Emaduse sõlm (IV)

Erik on mäele ringi peale teinud ja me oleme seal samas, kus enne: ta vana, värisev auto vaatamas näljase hundi suhu. Ei aeg ega elu ole lineaarsed. Me liigume ringiratast, tuleme alati tagasi samasse kohta lootes seekord saabuda targemana, õrnemana.

Pakun talle kerge uhkustundega hommikul küpsetatud kaerahlebeküpsiseid, tema lemmikud. Mängisin retseptiga, koostisosadega ja kaunistasin kuldsed pätsid šokolaadiste tähtedega. Pärast asetasin nad ilusale taldrikule ja tegin neist teistega jagamiseks ilusaid pilte, mida on professionaali omadest raske eristada. Ma olin silmapilguks väga rahul, et suudan oma väljundit otsivat loomingulisust rakendada niivõrd argiselt.

Erik võtab ühe küpsise ja, nagu alati, esimese asjana ta nuusutab seda ja alles siis kaob A-täht ta suhu. Kõik aeglaselt, hoolikalt. Talle ka ei meeldi, et küpsisepuru maha pudeneb või puhtalt särgilt saab lugeda söödud menüüd. Nüüd tõstab ta uuesti käe, et võtta veel üks küpsis.

Ühest ei piisa kunagi, öeldakse. Üks ei suuda täita tervet, hoomamatut elusolemise kogemust, seda oleks sellelt ühelt liiga palju nõuda.

Loe edasi “Emaduse sõlm (IV)”

Advertisements

Me pole harjunud oma kalleid kaotama

Surm.

Mis me temaga teeme?

Ja lein? Kõik see, mis oli enne, mis on ja mis jääb pärast. Kõik see, mille surm valguse kätte toob, millele armutult osutab.

Ja mida teha raske haigusega? Statistilise tõenäosuse ja seletamatute imede intervalliga. Hirmu ja lootusega. Meid endasse neelanud teadmatusega.

Kas oleme nüüd keskealistena, emade ja rasedatena, lõpuks leppinud võimetusega kontrollida elu, ja seega surma?

Loe edasi “Me pole harjunud oma kalleid kaotama”

Emaduse sõlm (III)

Ühel päeval võtsin julguse kokku ja esitasin tänavanurga lopsakale roosipõõsale kõige minuga toimuva taustal tuksleva põhiküsimuse: kui mul on nii raske kirjutajana tööd leida ja end kirjanikuna tunnistada, siis võib-olla on see nii seepärast, et ma pole seda, ning seetõttu otsin tunnustust väljastpoolt. Öelge mulle, kes ma olen. Torkiv valu käis kõhust läbi ja hakkas kurgu poole ronima, kuid ma jätkasin meelekindlalt koolnuvaatlusega.

Ja kui ma pole kirjanik, siis kes ma olen?

Mitte keegi.

Ma pole mitte keegi, tuli kusagilt igast küljest sügav, ja arvatavasti tõene, vastus. Vaatasin ehmunult ringi. Koeraga jalutava naabrinaise tervitus tõi mind roosipõõsa ette tagasi. Ja kuigi ta ei öelnud midagi muud, ta vähemalt tervitas mind ja see tähendas, et ma olen siiski olemas.

Loe edasi “Emaduse sõlm (III)”

Emaduse sõlm (II)

Erik on auto peatnud ja surub nüüd mingis kummalises muiges suud kokku. Alles siis näen, et peateest paremale jääb kurviline, nõiduslikust metsast ääristatud tee. Erik näib kaaluvat, kas sõita tunnelist läbi või keerata täiesti ootamatult paremale. Ta silmitseb mind rõõmsalt. Ta rohelised silmad ei küsi, lihtsalt tahavad teada, kas ma olen seal koos temaga, olgu ta otsus, milline tahes, nii et ma naeratan talle. Nüüd ma enam ei lähe kuhugi. Ma ei taha minna, ja ega ma ei saa ka. Erik suunab pilgu tagasi teele ja keerab paremale. See rõõmustab mind. Tuleb välja, et me sarnaneme üksteisele rohkem kui ma arvasin. Suvelõpust saati saadab mind sügisese metsa lõhna igatsus, tema värvide ja etapilõpu märkide melanhoolia. Ma ei ole seda kellelegi maininud, kuid Erikule piisas ühest pilgust, et teha just see otsus. Ta on tundlik ja seiklushimuline nagu minagi.

Me liigume käänulisel teel aeglaselt, niivõrd tasakesti, et mul on aega näha kõike seda, mis meid ümbritseb, palju selgemalt. Sulgen silmad, tõmban kopsudesse niiske puu lõhna. Iga allakäik, ka kõige väiksem mandumine, pisim närtsimine hakkab mingil hetkel eritama magusat lõhna. Tavaliselt just enne lõppu. Sellepärast inimesed rahus surevadki, magusus tõotab midagi paremat kui see siin, midagi uut.

Loe edasi “Emaduse sõlm (II)”

Emaduse sõlm

Erik heidab enne tunnelisse sisenemist mulle kiire pilgu. Ma naeratan talle, kuigi näen sedasama, mida tema, või pigem just sellepärast: tunnelisuu on pime ja kõle nagu hundi kõht samal ajal kui ta auto meenutab sügisest värisevat puulehte, mis kohe-kohe lõpetab oma elupäevad niiskel mullal taeva üle mõtiskledes. Kas taevas on olemas, kas on kunagi üldse olemas olnud ja ainult temal ei õnnestunud pehmet avarust katsuda, või oligi kõik vaid tema kujutluste vili. Raske on puulehte taolises lapsikuses, looritatud, romantilise, kaastundliku pilgu pärast enda ja maailma suhtes just nüüd, enne surma, mitte süüdistada. Surm peaks meid pöördumatult üles äratama ja mitte laskma meil edasi uneleda.

Minu viimane surm leidis aset aasta tagasi. Eelmises elus tundus mulle, et ma olin keegi tööturule kuulumise tõttu. Mõni päev olin ajakirjanik ja siis toimetaja või tõlkija, ja mõni kord lausa kirjanik. Viimast silti kannab üliolendi jõud ja kui mind nõnda nimetati, tundsin end samal ajal petise ja ainulaadsena. Ma ei saanud sinna midagi parata, meid pole palju.

Loe edasi “Emaduse sõlm”

Sinu ja minu lugu

Granada on teisenenud teadvusseisund. On armastus. On elu ja surm. Ja siis jälle elu.

On sinu ja minu lugu.

Selle loo, ütlesin, kui sa küsisid, millise armastuslaulu ma sulle pühendaksin (ja sa ei rääkinud seksist, täpsustasid seepeale kiiresti, sest siis oleks vastus väga kerge). Alustada nullist, ümisesin sulle tasa, pole midagi kaotada, võib-olla teeme koos midagi, kuid minul pole vaja midagi tõestada. Iga koht on parem...

Ja meie kohaks sai Granada. Meie koht oli ja on Granada. Sest seal me võitsime kõik.

Seega, pole imestada, et iga kord, kui Sierra Nevada lumivalged mäetipud paistma hakkavad, vapustab see mind hingepõhjani.

Iga kord.

Hingepõhjani.

 

Maarja Kangro “Minu auhinnad”

Tunnustus on suur teema; selle puudumine veel suurem.

Ometi me räägime ja kirjutame tunnustusvajaduse tähendusest ja tagajärgedest meile ja meie loomingule vähe. Veel vähem teeme seda ausalt, haavatavalt. Tundetõe lähedaselt. Kes see ikka tahab oma kunagi veritsenud või ikka veel veritsevates haavades sorkida. See on ebamugav ja pisut piinlik, pealegi teeb haiget, on valus. Parem peitume küpse inimese maski täitvate sarkasmi ja iroonia varju, mida me nii hästi valdame ja millega on nii kerge kolleeg-semude suudele muhe muie joonistada. Seda isegi siis (või just pigem siis?), kui me ise kuulume võitjate, väljavalitute, esiletõstetute sekka, kuhu Maarja Kangro ja suur osa tema raamatus “Minu auhinnad” mainitud kolleeg-sõpradest kahtlemata kuuluvad.

Nii et võib-olla ei peaks üllatama, et Kangro ei mõju oma tunnete kirjeldamisel ehedana, ausalt. Mitte päriselt, mitte lõpuni ja sellest on kahju. Ega ta ei peagi, muidugi ei pea; see on ikkagi tema süda, tema kunstnikuhing ja ennast tuleb hoida. Ent kui kirjutada niivõrd põnevalt delikaatsest ja potensiaalselt sügavast teemast nagu seda on inimese tunnustuse (ja sellega läbinisti seotud kuulumise) vajadus, ning teha seda osaliselt autobiograafilises võtmes, siis ju võiks.

Loe edasi “Maarja Kangro “Minu auhinnad””