Sa tegelikult ei tea

Sa kirjutad ja räägid embrüost nagu mina võiksin kirjutada ja rääkida Pluutost.

Vahe on selles, et kuna ma ei ole astrofüüsik ega pluutolane, siis ma ei tee seda. Vähemalt mitte tõsiselt esitatud arvamusavaldusena ja jätan teema teadlikumate inimeste kätesse. Ent sind see ei takista. Sa kirjutad kehalisest enesemääramisõigusest ja loote eluõigusest bioeetika võtmes ning munaraku viljastumisest kristluse vaatepunktist.

Su kavatsused on head, tõsi, ent see ei peida asjaaolu, et sa tegelikult ei tea. Ja seetõttu sa pead dialoogi nendega, kellel pole samuti aimugi. Ainsad, kellega saad seda teha. Kuid teie, kõrvalseisjad, olete juba öelnud kõik, mis teil öelda oli, ja mõelnud kõik, mis te mõelda saite.

Sest abort on läbinisti subjektiivne teema.

Loe edasi “Sa tegelikult ei tea”

Advertisements

Sa pole hea isa

Vägivaldne mees ei ole hea isa.

Punkt.

Ei mingit ” aga naine ju ise…” või ” tööl on ta oma ala ekspert…” või “alkohol, meedia, vaimuhaigus ajasid ta segi…”. Ei, ei, ei!

Vägivaldne – psühholoogiliselt, füüsiliselt, seksuaalselt ja/või vaimselt vägivaldne – mees ei ole mitte kunagi – mitte kunagi ja mitte mingisugustes tingimustes! – hea isa.

Punkt.

(kui mind ei usu, loe Eero Epnerit)

Kui mu ema naerab

Mulle meeldib, kui mu ema naerab, kui ta naerab südamest. Ta rohelised silmad vajuvad kinni, lumivalge pea põrkub kuklasse ja ta vabiseb rõõmsalt üle terve keha. Vahete-vahel asetab ta parema käe südame kohale ja tundub, et see liigutus on juhuslik, teadvustamata, kuid ma olen veendunud, et mitte. Sest sel hetkel on ta kerge ja vaba. On südames kohal.

Ja sellisena on ta lihtsalt imeilus.

Sellepärast ma õppisingi nalja tegema, et ema naermas näha. Me kõik teeme seda just ja ainult sellepärast (ja kui te mind ei usu, siis lugege Jaak Panksepa avastusi).

 

 

 

Enamus naistel on enne sind teisi

Nad ütlevad, et me pole usaldusväärsed. Et me valetame ja petame. Manipuleerime. Seepärast meie sõnad ei loe ja meile tuleb piirid peale panna. Ma ei saa aru, mida nad selle all mõtlevad, sest mina rääkisin sulle algusest peale kõigest. Kohe kui sa esimest korda küsisid, kas sa ikka oled esimene või oli enne sind teisi, ütlesin sulle ausalt, et muidugi oli teisi. Enamus naistel on enne sind teisi. Lihtsalt sinuga läksin edasi ja nüüd siin sa oled oma roheliste silmade ja heledate lokkidega kordamas mõnuga esimest rumalat sõna, mille just õppisid:

kurat, kurat, kurat…

Loe edasi “Enamus naistel on enne sind teisi”

Rumaluse definitsioon

Rumal pole see, kes pole kursis päevauudistega ja ei oma arvamust järjekordse valitsuse järjekordse koalitsioonileppe mõne aspekti kohta.

Rumal on see, kes ei mõista niivõrd erakordsete elusündmuste nagu rasedus, sünnitus, pikk ja raske haigus, lein või näiteks surm potensiaali meie kui kogukonna teadvuse ja teadlikkuse avardamisel, ning lükkab universaalsed kehalised kogemused silma alt ära, tahatuppa koos teiste naisautoritega.

 

 

 

 

 

Süüdi oled sina, laisk inimõiguslasest diivaniaktivist

Üks kirjutab Twitteris, ja ma ei ole Twitteris vaid looduses, aga seda ma tean, et paremäärmus aitas vasakpoolsetel võita, ja need neli sõna hargnevad 10 minutiga läbi 10 000 tviidi, sest muidugi see üks pole lihtsalt üks vaid staarajakirjanik Jordi Evole, aga need sõnad on lihtsad ja ilmselged, liiga lihtsad, liiga ilmselged Evole kohta, kuid tuhanded tvitterid saavad aru, tunnevad hea tviidi kohe ära, ja need sõnad lendavad netisoontes sama kiirelt kui voolab adrenaliin keha siseteedes, sest nad võitsid, nad ju ometi võitsid neid, teisi, kurjajuuri, mis sest et strateegia oli täpselt samamoodi kui teistel üles ehitatud hirmule, et kui sa ei hääleta meie poolt, siis tulevad teised võimule ja süüdi oled sina, laisk inimõiguslasest diivaniaktivist, ja mõnes mõttes on neil muidugi õigus, sest pole sugugi sama kui valitsusse saab Vox, Hispaania päris oma EKRE, kelle programmis seisab sõna sõnalt, et naistelt võetakse kätte võidetud õigused ja migrandid saadetakse sinna, kust nad tulid, ja nad igaks juhuks ei täpsusta riike, sest nad ei tea geograafiast suurt midagi, Loe edasi “Süüdi oled sina, laisk inimõiguslasest diivaniaktivist”

Jõuetus on subjektiivne tunne

Tõeline tugevus on rahulik.

Tal pole vaja ennast kuidagi erimoodi näidata või teistele tõestada. Kõik ümberringi teavad, näevad, tunnetavad seda niisamutigi. Teeselda on võimatu, sest tõeline tugevus lihtsalt on.

Või ei ole.

Ähvardused, sõjakus, ülbitsemine on tugevuse jäljendamiskatse. Mask. Püüd olla keegi, kes sa pole, kelle olemust sa ei tunne. Ja siin pole mingit pistmist ametikoha või ühiskondliku staatusega; jõuetus on sageli just subjektiivne tunne.

Seepärast ongi kõik need katsed naeruväärsed ja läbikukkumisele määratud, keegi ei usu sind. Tugeva asemel peetakse sind ohtlikuks.

Ja see pole üks ja seesama asi.