatu algus. “Tõmmake oma poeg ise välja,” ütles ämmaemand ja ma tegin silmad lahti. See oleks esimene lause.

Ma isegi naeratasin sellele mõeldes, kuigi oli alles varahommik ja mu nägu polnud kellelgi näha.

Siis aga tuli kiri sõbralt, kes arvas, et oleks tõepoolest huvitav lugeda hoopis kellegi teise (ja mitte minu) kirjutatud raamatut. Ja mu õhin vaibus. Kustus imeõhukeseks niidiks.

Ma ikkagi pean oma lubadusest kinni pidama. Lugeda rohkem ja kirjutada vähem.

See ongi see, mis meid siia tõmbab

Kaks sajandit tagasi ei teatud sellest ilust ja rikkusest Euroopas muidugi veel midagi. Terve Aafrika oli üks tume, tundmatu, müütidest ja legendidest läbi põimunud muinasjutt. Osaliselt on ta seda siiani. Graham Greene kirjutas tabavalt, et Aafrika jäävat alati selleks Viktooria ajastu atlase Aafrikaks, tühjaks ja avastamata kontinendiks, millel on inimese südame kuju. See ongi see, mis meid siia tõmbab, armastatakse öelda. Süda.

Varem, kui ma veel ei teadnud, kui ma alles tulin Ugandasse elama ja otsisin nagu me kõik midagi, mida on raske kirjeldada, kuid mis hirmsasti meenutab kojujõudmist, oleksin sellele mõttele pimesi alla kirjutanud. Sest kus siis veel seda nimeta tunnet leida, kui mitte siin, südamekujulises Aafrikas? Enam mitte. Nüüd tean, mida arvasin siit otsivat ja et seda ma ei leidnud. Aga ega iseenda juurde olegi lühemat teed. On see, mis on oma kurvide, aukude, lahkumistega, paigalseismistega, äkkvihmade ja kõrvetava päikesega, võhivõõrastelt abi saamistega. Tagasipöördumistega. Selle taipamine ja selle teadmisega leppimine mõjub alati vabastavalt, kuid see tarkus tuleb tavaliselt alles ajaga. Inimestel aga pole kannatust oodata. Seepärast ei üllatagi mind, et mõtlen just siin, kuus aastat hiljem hotelli augulise sääsevõrgu all lebades, et ei minul ega Ugandal pole vaja pingutada, et me üksteisele ilmtingimata meeldiksime. Et end teise pilgus või ilmes või mõnes juhuslikult lendu lastud kommentaaris ära tunneks. Et me armuksime. Kõik me vahel on nagu ta on. Ei rohkem ega vähem. Ja niimoodi vabade, voolavate, lihtsatena on see parim, mis meie vahel üldse sündida saab. Oh, mu elutarkus hämmastab mind ennastki! Oleksin ma tookord seda kõike aimanud, oleksin lahti lasknud valge maadeavastaja uhkusest ja osanud juba tol elu esimesel safaril, mis algas nõnda rõõmsalt ja õhinal varahommikuses hämaruses looduspargi tolmustel teedel, nautida Aafrikaga esmakohtumise võlu. Aga ei. Kui ei ole antud, siis ei ole antud.

(“Kes kardab Aafrikat?” 2. osa)

Küsin seda universumilt ja iseendalt

Ma räägin tänaval kohatud kasside ja koertega. “Tere, armas,” ütlen ma kükitades ja loomale sügavalt silma vaadates. Ta saab kohe aru, et ma mõtlen, kui ilus ta on ja mõni tuleb saba kergitades lähemale, teine jätab haukumise. Inimestele vaatan ma ka silma ja naeratan, kui me pilgud kohtuvad. “Head päeva!” ütlen ma isegi siis, kui see toimub kodust kaugel, kusagil kesklinnas või toidupoe ees tänaval, kus võõrad inimesed üksteist ei tervita.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma mediteerin korra päevas, keskendun Kolmandale Silmale. Ma tean, mida tähendab “Namaste” ja laulan oma lapsele rahustamiseks madalal toonil Omi. Ma usaldan oma intuitsiooni. Ja kui mu huulele ilmub ohatis, siis mõtlen ma kohe paar päeva varem toimunud hetkele, mil neelasin vihast, pettumusest või solvumisest kantud sõnad alla selle asemel, et need välja öelda.

Mis hetkel ma kõike seda tegema hakkasin?

Esimese asjana hommikul joon ma leige veega sidrunivett ja söön banaani. Tegelikult veel kõige enne, kui ma alles voodis leban, mõtlen ma hämaras naeratades eesootavale päevale. Mõtlen, et tulemas on imeline päev. Mõtlen, kui hästi kõik on, kui tänulik ma olen elule ja veendunult lükkan teki pealt.

Millal ma seda tegema hakkasin?

Ma kasutan toidupoes riidekotte ja vannitoas puhast looduslikku kosmeetikat. Ma söön ökoloogilisi juur- ja puuvilju, ostan ökokülas küpsetatud leiba ja hommikukohvile valan soja- või kaerapiima. Keeksid me kodus on tehtud kiker- või speltajahust, toorkakao, datlite või banaanidega, suhkruta. Kui ahju juba kasutan, siis mitme asja valmistamiseks. Lisaks keeksile küpseb seal maguskartul ja hunnik köögivilju. Või vähemalt spelta- ja tatrajahust seemneleib.

Millal ma kõigele sellele hakkasin tähelepanu pöörama?

Ja kui mul on mõni kahtlus või kõhklus või mure. Kui ma ei ole kindel, mida teha, mida öelda, kuidas käituda, siis õhtul voodis, enne uinumist, küsin ma mõnda märki, teejuhist või selget vastust antud olukorrale. Küsin seda universumilt ja iseendalt. Me oleme üks ja seesama. Seejärel ma uinun. Kergelt, tänulikult, hoitult.

Seda olen küll teinud terve elu. Ja töötab alati.

Alati.