Kui kirjutada, siis selleks…

Delphine de Vigan’i viimase raamatu peategelane (kes võib-olla on autor ise, ent pole seda ilmtingimata, ja see märge siin pole sugugi tähtsusetu, sest “tõelise” ehk autobiograafilise kirjanduse ja fiktsiooni piiride ning lugejate otsingute/vajaduste ümber käibki raamatu põhiarutelu) ei kirjutanud pärast kirjaniku viimase ülimenuka raamatu ilmumist kolm aastat ridagi. Ja seda “ridagi” tuleb võtta sõna-sõnalt: ei ühtegi e-meili, ametlikku vormi, mobiilsõnumit ega toidupoe nimekirja. Juba ainuüksi märkmiku nägemine ajas tal südame pahaks, arvutiekraani ees istumisest rääkimata.

Nii on lootusrikkalt kirjas kohe esimesel leheküljel ja sellepärast ma seda raamatut lugema hakkasingi. Minul ka pole juba pikemat aega mitte mingisugust vajadust kirjutamise järele, ja ma lootsin läbi tema kogemuse leida lohutust, selgust, rahu, uut vaatenurka ja vähekeni valgust minus arenevale protsessile.

Me teame, mida me otsime, aga me ei tea, mida meil on vaja leida.

Continue reading “Kui kirjutada, siis selleks…”

Advertisements

Juured

Ma astun Tallinna tänavatel, Pärnu rannas, Saku ja Rasivere metsade vahel uuena. Tunnen, kuidas aastad, vahemaa ja teadlik sise- ning mõttetöö on mind puhastanud, tervendanud, leevendanud seda nõudlikku uhkusekoormat, mida meist igaüks nii väikese rahvakillu osana paratamatult endaga hinges, kehas, maailmavaates kanname.

(Rahvuslikust) sõltuvussuhtest, mis vaevab, sest tõmbab sind enda poole ja samas tõukab sind eemale, teeb haiget, imeb sind elumahladest pea tühjaks, on saanud tõeliselt tähenduslik ühendus, mida iseloomustab loovus, ajatu teadmine ja vastastikune inspiratsioon.

See põhimõtteline, sisuline muutus on teinud ruumi, toonud selguse, valguse, märkamaks kõiki neid miljoneid nähtamatuid niite, mis mind selle paigaga seovad. Mis ühendavad mind mu juurtega.

Ja see tunne on imeline.

Me oleme kogu aeg uued

Ma alles õpin ootustest loobuma, et näha igaüht, iga inimest, kogu aeg uute silmadega. Sest nad on, me oleme, kogu aeg muutuses, uued.

Kui nii vaadata inimest, keda sa näed iga päev, muutuvad automaatsed ootused/eeldused rahulikuks uudishimuks. Tähelepanu suureneb. Me loeme märke, kehakeelt, võtame vastu intuitiivset infot ja nii saavutame teadmise. Selguse. Me ei näe teist inimest seoses iseendaga, läbi iseenda, vaid ühenduses kõigega ja seega, universaale teabe kandjana.

Kui seda selgust pole, siis näeme suhteid läbi mõistuse ja mõistus ütleb, et vajame tagatisi. Teiste meile antud kinnitusi/lubadusi, et meie vajadused, soovid täidetakse (ja seega ei pea me ise seda tegema).

Ent mitte keegi pole siin selleks, et täita meie ootusi, nagu meie pole siin selleks, et täita teiste omi.

Continue reading “Me oleme kogu aeg uued”

Särada metafoorilistel lavadel

Eilsel jalutuskäigul mõtlesin, et miks mina, kes ma olen loodud, tulnud siia, et särada suurtel (metafoorilistel) lavadel, et jagada oma tarkust ja ilu ja helendust laiemalt, olen peidetud siia nelja (väga konkreetse) seina vahele, rutiinsetele jalutuskäikudele lapsega, ikka parki ja tagasi, et seejärel puhata ja keskenduda seeläbi kehas tuksuvale uuele elule, mis on ju ka veel omamoodi nelja seina vahel olemine (kõik metafooriliselt, sümboolselt, otse loomulikult, ent kujundid töötavadki, sest neis sisaldub tähttäheline tõde), ning kus mu sära ei erendu kaugemale, laiemalt maailmas.

See võib olla näitaja mõnest sügavamast protsessist või hetketingimuste tulemus.

Pärastlõunad, mil tegeleda iseendaga, loominguga, mõttekäikude ja lugemistega, ei kuulu mulle juba terve juuni ja juuli tööturu nõudmiste tõttu. See suurendab eraldatuse tunnet maailmast, sest ühendus iseendaga on nõrk, tuhmunud. Teiste eluniitide vahele ära eksinud. See muudab illusoorse lõhestatuse, võõrandumise teravalt kehaliseks ja mitte ainult vaimseks kogemuseks.

Kogemus, mis näib olevatki tõde, kuigi ma ju ometi tean, et kõik on minus: maailm, terve universum. Ja tean, et mõte eraldatusest ja särast, mis jääb kiirgama, hõõguma vaid väikese siseringi piiridesse, kui me tulime siia, et särada laialt, suurelt, on samuti meelepete. Fiktsioon.

Sest kui sa särad sisemiselt, särad sa terves maailmas.

 

 

Me pole kunagi seda teed käinud

Ma ei kirjuta, sest ma loen.

See lause näib loogiline, ent ometi ei selgita see mitte kui midagi. Isegi siis, kui lisan, et loen Elena Ferrante Napoli-sarja, mis tekitab kohati füüsilist valu ja ajab seejärel laginal naerma, et paar lauset hiljem sind tõsiselt mõtlema panna. Või end süüdi tundma. Või mõistmatult pead vangutama. Või ihas hõõguma ja samas ärevalt hinge kinni hoidma.

See kõik ei selgita midagi, sest ma loen põhiliselt sellest, et ma peaksin siiski kirjutama/oma mõtteid avaldama/sõna sekka ütlema (eriti “olulistel teemadel”, mille alla rasedus, emadus ikka veel ei mahu). Et mitte lasta oma loovenergial raisku minna. Intelligentsusel närbuda. Talendil roostetuda.

Et mitte olla nagu nõnda paljud emadust kogevad naised maailmas, kelle on kasvatus-, koristus-, hoolitsemistööde täitmatu suu üleni endasse neelanud. Maailmast, ühiskonnast eraldatult, nagu see polekski kõigi huvides, et see töö saaks tehtud hästi, heaolust ümbritsetult.

Õrnalt, armastusega. Teadlikult.

Continue reading “Me pole kunagi seda teed käinud”

Teine viis öelda “ma armastan sind”

Me ootame õhtuvaikust, nädalalõppu, puhkust, palgapäevi ja keerame kalendrilehti nii hoogsalt, et unustame elada. Näiteks mina täna, siin ja praegu, kui mängime E-ga raamatukogu. Võtame raamatud riiulist välja, asetame põrandale hunnikusse ja paneme riiulisse tagasi. Neist ühtegi kordagi avamata.

25 837 korda.

Ma pööritan silmi, püüan E-d veenda, et mu jalad surid juba pool tundi tagasi ära, sest mu mõtted keerlevad hoopis lõunasöögi ja alustatud Elena Ferrante “Minu geniaalne sõbranna” ümber, kuid ta raputab rahulikult pead ja jätkab lugudest Pisa torni ehitamist.

Sel hetkel meenub mulle, et sügav, tingimusteta armastus on parim, mille saame oma lastele maailma kaasa anda, ja su ees säravale hingele täielikult pühendatud tähelepanu on armastus. Nii ma võtangi järjekordse raamatu.

25 838 korda.

Sest see on teine viis öelda “ma armastan sind”.