Tsitaat

Peaksin tundma kergendust, aga ei tunne

Korraga näen lapse ema paljaid varbaid enda ees ja tõstan pilgu. Ta vaatab mind oma helerohelise pähe seotud rätiku alt noorte väsinud silmadega. Tal on meekarva silmad ja veatu nahk. Naeratan talle, kuigi tema seda ei tee. Ta ei siruta oma näljahädas rindade kohal isegi käsi välja. Silmitsen last, keda ikka veel enda vastu surun, siis uuesti teda ja olen teadlik, et mu ääretult kaastundlik olek pole talle kerge, kuid ma ei saa sinna midagi parata. Ma isegi mõtlen korraks, et võiksin teda kallistada või vähemalt ta lapsendada ja tema välismaal elavaks rikkaks tädiks hakata, olla kuidagi kasulik – nii hea on ennast kasulikuna tunda -, ent selle asemel ulatan talle sõnatult tekikuhjas hingava elu ja lasen tal lihtsalt minna. Peaksin tundma kergendust, sest kõik on ju tegelikult hästi, laps hingab ja lapsel on ema, aga ma ei tunne. Kõik need koledad mõtted, mis korraga peas keerlema hakkavad, et mis saab emast ja mis saab lapsest? Mis üldse saab? Elust. Maailmast. Mis saab meist sinuga?

Tsitaat

Minu rebis äsjane hüvastijätt pooleks

Lend tagasi koju ei tundunud lennuna tagasi koju. Jälgisin tuimalt selle hiiglasliku hääli, lõhnu, värve täis hoone tukslemist, kus kõik suundusid kuhugi, kõik tahtsid kuhugi jõuda. Perekonniti, paarides, sõpradega, kaasas reisikotid, puhas pesu ja terved südamed. Minu rebis äsjane hüvastijätt pooleks. Tegi kodutuks. Rippusin pilguga inimeste küljes, kuni nad silmapiirilt ära kadusid ja mu mõne teise reisija õlale üle andsid. Mida kauem ma võõrastega niimoodi sihitult kaasa lohisesin, seda tugevamaks läks tunne, nagu mul siiski oleks, kuhu minna. Ma lihtsalt olin unustanud, mis tunne on olla armunud.

Õrnuse õpik vol. 2

Mõtle korraks sellele, kuidas teie kahe vahel kõik kord algas ja ka sinu näole ilmub naeratus. Tol hetkel polnud teil kummalgi aimu, kuhu teel olete või kui erilise loo te kirjutate, kuid nii see läks. Te ei osanud arvatagi, et teist saab paar, veel vähem seda, et armastus võib olla nii suur ja sügav. Nii erilisi sündmusi ei juhtu iga päev. Ei juhtu kõigiga.

Aga seda saame teada alles palju hiljem.

Meie M-iga kohtusime Limas. Mina olin tol hommikul teinud oma viimase riigiteaduste eksami ning otsustasin õhtul seda suurejooneliselt tähistada. Sõber Jorge ütles, et ühel katuseterrassil on käimas tuttava lahkumispidu nii et sinna me suundusime. M ei plaaninud sellele peole üldse tulla. Tuju oli vilets. Viimase minutini vältis ta sõprade kutseid kuni grupi survele siiski järele andis ja lubas paariks tunniks peolt läbi astuda.

Kas pole alati nii, et parimad peod on need, kuhu me esiti ei tahtnudki minna?

(Õrnuse õpik ehk kuidas lahku minna ja rahus edasi elada)

Õrnuse õpik vol.1

Meile meeldivad kohtumislood. Meile meeldib neid kuulata, neist lugeda, kuid ennekõike meeldib meile neid ise jutustada. Kuidas teie kohtusite, on üks toredamaid küsimusi, mida seltskonnas ühele paarile esitada. Proovige järele! Alati on kaks versiooni, üks vaimukam kui teine, mis algavad küll väga erinevatest kohtadest, kuid suubuvad kenasti ühte punkti kokku otsekui teisiti poleks saanudki minna.

Nende kohtumine oli ette määratud, noogutame õhinal ja rõõmustame koos jutustajatega nende näiva õnne üle.

Mõtle korraks sellele, kuidas teie kahe vahel kõik kord algas ja ka sinu näole ilmub naeratus. Tol hetkel polnud teil kummalgi aimu, kuhu teel olete või kui erilise loo te kirjutate, kuid nii see läks. Te ei osanud arvatagi, et teist saab paar, veel vähem seda, et armastus võib olla nii suur ja sügav.

Nii erilisi sündmusi ei juhtu iga päev.

(Õrnuse õpik ehk kuidas lahku minna ja rahus edasi elada)

Tsitaat

Ta ei saanud lugedes mitte midagi aru

Teatud vanuses inimesed enam nii kiiresti ei armu. Frank kinnitas õhinal, ja ma oleksin pidanud märkama, kui õhinal, et lugemine on tema elu suurim nauding. Pärast seksi ja tumedat šokolaadi, täpsustas ta siis kohmakalt naerdes. See nali ei olnud väga hea. Ta sai ka ise sellest kohe aru ja ma ei pidanud talle seda ütlema, mis muutis meie suhte alguse kuidagi eriliselt ausaks ja vabaks. Ta lugevat palju, õhtul voodis ja lõunapausi ajal ja rongiga Tartusse ja tagasi sõites ja muidugi lennukis ning nädalavahetustel maal ja rannas ja kodus diivanil. Ta on nii agar lugeja, et loeb lõpuni ka need raamatud, mis teda tegelikult ei kõneta. No näiteks Julio Cortázari jutukogumiku “Mängu lõpp”, mis sisaldavat teadjate sõnul maailma parimaid jutte. Ta ei saanud lugedes mitte midagi aru. Mitte kui midagi aru, mis seal toimub, ja kõige vähem sellest, kuidas saab sellises raamatus sisalduda maailma parimad jutud. Aga luges lõpuni.

Seda viimast ma tõesti ei osanud oodata

Naabrinaine arvab, et ma ei tea lapsekasvatamisest midagi, aga ma tean piisavalt, et taibata: lugeda tuleb siis, kui laps magab. Ja kui on väga huvitav raamat, siis viskan ennast lapse kõrvale. Nagu täna. Laps tunneb ihu lõhna ja magab rahulikumalt, magab kauem. Vahel, kui ta juba ringutama hakkab, kuid mul on väga vaja teada, mis Lucia Berlini alkohoolikust peategelasega edasi hakkab juhtuma, nagu täna, pistan rinna lapsele suhu ja ta magab edasi.

Nii saingi teada, et ta õel on vähk ja New Yorgis õitsevad magnooliad. Seda viimast ma ei osanud tõesti oodata.

Kitsaks jäänud rahvuslik kuub

Inimene räägib hingetasandil, rahvusriik aga geopoliitilises keeles; seega on identiteedi- ja kohalolekukriis(id) vältimatu(d). Asukoht määrab, mida ja kuidas me näeme. Ja keel vormib maailma.

Elades mujal ja kirjutades eesti keeles, olen sellest lõhest, teatud ebakõlast enda sees teravalt teadlik.

Nii mõtlesin ma kitsaks jäänud rahvuslikust kuuest ühel õhtul koduterrassil. Arutlesin pikalt, mõnuga. Tõin sisse Heinla ja Vaheri ja värske inimarengu aruande. Tähed seisid taevas ja ilmselt seetõttu mõeldigi paljudes kohtades täpselt, täht-tähelt samadel teemadel.

Selgus, et terrassid on ka olulised kohad. Mitte ainult voodid. Ja selle teadmiseni jõudsin ma seepärast, et Sirp küsis päev hiljem sama küsimuse.

Juhuseid ei ole. Sirp vaatas tol õhtul neid samu tähti.

Goodreads Book Giveaway

Eesti veri by Anna-Maria Penu

Eesti veri

by Anna-Maria Penu

Giveaway ends June 12, 2017.

See the giveaway details
at Goodreads.

Enter Giveaway

 

Tsitaat

Korraks on mul kurb, et ta polegi näitleja

„Istu rahulikult voodile,“ ütleb teine õde, kui jõuame akendeta tuppa, ning mulle meenub moslemist revolutsionäär. Samad sõnad, sama tseremoonia. Õde kinnitab, et hiljem, umbes kuue tunni möödudes, kohe pärast õhtusööki, pean võtma antibiootikume ning vajadusel ka valuvaigistit, näiteks ibuprofeeni, kuid kindlasti mitte aspiriini, ning lubab seejärel varsti tagasi tulla vaatama, kuidas mu verejooksuga on. Kõike seda jutustab ta entusiastlikult noogutades, magusalt, õhinal. Korraks on mul kurb, et ta polegi näitleja, kes harjutab etenduseks.

Tsitaat

Mida kuradit me siin luulegrupis üldse teeme?

Järgmise luuletuse „Kolm“ luges ette Juliet, kes tegi seda pärast toimunut nii nukralt, silmnähtavalt vastutahtmist, et tekitas mitmeid valesti mõistmisi. Seekord arvati vabavärssi viljelev autor küll kohe ära, Dre, ent luuletusest endast arusaamisega tekkis tohutu poleemika. Üliõpilased Irene ja Grace arvasid, et jutt käis ilmselgelt kolmikutest. Kas Dre pruut ootab kolmikuid? Riigiametnik Sam oli aru saanud, et tegemist oli poliitilise luuletusega, mis rääkis riigisiseselt ümberasustatud inimestest. Muusik Joseph tunnistas, et ta polnud üldse kuulnudki, mida Juliet teises ringi otsas ette luges, ent kuna teised näisid seda tegevat, ei tahtnud ta vahele segada. Kuid kas Juliet võiks talle nüüd selle paberi saata ja nii saab temagi teada, millest jutt?

Maalikunstnik Patrick surus seda kõike kuuldes mõlemad käed kõvasti kõrvadele ja hüüdis üle kõigi häälte, et kunsti ei tohi lahti seletada. See tähendavat automaatselt kunstist väljapoole astumist ja seega pole enam tegemist kunstiga. Ta oli silmad ka kinni surunud ja lausa röökis, et kunstist tuleb leida üles positiivne, ilus, meeldiv pool ning sellega rahule jääda. Jätku nad kõik ta sõber Dre rahule!

Teised polnud temaga sugugi nõus ja arutelu paisus veelgi suuremaks. Kas luuletustest peaks aru saama? Kas neid tuleks õppida tõlgendama? Kui ei, siis mida kuradit me siin luulegrupis üldse teeme?